anna kannatust · feminismus · movies · Uncategorized

vastutusest ja telekast

The-Martian-Trailer

Tegin siin hiljuti innukalt valesid valikuid ja selle käigus vaatasin ka “Marslast“. Täiega hea film oli, kuigi lõpuks läks juba natuke tüütuks see, kuidas pinget kogu aeg juurde ja juurde ja juurde keerati. Aga hakkasin mõtlema selle peale, et ameeriklastel on mingi imelik teema selle “kedagi ei jäeta maha” ja “me vastutame oma kaaslaste eest” suhtumisega. Me ei pea ju isegi arutlema teemal “suvaline botaanik oli väärt miljoneid dollareid, aga lapsed surevad Aafrikas” – milleks, kui veteranid surevad USA-s, ei saa normaalset arstiabi, elavad tänaval, jõuavad ebaproportsionaalselt tihti vanglasse jne. Või see, kuidas USA planeerib oma sõjaväeoperatsioone, liigutades lihtsalt numbreid kaardil. On selge, et “kedagi ei jäeta maha”, on pigem mingi trope, mida pole päriselt kunagi eksisteerinudki. Aga film oli küünikutele hea näide sellest, et ühte inimest ei eksisteeri inimkonna jaoks, kuni tal ei ole nägu. Kui sa annad talle näo ja nime ja loo, saab tema elu tähenduse ja ta on väärt päästmist (ja eriti küünilised inimesed võiksid öelda, et see juhtub selle pärast, et kui tal on nägu, nimi ja lugu, saab teda MÜÜA).

Ja Rents, kes on vähem küünilises meeleolus, oleks ehk seda filmi vaadanud ja mõelnud, kui armas film sellest, et ei tohi meelt heita ja et kõige olulisem on järjekindlus. Sest seda oli see ju ka. Selle pärast see mulle meeldiski. Ja lisaks tahaks ma anda auhinna sellele inimesele, kes muusika valis, sest ma poleks elu sees arvanud, et see sinna sobib, aga see sobis sinna SUUREPÄRASELT.

Aga nüüd vastutusest teise nurga alt, selle nurga alt, mis VVN-i juures ikka tihti teemaks tuleb. Sest ma ei viitsi eraldi postitust teha. Mind häirib kohutavalt see “tahan, võtan vastutuse, tahan, jätan vastutuse” suhtumine, sest vastutuse point minu jaoks ongi see, et et sellele saab loota. Kui seda nii defineeritakse, pole see vastutus, vaid näiteks “hetkeemotsioon”. Kui mees ütleb, et “mees annab sõna, mees võtab sõna,” tähendab see minu jaoks seda, et sellest mehest oleks targem võimalikult kaugele hoida.

Ja minul on koer. Koer tähendab palju rõõmu, aga lisaks sellele tähendab see kahtlemata ka vastutust. Nii kaua, kui see koer elab, on minu asi vaadata, et tal oleks kõht täis, et ta saaks piisavalt väljas käia, piisavalt tähelepanu jne. Ja muuhulgas olen ma märganud, et mul on ka täitsa koeraomaniku-režiim. Näiteks käisin eile õhtul jalutamas, kui järsku hakati meist kõigest kümne meetri kaugusel rakette laskma – ma ei olnud isegi märganud, et seal keegi on. Ja need raketid tegid lärmi ja neid oli hulgim. Oleks ma olnud üksi, oleks ma RAUDSELT esimese asjana ehmatusest õhku karanud, veits vandunud ja siis edasi läinud. Aga kuna ma olin koeraga väljas, siis mul ei liigutanud lihas ka, küsisin vahtimajäänud koeralt, mis ta passib, ja läksin edasi. Sest tema vaatab sellises olukorras mulle otsa, et näha, kas meil on põhjust karta, seega ei ole mul seda variantigi. Ja see ei ole mingi teadlik mõttekäik, sest kui miski sinu kõrval kärgatab, ei ole sul aega mõelda, et “kuidas me nüüd reageerime”, vaid kui ma koeraga väljas olen, siis lisaks sellele, et ma lähen õigest kohast üle tee, olen ma ka Suur ja Tugev, sest see on parajasti minu töö.

Muide, ma olen üsna kindel, et oleks ma jalutanud näiteks koos eksabikaasaga*, kellega me ikka vahel koeri jalutame, oleksin ma ikka õhku karanud, sest sel juhul oleks Suur ja Tugev olemine TEMA töö olnud. Sest ma oleksin võinud endale lollimängimist lubada, tema oleks nagunii ainult irvitanud ja küsinud, kas ma lasin püksid täis. Säh sulle feministi. Millal tema tugev olemisest puhata saab, ma ei tea.

Ja see on selles mõttes huvitav, et tavaliselt, kui räägitakse sellest, et meil kõigil on mitu rolli, emaroll ja õeroll ja sõbrannaroll jne, ei jõua kohale, KUI tõsi see on. Aga kui sa esimest korda näed sõpra (või veel hullem, kallimat) tema pere keskel, võib see täiega imelik olla, sest see ei ole ju tema! Ta on ju teistsugune! Sest meie kogemus on meie tajupõhine, raske on neid erinevaid rolle hoomata. Kasvõi seda, et kui panna mulle vastutus õlule, olen ma nagu tank (vähemalt nii kaua, kuni õnnestub see kellegi teise kaela lükata), aga muidu selline väike armas kassipoeg.

* Teiste meessoost sõprade või isegi kallimate puhul see muidugi ei kehti, sest ta on nii kaua minu koer olnud, et hädaolukorras on ka sõbrad, keda ta viis aastat teab, kes on minu juures kütmas käinud ja talle süüa andnud, täiesti tühi õhk, ta vaataks ikka ainult minu otsa.