Ethel kirjutas oma blogis just sellest, et Eestis on lastesaamine kuidagi vähem oluline otsus kui abiellumine. Nii on, endagi tutvusringkonnast näen, et mina (kes ma abiellusin, sest armastus, aga lapsi tollal ei saanud, sest me kumbki poleks veel vanemarolliks valmis olnud) olen tuttavate ja sõpradega võrreldes selges vähemuses. Tavaks on see, et esmalt saadakse laps ja siis hakatakse mõtlema, et ei tea, kas ma tahan selle inimesega ka tulevikus koos olla. Enne lapsesaamist pole vaja mõelda, seda lihtsalt tehakse. Ja kui küsida, et “sa oled ju 16 ja põhiharidusega ja lapse isa on juba öelnud, et ei kavatsegi toetada, KUIDAS sa seda last kasvatad?”, on vastuseks, et on hulga hullemaid vanemaid. Siitki käis see argument hiljuti läbi, küll hoopis teises kontekstis. Ma ei saa sellest loogikast aru. See on sama hea, kui ma ütleksin, et igati okei on, kui ma oma koera maha lasen – sest mõned NÄLJUTAVAD oma koeri. Või panevad põlema. See, et on minust veel hullemaid, EI tee mind mingil maagilisel moel normaalseks. See asetab mind teataval numbrilisel skaalal normaalväärtusele lähemale, tõsi, aga kui ma ikkagi ei ole skaala selles punktis, kus ühel lapsel oleks minuga täisväärtuslik elu ja ta kasvaks vaimselt terveks toredaks inimeseks, siis see, et joodikud saavad ka lapsi ja mõned peksavad oma lapsi igapäevaselt, EI tee mind kuidagi võluväel paremaks lapsevanemaks. Miks peakski? Need asjad ei ole ju loogiliselt omavahel seotud. Nemad on lihtsalt sobimatud lapsevanemad ühel (või sajal) põhjusel, mina hetkel mõnel teisel. See on lihtsalt egoistlik seisukoht – inimene ei mõtle sellele, mida tema sellele tulevasele inimesele eluks kaasa saaks anda (eelkõige vaimselt ja emotsionaalselt, aga jah, tervislik toit ja huviringid jms maksavad raha ka), vaid ainult sellele, mida tema parajasti tahab. Või veel enam, mida tema keha tahab, sest hormoonid möllavad. Sa ei ole su keha, see on sulle ainult ajutiseks kasutamiseks antud, ära lase sellel end valitseda.
Minu jaoks läheb see, et eestlaste jaoks pole laste saamine eriti oluline otsus, aga abielu tuleb enne hoolikalt kaaluda, väga hästi kokku hiljutise saatega, kus mehed arutasid selle üle, miks naised ometi rohkem lapsi ei saa (vs muu maailm, kus arutatakse (naiste osalusel) selle üle, miks PAARID, mees ja naine koos, rohkem lapsi ei saa). Keskenduti muidugi ainult rahale, mehe rollist isana (ja näiteks sellest, et Eesti meeste tervis ja keskmine vanus isaks saades ei võimaldagi perre väga palju lapsi tuua) ei räägitud ÜLDSE.
