Tegin siin hiljuti innukalt valesid valikuid ja selle käigus vaatasin ka “Marslast“. Täiega hea film oli, kuigi lõpuks läks juba natuke tüütuks see, kuidas pinget kogu aeg juurde ja juurde ja juurde keerati. Aga hakkasin mõtlema selle peale, et ameeriklastel on mingi imelik teema selle “kedagi ei jäeta maha” ja “me vastutame oma kaaslaste eest” suhtumisega. Me ei pea ju isegi arutlema teemal “suvaline botaanik oli väärt miljoneid dollareid, aga lapsed surevad Aafrikas” – milleks, kui veteranid surevad USA-s, ei saa normaalset arstiabi, elavad tänaval, jõuavad ebaproportsionaalselt tihti vanglasse jne. Või see, kuidas USA planeerib oma sõjaväeoperatsioone, liigutades lihtsalt numbreid kaardil. On selge, et “kedagi ei jäeta maha”, on pigem mingi trope, mida pole päriselt kunagi eksisteerinudki. Aga film oli küünikutele hea näide sellest, et ühte inimest ei eksisteeri inimkonna jaoks, kuni tal ei ole nägu. Kui sa annad talle näo ja nime ja loo, saab tema elu tähenduse ja ta on väärt päästmist (ja eriti küünilised inimesed võiksid öelda, et see juhtub selle pärast, et kui tal on nägu, nimi ja lugu, saab teda MÜÜA).
Ja Rents, kes on vähem küünilises meeleolus, oleks ehk seda filmi vaadanud ja mõelnud, kui armas film sellest, et ei tohi meelt heita ja et kõige olulisem on järjekindlus. Sest seda oli see ju ka. Selle pärast see mulle meeldiski. Ja lisaks tahaks ma anda auhinna sellele inimesele, kes muusika valis, sest ma poleks elu sees arvanud, et see sinna sobib, aga see sobis sinna SUUREPÄRASELT.
Aga nüüd vastutusest teise nurga alt, selle nurga alt, mis VVN-i juures ikka tihti teemaks tuleb. Sest ma ei viitsi eraldi postitust teha. Mind häirib kohutavalt see “tahan, võtan vastutuse, tahan, jätan vastutuse” suhtumine, sest vastutuse point minu jaoks ongi see, et et sellele saab loota. Kui seda nii defineeritakse, pole see vastutus, vaid näiteks “hetkeemotsioon”. Kui mees ütleb, et “mees annab sõna, mees võtab sõna,” tähendab see minu jaoks seda, et sellest mehest oleks targem võimalikult kaugele hoida.
Ja minul on koer. Koer tähendab palju rõõmu, aga lisaks sellele tähendab see kahtlemata ka vastutust. Nii kaua, kui see koer elab, on minu asi vaadata, et tal oleks kõht täis, et ta saaks piisavalt väljas käia, piisavalt tähelepanu jne. Ja muuhulgas olen ma märganud, et mul on ka täitsa koeraomaniku-režiim. Näiteks käisin eile õhtul jalutamas, kui järsku hakati meist kõigest kümne meetri kaugusel rakette laskma – ma ei olnud isegi märganud, et seal keegi on. Ja need raketid tegid lärmi ja neid oli hulgim. Oleks ma olnud üksi, oleks ma RAUDSELT esimese asjana ehmatusest õhku karanud, veits vandunud ja siis edasi läinud. Aga kuna ma olin koeraga väljas, siis mul ei liigutanud lihas ka, küsisin vahtimajäänud koeralt, mis ta passib, ja läksin edasi. Sest tema vaatab sellises olukorras mulle otsa, et näha, kas meil on põhjust karta, seega ei ole mul seda variantigi. Ja see ei ole mingi teadlik mõttekäik, sest kui miski sinu kõrval kärgatab, ei ole sul aega mõelda, et “kuidas me nüüd reageerime”, vaid kui ma koeraga väljas olen, siis lisaks sellele, et ma lähen õigest kohast üle tee, olen ma ka Suur ja Tugev, sest see on parajasti minu töö.
