kuradi mehed! ja naised! kuradi inimesed!

box

Ethel kirjutas oma blogis just sellest, et Eestis on lastesaamine kuidagi vähem oluline otsus kui abiellumine. Nii on, endagi tutvusringkonnast näen, et mina (kes ma abiellusin, sest armastus, aga lapsi tollal ei saanud, sest me kumbki poleks veel vanemarolliks valmis olnud) olen tuttavate ja sõpradega võrreldes selges vähemuses. Tavaks on see, et esmalt saadakse laps ja siis hakatakse mõtlema, et ei tea, kas ma tahan selle inimesega ka tulevikus koos olla. Enne lapsesaamist pole vaja mõelda, seda lihtsalt tehakse. Ja kui küsida, et “sa oled ju 16 ja põhiharidusega ja lapse isa on juba öelnud, et ei kavatsegi toetada, KUIDAS sa seda last kasvatad?”, on vastuseks, et on hulga hullemaid vanemaid. Siitki käis see argument hiljuti läbi, küll hoopis teises kontekstis. Ma ei saa sellest loogikast aru. See on sama hea, kui ma ütleksin, et igati okei on, kui ma oma koera maha lasen – sest mõned NÄLJUTAVAD oma koeri. Või panevad põlema. See, et on minust veel hullemaid, EI tee mind mingil maagilisel moel normaalseks. See asetab mind teataval numbrilisel skaalal normaalväärtusele lähemale, tõsi, aga kui ma ikkagi ei ole skaala selles punktis, kus ühel lapsel oleks minuga täisväärtuslik elu ja ta kasvaks vaimselt terveks toredaks inimeseks, siis see, et joodikud saavad ka lapsi ja mõned peksavad oma lapsi igapäevaselt, EI tee mind kuidagi võluväel paremaks lapsevanemaks. Miks peakski? Need asjad ei ole ju loogiliselt omavahel seotud. Nemad on lihtsalt sobimatud lapsevanemad ühel (või sajal) põhjusel, mina hetkel mõnel teisel. See on lihtsalt egoistlik seisukoht – inimene ei mõtle sellele, mida tema sellele tulevasele inimesele eluks kaasa saaks anda (eelkõige vaimselt ja emotsionaalselt, aga jah, tervislik toit ja huviringid jms maksavad raha ka), vaid ainult sellele, mida tema parajasti tahab. Või veel enam, mida tema keha tahab, sest hormoonid möllavad. Sa ei ole su keha, see on sulle ainult ajutiseks kasutamiseks antud, ära lase sellel end valitseda.

Minu jaoks läheb see, et eestlaste jaoks pole laste saamine eriti oluline otsus, aga abielu tuleb enne hoolikalt kaaluda, väga hästi kokku hiljutise saatega, kus mehed arutasid selle üle, miks naised ometi rohkem lapsi ei saa (vs muu maailm, kus arutatakse (naiste osalusel) selle üle, miks PAARID, mees ja naine koos, rohkem lapsi ei saa). Keskenduti muidugi ainult rahale, mehe rollist isana (ja näiteks sellest, et Eesti meeste tervis ja keskmine vanus isaks saades ei võimaldagi perre väga palju lapsi tuua) ei räägitud ÜLDSE.

