sport

Trenn (ronimisest ja ashtanga joogast)

yoga3

Ei ole nagu tuju olnud trenni teha ja sellest kirjutada, käisin vahepeal harjumusest 2-3 korda nädalas, nüüd tuleb isu ja ind vaikselt tagasi. Olen ca novembrist saadik üritanud oma mõtlemist trenni osas õigele rajale tagasi suunata ja keskenduda pigem protsessile, mitte tulemusele, ja midagi tehes just sellele konkreetsele asjale keskenduda, st just sellele ühele liigutusele, mis parajasti käsil on. Pean ütlema, et päris mõnus on, vaikselt tuleb välja juba. Ja oskan hinnata oma arengut, sest ma näen, et see on olemas.

Aga muust trennist. Talv on selline aeg, mil ma alati avastan, et külm on ja raske on end venitada ja et painduvus kipub kinni jääma või suisa taandarenema. Oma kitsaskohtadest tuleb teadlik olla, sest öeldud on: “Everything you are not aware of, will hurt you.” Nii et üle-eelmisel aastal ostsin TYSK-is kümne korra pileti ja proovisin miljonit erinevat trenni, aga ei suutnud meenutada, kas ma power-joogasse ka jõudsin või mitte, nii et plaanisin uuesti proovida. Aga õnneks on mul ju blogi. Siin oli kirjas, et käisin ikka, aga muidu oli üles märgitud ainult see, et Värton ei rääkinud liiga palju kolmandast silmast ja et täitsa tore oli. Ja see, et ma ei viitsiks seal rühmatrennina pidevalt käia. Ilmselt liiga keeruline siis ei olnud. Nii et uskusin iseennast ja läksin hoopis Ashtanga joogat proovima (neil algab kohe uus kursus, nii et tahtsin enne korra vaadata, kas see istuks mulle üldse). Mulle need rahulikud asjad ei meeldi, see on kõige dünaamilisem joogastiil – sest mu eesmärgiks on võimalikult hea painduvus ja tasakaal, nagu ikka, aga ma ei taha selle nimel muudkui OM öelda ja näoli põrandas olla.

Ütleme nii, et käik läks asja ette juba selle pärast, et treeneriks oli üks suht silma paitav mees (mitte päris selline nagu pildil, muidu ma oleks keeldunud koju tulemast) – aga hea amet iseenesest, trennis olid ainult naised, kes kõik teda imetleva näoga vaatasid. Painduvusega oli aga nii, et ruumis oli nii soe, et ma sain kohe aru, et selle traditsioonilise painduvusega pole mul mingit probleemi – pea vastu põlvi, käed maha, selline tavaline värk. PUUSAD on need, mis mul üldse järele ei taha anda. Joogas tähendab see seda, et padmasanas (lootoseasendis) ei saa istuda – ronimises tähendab see seda, et mul on seinal paljusid asendeid väga raske võtta, sest seal on tihti vaja teha näiteks nii, et sa surud oma alakeha vastu seina, ülemine jalg on välja keeratud ja see alakeha peab korralikult võimalikult seina lähedal püsima, kuni sa edasi ukerdad. Ja vot sellega on mul jama, kuigi ma üritan meeles pidada, et ma pean iga kord venitades tegema seda veits perversset konnaharjutust ka. Nii et ma loodan, et joogast võiks kasu olla, sest see on suures osas suunatud sellele, et padmasana ühel hetkel ikka tehtud saaks, sest mitmed harjutusedki on selles asendis.

Tund ise oli suht hea, selles mõttes, et harjutused olid asjalikud, selgitati asjalikult, vajadusel aidati individuaalselt jne. Pea peal seismisega oli mul raskusi, aga no võtan selle kahenädalase kursuse ära ja siis on juba Sirgi tagasi ja õpetab mind ise edasi. 😀 Küll on ikka hea, kui on akrobaatidest sõbrad.

Vaimsusest (kuna selle kohta joogatrennide puhul alati küsitakse). Ma ei ole ise väga selle laine inimene, aga ma olen õppinud end väga kenasti välja lülitama ja oma hingamisele ja kehale keskenduma. Täna ma arvasin pool trenni, et tüüp podiseb midagi mingis india murdes, tegelikult ütles ta ühe harjutuse juures “ava oma kolmas silm”. No ja eks seal OM öelda tuli alguses ja lõpus (on neil alles kopsumahtu, tõsiselt, ma üritasin nii pikalt teha, kui võimalik, ja minu väljahingamine oli ehk 2/3 teiste omast), aga mind see segama ei jäänud. Ahjaa, öeldi tihti, et hingata tuleb rahulikult – ma ei saa aru, kuidas ma hingan rahulikult, kui ma pean hingama nagu koer. St hingata tuleb nina kaudu, aga nii, et see kahiseks. Atu nohiseb mul niimoodi laua all pidevalt. No ei ole minu jaoks see rahulik. Aga ju see on millegi jaoks vajalik (ega see humanitaar ei mõtle, ta teeb, kui kästakse) ja ju sellega harjub.

Nii et mulle meeldis, proovin selle ära.

Ja kui keegi mõtles, et see reklaam oli, siis jumala eest mitte. Seal oli niigi ruumi vähe ja see, et keegi mulle kõrvalmati pealt ütleks, et “muide, ma loen su blogi”, on viimane asi, mida ma tahaksin, kui ma parajasti endale koera kombel higistades pead tagumiku juurde surun. Lihtsalt jagasin oma elu siin teiega.