Või mis arvutasin, internetist vaatasin. Ärgem ehtigem end võõraste sulgedega.
Esimene päev, mil ma päriselt ka tööle minnes ja sealt tulles killukese päikest näen, on veebruari keskel. Ei tea, kas peaks desktopile kaunttauni panema, et oodata jaksaks? Ja ei tea, kas selle kohta ka eestikeelne nimetus on?
Aga tegelikult tahtsin ma teiega jagada näidet sellest, kuidas Eesti mees komplimentidele ja tunnustusele reageerib. Nimelt saatis kolleeg mulle toimetamiseks töö (ja temaga ma ei ole varem eriti iroonilist nalja teinud, ma töö juures ikka veidi hoian end tagasi, aga ehk tekitas temas piinlikust see, et ma ütlesin seda avalikult ühischatis):
Tema: Saatsin sulle ca 10 lk, peaks üsna normaalne olema.
Mina: Ma isegi ei muretse, sinu tekst on alati üsna normaalne.
Tema: No parem ikka kui siin mõne teise oma.
Mina: Ma ei teinud isegi nalja, minu meelest on sul väga hea juriidiline keel. Mul on iga kord hea meel, kui näen, et selliste tekstide taga sinu nimi on.
Vaikus …
Tema: Mnjah.
Mis neid sõnu ikka raisata, eks. 😀
Pärdikute päevaraamat 