vaba päeva eri

Tahaks sajast asjast rääkida, sest mul on vaba päev ja ma SAAN. Aga räägin hoopis oma ajust ja mediteerimisest ja sellest, miks ma suren üksi.

Mediteerimine on nimelt üks väga hea asi, nagu ma olen korduvalt öelnud. Mulle istub see istumine. Lisaks üritan ma rööprähklemisest loobuda (õigem oleks vist öelda “valikuliselt loobuda”, sest enamasti mind ei häiri see, et ma kolme asja korraga teen, aga vahel oleks ikka ka fokusseeritud häirimatut tähelepanu vaja). Ma tunnen, et sellest on mulle kasu, nii et teen seda praegu vähemalt korra päevas. Igal hommikul ja kui aega/tahtmist/jaksu on, siis ka enne trenni või enne magamaminekut.

Vabadel päevadel on hulga raskem mediteerida. Tööpäevadel sa tead, mis on ootamas, aga vabadel päevadel läheb mõte kogu aeg kogu sellele potentsiaalse võimaluste kontiinumile, mis sellest, et me kõik teame, et tõenäoliselt istun ma kodus. Ja teiseks on mu ajule omane narratiiviloome, kuigi ma olen juba aastaid selle põhiliselt blogisse valanud – kui ma pole väsinud, hakkab mu aju kohe, kui ma muud mõtted välja lülitan, mõnda blogipostitust kirjutama. Võtan iseendal kõrvast kinni ja sikutan end õigele aasale tagasi – ja kümne sekundi pärast võtab ta järgmise teema. Ma võiks niimoodi vabalt kümme blogipostitust ka (katkendlike keskendumispausidega) valmis saada, kui aeg enne täis ei saaks.

Õnneks on selles osas õhtud hommikutest targemad, sest siis on aju juba rahunenud. Ja jagan ma seda eelkõige selle pärast, et meditatsioon on tore, äkki tahab keegi veel proovida. Aga väga huvitav on see, kuidas mu ajule piisab ühest korralikust ööunest ja teadmisest, et on puhkepäev, et täielikult õide puhkeda ja arvata, et igasugune meditatsioon ja vaikne istumine ja kõik muu sihuke (ma teen ju põhiliselt zazeni) võiks puu taha käia, sest ta tahab nüüd ühe keskmise Oskari kombel amokki joosta.

Ja mul on rõõm näha, et ükskõik, mis maailmas toimub, Herne pood on alati avatud. 😀 Nagu tugipunkt siin külmas kõledas universumis.

Ja lõpetuseks – selgus, et see noormees, kellega mu sõbrad mind hirmsasti kokku tahavad sokutada, on kahtlaselt alpinistisarnane. Esimest jaanuari näiteks tähistasid nad kanuumatkaga. Ja ma olen enda arust sportlike eluviisidega ja ma saan aru lumelauasõidu mõnust jne, aga esimesel jaanuaril tahan ma soojas toas kakaod juua ja lesida ja liigne sportlik külmas ilmas teostatud agarus on puhas ogarus. Nii et ilmselgelt ei oleks see saatusest määratud armulugu, kui mina tahan kogu aeg mugavates oludes pehmetel patjadel pikutada või vähemalt talutavas temperatuuris kivi kallistada, ja teine osapool tahaks rõveda ilmaga end rõvedatesse oludesse asetada, et seal rõvedaid asju teha.

Ja kuna me arutasime siin Sirgiga, kas meie elust on just puudu Flirticu konto (ei, ka minul on piirid), tuli ka jutuks see, et kuidas end üldse iseloomustada. Avastasin, et kui lühidalt põhiomadused kirja panna, võiks öelda, et ma olen “lärmakast nohikust alkoholi põlgav spordilembene feminist”. Ütleme nii, et väljavaated tunduvad kasinad, eriti Eesti turul.