Miks? Sest meil on laps miski, mis naisega kaasas käib. Paljud kasutavad isegi sõna “oma”, laps on naise oma. Mees võib olla või mitte olla, vajalik on ta ainult seemne külvamise hetkel. Isaeeskuju lapsele vajalik? Lõpetage see loll jutt, kui ema tunneb, et lapsele kuluks mõni isaeeskuju ära, võib paariks nädalaks onu Heino koju tuua, eeskuju küll ja veel. Heal juhul saadab isegi isale suvel nädalaks ajaks külla. Lahkumineku korral on naistel pigem hirm, et “äkki ta võtab MINU lapse ära!” – olen seda tutvusringkonnas mitu korda näinud ja eriti kurbnaljakaks teeb asja see, et MITTE ÜKSKI neist isadest pole isegi hetkeks selle variandi peale mõelnud. Isegi ei arutatud seda, kus see laps siis edaspidi elada võiks. Ainus näide, mida ma tean, ongi netis kirjutav Gätlin. AINUS. Teisest olen sugulaste kaudu kuulnud. Kõik. Vastupidiseid näiteid on lõputult. Ühes neist ütles isa näiteks lapsele, et lapsel on alati tema juures koht olemas – ja kui laps avaldas soovi sinna kolida, sai ta kuulda, et tegelikult pole ju ruumi, mõelgu peaga, värskelt kokkukolinud tahaks ikka natuke privaatsust ka. Ja natuke sõimu, sest ise veel tütarlaps, aga pani oma kohatu küsimusega isa piinlikku olukorda, isa pidi end halvasti tundma eitavalt vastates (sest nagu me kõik teame, vastutavad naised, vanusest hoolimata, meeste emotsioonide eest). Ja osad neist on “täiega head isad”. Jutumärkides, sest minu meelest see, et nad isegi ei tule selle peale, et lapse tulevast elukorraldust arutada, näitab, et nad tegelikult väga head isad ikka ei ole, aga kogu ühiskond neisse nii suhtub, sest nad käivad jätkuvalt lastega suhtlemas, tunnevad nende vastu huvi, ostavad neile vahepeal üht-teist ja maksavad mingit elatist (enamasti küll alla ametliku miinimumi, aga nad ju panustavad!). Nad ei saakski ju last kaasa võtta, see segaks nende uut elu. Naise uus elu tuleb mõne aasta pärast, kui laps on suurem, see on eestlase jaoks paratamatus. Bioloogiline imperatiiv. Ja seda peavad paratamatuseks ühtviisi nii mehed kui naised. Idee sellest, et äkki panustaks esmalt koos ÜHISE pere loomisele ja SEEJÄREL lisaks sinna perre ka lapse … Keegi pole selle peale tulnudki ja see tundub liiga keeruline ja pealegi … Kellegi peale ei saa ju lõpuni kindel olla, kuidas me seda last siis hiljem jagame?

Nagu keegi alles Facebookis ütles – kõik tema välismaa tuttavad olid šokeeritud, kuuldes, et Eestis on ütlus, et naine peab saama nii mitu last, kui ise üksi üles jaksab kasvatada. Ja kõik eestlannad olid šokeeritud, kuuldes, et keegi teine oli šokeeritud, sest see tundub ju meile nii loogiline. Kes siis veel kui mitte ise? Isa ju äkki ei TAHA! Tal võib ju uus pere olla! Ja ei, me ei saa oodata, et mees MÕTLEKS, enne kui ta oma peenise ilma kondoomita järgmisesse karukoopasse torkab, sest mehed ei ole teatavasti teovõimelised vastutustundlikud inimesed. Neile saab usaldada ainult riigijuhtimist vms, mitte selliseid tähtsaid asju, nagu ühe lapse üleskasvatamise toetamine. Ja olgu rõhutatud, et see ei ole minu isiklik seisukoht, vaid nii tundub mõtlevat keskmine eestlane, sest kuidas muidu selgitada seda, et isa rolli PEREplaneerimisest rääkides üldse ei mainita ja isa toetusega lapse üleskasvatamisel isegi ei arvestata?

Seega, kui naine tahab last, siis tema saab lapse. Sest ta parajasti tahab. Kui aga inimesed tahavad abielluda, peab tahtjaid juba kaks olema ja see on ikka oluline otsus. Tuleb ikka enne korralikult läbi arutada. Vähemalt 30 päeva ette planeerida. KOHE selle eest riigilõivu maksta. See ei ole nii, et suts ja valmis. Selge see, et siis tuleb ka natuke rohkem kaaluda.

23 kommentaari

  1. Ega mul endalgi on selline mentaliteet, et kui elus üldse midagi tahad, siis pead olema kindel, et sa üksi selle majandamisega hakkama saad – lapsed, majad, autod, loomad.

    Abielluda ka ei taha. Mida see annab mulle – uue väärismetalli sõrme ja võimaluse tulevikus kellegagi varasid jagada?