Miks? Sest meil on laps miski, mis naisega kaasas käib. Paljud kasutavad isegi sõna “oma”, laps on naise oma. Mees võib olla või mitte olla, vajalik on ta ainult seemne külvamise hetkel. Isaeeskuju lapsele vajalik? Lõpetage see loll jutt, kui ema tunneb, et lapsele kuluks mõni isaeeskuju ära, võib paariks nädalaks onu Heino koju tuua, eeskuju küll ja veel. Heal juhul saadab isegi isale suvel nädalaks ajaks külla. Lahkumineku korral on naistel pigem hirm, et “äkki ta võtab MINU lapse ära!” – olen seda tutvusringkonnas mitu korda näinud ja eriti kurbnaljakaks teeb asja see, et MITTE ÜKSKI neist isadest pole isegi hetkeks selle variandi peale mõelnud. Isegi ei arutatud seda, kus see laps siis edaspidi elada võiks. Ainus näide, mida ma tean, ongi netis kirjutav Gätlin. AINUS. Teisest olen sugulaste kaudu kuulnud. Kõik. Vastupidiseid näiteid on lõputult. Ühes neist ütles isa näiteks lapsele, et lapsel on alati tema juures koht olemas – ja kui laps avaldas soovi sinna kolida, sai ta kuulda, et tegelikult pole ju ruumi, mõelgu peaga, värskelt kokkukolinud tahaks ikka natuke privaatsust ka. Ja natuke sõimu, sest ise veel tütarlaps, aga pani oma kohatu küsimusega isa piinlikku olukorda, isa pidi end halvasti tundma eitavalt vastates (sest nagu me kõik teame, vastutavad naised, vanusest hoolimata, meeste emotsioonide eest). Ja osad neist on “täiega head isad”. Jutumärkides, sest minu meelest see, et nad isegi ei tule selle peale, et lapse tulevast elukorraldust arutada, näitab, et nad tegelikult väga head isad ikka ei ole, aga kogu ühiskond neisse nii suhtub, sest nad käivad jätkuvalt lastega suhtlemas, tunnevad nende vastu huvi, ostavad neile vahepeal üht-teist ja maksavad mingit elatist (enamasti küll alla ametliku miinimumi, aga nad ju panustavad!). Nad ei saakski ju last kaasa võtta, see segaks nende uut elu. Naise uus elu tuleb mõne aasta pärast, kui laps on suurem, see on eestlase jaoks paratamatus. Bioloogiline imperatiiv. Ja seda peavad paratamatuseks ühtviisi nii mehed kui naised. Idee sellest, et äkki panustaks esmalt koos ÜHISE pere loomisele ja SEEJÄREL lisaks sinna perre ka lapse … Keegi pole selle peale tulnudki ja see tundub liiga keeruline ja pealegi … Kellegi peale ei saa ju lõpuni kindel olla, kuidas me seda last siis hiljem jagame?
Nagu keegi alles Facebookis ütles – kõik tema välismaa tuttavad olid šokeeritud, kuuldes, et Eestis on ütlus, et naine peab saama nii mitu last, kui ise üksi üles jaksab kasvatada. Ja kõik eestlannad olid šokeeritud, kuuldes, et keegi teine oli šokeeritud, sest see tundub ju meile nii loogiline. Kes siis veel kui mitte ise? Isa ju äkki ei TAHA! Tal võib ju uus pere olla! Ja ei, me ei saa oodata, et mees MÕTLEKS, enne kui ta oma peenise ilma kondoomita järgmisesse karukoopasse torkab, sest mehed ei ole teatavasti teovõimelised vastutustundlikud inimesed. Neile saab usaldada ainult riigijuhtimist vms, mitte selliseid tähtsaid asju, nagu ühe lapse üleskasvatamise toetamine. Ja olgu rõhutatud, et see ei ole minu isiklik seisukoht, vaid nii tundub mõtlevat keskmine eestlane, sest kuidas muidu selgitada seda, et isa rolli PEREplaneerimisest rääkides üldse ei mainita ja isa toetusega lapse üleskasvatamisel isegi ei arvestata?
Seega, kui naine tahab last, siis tema saab lapse. Sest ta parajasti tahab. Kui aga inimesed tahavad abielluda, peab tahtjaid juba kaks olema ja see on ikka oluline otsus. Tuleb ikka enne korralikult läbi arutada. Vähemalt 30 päeva ette planeerida. KOHE selle eest riigilõivu maksta. See ei ole nii, et suts ja valmis. Selge see, et siis tuleb ka natuke rohkem kaaluda.
Pärdikute päevaraamat 