Muide, ma olen üsna kindel, et oleks ma jalutanud näiteks koos eksabikaasaga*, kellega me ikka vahel koeri jalutame, oleksin ma ikka õhku karanud, sest sel juhul oleks Suur ja Tugev olemine TEMA töö olnud. Sest ma oleksin võinud endale lollimängimist lubada, tema oleks nagunii ainult irvitanud ja küsinud, kas ma lasin püksid täis. Säh sulle feministi. Millal tema tugev olemisest puhata saab, ma ei tea.
Ja see on selles mõttes huvitav, et tavaliselt, kui räägitakse sellest, et meil kõigil on mitu rolli, emaroll ja õeroll ja sõbrannaroll jne, ei jõua kohale, KUI tõsi see on. Aga kui sa esimest korda näed sõpra (või veel hullem, kallimat) tema pere keskel, võib see täiega imelik olla, sest see ei ole ju tema! Ta on ju teistsugune! Sest meie kogemus on meie tajupõhine, raske on neid erinevaid rolle hoomata. Kasvõi seda, et kui panna mulle vastutus õlule, olen ma nagu tank (vähemalt nii kaua, kuni õnnestub see kellegi teise kaela lükata), aga muidu selline väike armas kassipoeg.
* Teiste meessoost sõprade või isegi kallimate puhul see muidugi ei kehti, sest ta on nii kaua minu koer olnud, et hädaolukorras on ka sõbrad, keda ta viis aastat teab, kes on minu juures kütmas käinud ja talle süüa andnud, täiesti tühi õhk, ta vaataks ikka ainult minu otsa.
Pärdikute päevaraamat 
Kuna meenutati mind, sis oeh.
Veel kord.
Ma ei propageeri mittevastutamist. Lihtsalt igal valikul eluteel on hind. Ka sellel väga üldisel valikul, et tahan, annan sõna, tahan võtan. Muuhulgas nt see, et Rents hoiab sust eemale seepeale.
Oma hind on sellel, et minna rongi alla – näiteks ka see, et osadele see ei meeldi ja mõned pahandavad su peale, kui sa pärast pildi ette võtad. Ja oma hind on ka sellel pahandamisel – muuhulgas näiteks see, et ma ka solvuda võtan, pahandan vastu ja saadan kuhugi. Ning nii lõputult edasi, on hind igal solvumisel, on hind igal solvamisel, on hind igal mittesolvumisel, näiteks inimese sees või teist vastikule käitumisele ka edaspidiseks ergutades, on hind igal mittesolvamisel.
Phmt ma räägin põhjuse ja tagajärje seosest. Et igaüks võib teha, mis tahab, vastutada või mitte vastutada ning ainus, mis kaheldamatult ja üleni nõme on sealjuures, on seose eitamine. Et ma käitusin küll vastutustundetult, inimesed teavad seda, aga miks nad mind kui väga vastutustundlikku siis ei kohtle nüüd, miks nad mind ei usalda alati ja kõiges?!
Aga samas – maailm on TÄIS inimesi, kes on tegelikult vastutustundematumad kui näiteks mina =) Või kelle lastel oleks halvem elu. Nagu TÄIS. Ka Eesti on TÄIS.
Nii et kui inimene väidab, et ma ei tohiks lapsi saada, on hind, mida ta maksab seda arvamust ka väljendades, muuhulgas see, et minu arust ta on lollakas =)
Ma tahaks uskuda, et maailmas ei ole väga palju inimesi, kes oleks eriliselt kõrvust tõstetud või, vastupidi, nutu äärel, kui ajukahjustusega inimene neid targaks või lolliks hindab.
Oh, mul kama =) SEDA hinda, et vbla on inimesel, keda keegi parasjagu milllekski hindab, oma arvamus, maksab igaüks hinnates nagunii =)
Ma umbes seda mõtlesingi, et igaüks meist peab kedagi targaks ja kedagi lolliks ja kõigil meist on see õigus. Aga vaevalt et kumbki meist hakkab oma tegusid tegemata jätma selle pärast, et äkki keegi leiab, et me oleme tainapead – oma tee peab igaüks ikka ise valima. Kena oleks muidugi mitte varakult ette arvestada sellega, et kui vaja, saab kaasavõetud koti poole tee peal kellegi teise õlule visata.
