Käisin sõbra juures vilmi vaatamas. Tahtsime midagi toredat ja muinasjutulist, nii et valituks osutus “Lugude lugu” (olgu igaks juhuks öeldud, et lastefilm see küll pole, palju alastust ja koledaid asju tiba ka).
Ei meeldinud mulle. Internetinalja tehes ütleks, et 5/7 küll ei annaks, pigem vähem. Kuna teised inimesed ei ole netisõltlased, olgu sellele naljale link ka pandud. Mul oli kohati Brendanist täitsa kahju, pole tema süü ju, et ta nii loll on.
Aga film ei meeldinud mulle selle pärast, et see pidi teoreetiliselt koosnema kolmest loost, aga tegelikult sisaldas see lihtsalt hulka erinevaid fragmente ja ühtki lugu tegelikult põhjalikult lahti ei räägitud ja igaühes jäid pooled asjad segaseks ja selgitamata. Nad oleksid vabalt võinud selle pool tundi pikemaks teha ja süvitsi minna.
Kes tahab moraali, siis võiks öelda, et teos illustreeris seda, kui tihti armastus ei ole mitte vabastav ja õilistav, vaid põhineb hoopis omandihimul.
Keel põses võiks öelda, et kohutav, et ei olnud häid (st lahkeid, armastavaid) naistegelasi. Ogre näiteks armastas oma naist, küll omal kummalisel (vägistaval ja võimukal) viisil, aga armastas. Igavleva feministprintsessi issi armastas vähemalt oma kirpu (asi seegi), teine kuningas armastas ilu ja alkoholi. Esimene kuningas armastas oma naist nii väga, et oli valmis kohe kuskile merepõhja ronima. Aga naised? Need mõtlesid ainult sellest, kuidas saaks kedagi tappa või omada või kedagi kellegi teise tapmise kaudu omada.
Ja feministprintsess oli selles mõttes lausa kohutavalt stereotüüpne feminist, et hakkas ohates ise liigutama alles siis, kui teised olid kõik juba tema eest võideldes viimase välja pannud ja muud valikut enam polnud. Nagu mina, kui pole kedagi teist võtta ja pean ise raskeid asju tõstma.
No me gustaba. Ei meeldinud.
Pärdikute päevaraamat 