    • Nevamind, mulle meenus just, et ma ikka olen kirjutanud paberitele alla, millega seoses varade jagamine võib ikka juhtuda.😀

  2. awwwwwwwww kui ilus post =)
    Eriti ilus on see, et täpselt nii ma mõtlengi =)

  3. Nøustun kogu Su jutuga ja just sellepärast ma eesti mehele mitte ainsatki last ei sünnita!
    Minu kaasa palus mu kätt sellepärast, et me armastame teinetest. Lapsed on tulevikus muidugi plaanis aga nad ei hakka teps mitte ainult minu rida olema. Norra mehed on parimad isad, ma julgeks väita. Meil on seadusega ette nähtud, et ka isa lapsehoolduspuhkusel olema peab, mis tagab selle, et lapsel ja isal tekib tugevam side. Ma tean siin mitmeid lahutanud vanemaid aga kordagi pole kørvu jäänud, et keegi alimentide maksmisest kørvale hiiliks.
    Abielluda ei taha tavaliselt need naised, kelle mehed ettepanekut ei tee😉

    • Ma ei saa sellega nõus olla. Ma ei saa aru abielu mõttest lihtsalt. Minu jaoks on oluline, et inimene, kellega ma koos olen otsustanud elada, tahaks ärgata iga hommik minu kõrval ja mingi paber seda ei garanteeri.

      • Selge see, et paber üksi midagi ei garanteeri. Meie jaoks tähendab abiellumine kõigi oma tähtsate ees lubamis teineteist armastada🙂

      • Abielu ongi selleks, et riik saaks su vara jagamises osaleda ja sa nõustud ju riigi ette määratud reeglitega.

    • Ei saa Norra mehi üldistada ka. Endal paar aastat ühe Norra-Taani segamehega kooselu ja ootamatu raseduse korral esitas tema hoopis selle küsimuse, et nüüd mul on valida – kas tema või laps, sest tema lapsi rohkem ei soovi (nagu varasemalt arutatud) ja kui ongi kogemata naine rasedaks jäänud, siis alati saab ju ka aborti teha.
      PS. Ühest minu 5+ aastat kestnud kooselust mul ei tulnudki lapsi, sest ootasin abieluettepanekut. No et esmalt ikka abielu ja siis lapsed, aga kuna ettepanekut ei tulnud, siis jäi ka laps saamata. Küsimus on vaid, kui kaua peaks ootama.. ega naine siis ise ei hakka ettepanekut tegema ja teisalt on ka naise fertiilsusel omad piirid. Neid potentsiaalse abikaasa kandidaate pole ju ka ühe naise elus teab mis palju.

      • Minu jaoks võiks abielu (mitte et see minu meelest ilmtingimata vajalik oleks, aga nende puhul, kes seda soovivad) tänapäeval olla pigem läbirääkimiste küsimus, mitte ainult ühe poole teha.

      • Eks igal pool on lurjus-eksemplare ka. Aga protsentuaalselt ida pool ikka rohkem kui Skandinaavias😀
        Kas te isegi kunagi ei rääkinud selle 5aastase suhte jooksul abielust?
        Eestis on kahjuks väga levinud, et oodatakse väga pikalt abieluga..

        • Ei arutanud abielust jah, mees unistas rohkem lastest ja kuidas me nädalavahetustel väljasõite teeme koos. Ma olen vist vanamoeline, aga ma olen kasvatatud ikkagi tõekspidamisega, et esmalt inimesed abielluvad ja siis loovad pere. See järjestus on siis ka kuidagi loogiline tundunud. Samamoodi nagu see, et naistel ei sobi olla pealetükkiv, vaid omada eneseväärikust. Sellised stereotüübid siis. No ja kui seda ettepanekut ei tule, siis läks see suhe ka lõpuks laiali (küll juba teistel põhjustel), aga tavaliselt oleks tänapäeval selleks ajaks inimestel juba ka lapsed olnud, ilma abielutagi.
          Nüüd olles juba vanuses, kus varsti ei saa isegi parima tahtmise juures lapsi, ei ole mulle ka see abielu-kodu-lapsed-karjäär järjestus enam üldse oluline. Olulisem mulle on hoopis olla õnnelik igas päevas, elada oma elu nii, et ma hiljem seda ei kahetseks ning mitte laste teiste arvamusel enda elu üle nii palju mõjutada.
          PS. Aborti ei teinud ja võibolla lepib ka lapse isa sellega. Mehena on ta küll oluliselt tublim ja hoolivam, kodutöödes kaasategev kui eestlastest mehed.