Näe, ja olemegi ühel nõul ja läheme sõbraliku õlalepatsutusega lahku =)
Tegelt olen väga väsinud, muidu oleksin vast isegi vait püsinud, ent sitad pidurid atm.
Kuldsed sõnad: sellist jama on raske kommenteerida.
Mu meelest Marslase pinge käis käppelt maha pärast seda, kui kosmoselaev otsa ümber keeras ja uuesti Marsi poole ajama pani. Seal jah üritati veel midagi tekitada, aga kohe, kui selgus, et köis jääb lühikeseks, oli mulle ka see selge, et eks Matt Damon jälle päästab päeva ja lühendab vahemaad, sest kuidas siis teisiti.
Nunnu film oli ikka.
Tähendab.. kui keegi kolmas peale ilus kapteni ja kangelasliku kartulikasvataja oleks päästva lõpplahenduse välja mõelnud, siis oleks veits põnevam olnud.
Ma tglt ei saa üldse aru sellest jutust, et koerapidamine on vastutus. Mis kuramuse vastutus see ikka on. Ta (nad) ju lihtsalt on sul, nagu kehaosa või midagi sellist. Ta ei nõua sult mitte midagi, mida sa talle ise ei annaks, ega ju? Kas sa tead kedagi, kes teab kedagi, kes tegeleb oma koeraga (koertega) mitte seetõttu, et see TEMALE meeldib, vaid seetõttu, et tal on mingi asi, mida vastutustundeks nimetatakse? Ma pakun, et inimesed, kes oma loomi unardavad või hülgavad, ei kannata mitte vastutusvõimetuse all, vaid neil lihtsalt ei ole loomade vastu huvi. Või nad tunnevad end konkreetse loomaga tegeldes ületamatult abitult. Või nende psüühiline hetkeseisund ei võimalda neil üleüldse mitte millegi vastu huvi tunda. Nende koduloomad ei ole lihtsalt nende “kehaosad”. Ja nad olid looma võttes piisavalt juhmid, et seda mitte teada.
Aga ok, mul on empaatiat vaid 77 punkti eest 110-st ja ma ei oska teiste inimeste peade sees elada. Vbl on ka vastutustundetus, aga mina ei saa aru, vaid loodan neist paremat. 🙂
Noh, mul on väga huvi oma koera vastu, aga ikka tahaks vahepeal muud elu ka elada. Ilma koerata kaheks päevaks minna näiteks kuskile. Või õhtuti trennis käia, kuhu ma ei saa teda kaasa võtta. Mis sellest, et päeval käisin tööl. See ongi vastutus, et ma üldse muretsen selliste asjade pärast ja üritan leida variante, et ta ei peaks üksi passima ja saaks korralikult jalutatud/tegeletud ka nendel päevadel, mil see huvi nii suur ei ole. Ka sellise ilmaga nagu praegu. Kui sul on see huvi iga päev ühtviisi laes, siis oled sa normist kõrvalekalle (mida sa oma kahe koeraga, kellest ühega käid miljonis trennis, nagunii oledki), aga üldiselt inimesed tahavad siiski koeraga koos eksisteerida, mitte temaga pidevalt tegeleda. Seegi on vastutus, et sa kellegi koera jõulude ajal hoidsid, ta tõstis oma vastutuse ajutiselt sinu õlule, sina võtsid selle vastutuse.
Ikka on vastutus ka. Kassipidamine on ka vastutus. Huvi ei välista vastutust ega vastupidi. Ainult õhinapõhised loomapidajad ongi need hülgajad ju.
Ilmselt on siin küsimus pigem selles, mis tähenduse ja väärtuse me omistame sõnale “vastutus”.
Ilmselt jah definitsiooni küsimus. Mu jaoks on vastutus midagi suurt ja koledat, mitte lihtsalt kellelegi vabade päevade andmine või omale vabade päevade võtmine lihtsalt kokkuleppe alusel. S.o lihtsalt vastastikune aitamine ju. Ega keegi ei jõua 24/7/365 oma rojude seltsis veeta. Inimesi tahaks ka vahel näha. Või üldse mitte kedagit. 😀
Ma üldse ei ole NII hull või kui, siis mitte SELLES küsimuses, kui Reena siin praegu väidab. 😦