        • Ot mis reaalselt mees rääkis aga lastest ja sina, eemmm… vaatasid aknast välja ja ootasid abieluettepanekut?😀

        • Wdym “rääkis, vaatas”. Mees keppis elu eest (sõna otseses mõttes), teine võttis pille ja itsitas pihku.

        • Oleks ju saanud öelda, et “Minu lapsed sünnivad ainult abiellu.” Mees oleks saanud ise otsustada, kas on nende tingimustega nõus või mitte. Praegu käis mäng naise reeglite järgi, mees isegi ei teadnud, et mingid reeglid olemas on.

    • Norras sündinud laps jääb Norrasse. Kui sa ühel kurval päeval lahutad, siis hakkad oma lapsel seal külas käima.

  4. Mu enda tutvusringkonnas on küll enamikus mehed, kes tahavad peret või juba omavad seda, aga naiste puhul olen ma kohanud suhtumist, et “ei tea, ei saa ikka abiellu/koosellu astuda, sest see on ju nii siduv ja kaasnevad ju kohustused”. Võimalik, et ma tunnen ainsaid kohusetundlikke mehi Eestis, aga ma tean rohkem kui üht meest, kes kasvatab / on kasvatanud pärast lahkuminekut ise oma last. Kuigi jah, ma ei salli absoluutselt vastutustundetult laste saamist, sattusin isegi ühe abordivastasega vaidlema, sest tema arvates on näiteks pärast sünnitust lapse ära andmine (kui tunned, et ikka ei taha seda last) palju humaansem tegu kui abort.

    Aga üksinda hakkamasaamisega olen ma nõus, sest juhtub ka õnnetusi, keegi sureb ära näiteks, ja siis on hea, kui on teadmine, et saad üksi hakkama. Loomulikult peaksid paarisuhtes mõlemad sellele mõtlema ja ka vastavaid meetmeid rakendama.

    • Ega see ettemõtlemine halba tee😉 ma alati öelnud, et enne lapsi tahan abielluda ja oma kodu peab ka olema😀 Ja emapalk ülestöötatud.

  5. Oot, ütlen natuke arusaadavamalt ära, mida mõtlen, kui “teised on veel hullemad” kaarti mängin.
    See on phmt seesama, et inimesed võiks ise ostustada, kus nad järeleandmisi teevad, joovad klaasi veini või kolivad maale vms, täiust lastekasvatamisel nagunii ei saavuta. Ja ikkagi on vaja tulla mõne poolt, keda nimepidi ei nimeta, minu juurde naakuma, kuigi võiks naakuda nende kallal, kel asjad PÄRISELT hullusti.

  6. Panna niisugust paksu, et isegi Enter klahv koerakarvadest ei toimi.
    Ja siis unistada lapsest, kes peaks kõik helgeks ja valgeks lööma.
    Nomaeitea, hommikune peeglissevaatamine peale potilkäimist?

  7. Koerakarvad on lastesaamisega ÜLItihedalt seotud, seda ei saa üldse eitada. Enterklahv aga on VEEL tihedamalt seotud. Kuidas te siis aru ei saa??? Ka peale minu on veel keegi, kes ei saa?😀

  8. Sinna pealkirja lõppu võiks veel kirjutada “kuradi loomad!”

    :))

  9. Postitus karm, aga õiglane. Kui meie naisi on maast-madalast kasvatatud ette võtma ainult neid projekte, millega nad ise hakkama saavad siis on olukord just selline nagu ta on.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid