Ei ole nagu tuju olnud trenni teha ja sellest kirjutada, käisin vahepeal harjumusest 2-3 korda nädalas, nüüd tuleb isu ja ind vaikselt tagasi. Olen ca novembrist saadik üritanud oma mõtlemist trenni osas õigele rajale tagasi suunata ja keskenduda pigem protsessile, mitte tulemusele, ja midagi tehes just sellele konkreetsele asjale keskenduda, st just sellele ühele liigutusele, mis parajasti käsil on. Pean ütlema, et päris mõnus on, vaikselt tuleb välja juba. Ja oskan hinnata oma arengut, sest ma näen, et see on olemas.
Aga muust trennist. Talv on selline aeg, mil ma alati avastan, et külm on ja raske on end venitada ja et painduvus kipub kinni jääma või suisa taandarenema. Oma kitsaskohtadest tuleb teadlik olla, sest öeldud on: “Everything you are not aware of, will hurt you.” Nii et üle-eelmisel aastal ostsin TYSK-is kümne korra pileti ja proovisin miljonit erinevat trenni, aga ei suutnud meenutada, kas ma power-joogasse ka jõudsin või mitte, nii et plaanisin uuesti proovida. Aga õnneks on mul ju blogi. Siin oli kirjas, et käisin ikka, aga muidu oli üles märgitud ainult see, et Värton ei rääkinud liiga palju kolmandast silmast ja et täitsa tore oli. Ja see, et ma ei viitsiks seal rühmatrennina pidevalt käia. Ilmselt liiga keeruline siis ei olnud. Nii et uskusin iseennast ja läksin hoopis Ashtanga joogat proovima (neil algab kohe uus kursus, nii et tahtsin enne korra vaadata, kas see istuks mulle üldse). Mulle need rahulikud asjad ei meeldi, see on kõige dünaamilisem joogastiil – sest mu eesmärgiks on võimalikult hea painduvus ja tasakaal, nagu ikka, aga ma ei taha selle nimel muudkui OM öelda ja näoli põrandas olla.
Ütleme nii, et käik läks asja ette juba selle pärast, et treeneriks oli üks suht silma paitav mees (mitte päris selline nagu pildil, muidu ma oleks keeldunud koju tulemast) – aga hea amet iseenesest, trennis olid ainult naised, kes kõik teda imetleva näoga vaatasid. Painduvusega oli aga nii, et ruumis oli nii soe, et ma sain kohe aru, et selle traditsioonilise painduvusega pole mul mingit probleemi – pea vastu põlvi, käed maha, selline tavaline värk. PUUSAD on need, mis mul üldse järele ei taha anda. Joogas tähendab see seda, et padmasanas (lootoseasendis) ei saa istuda – ronimises tähendab see seda, et mul on seinal paljusid asendeid väga raske võtta, sest seal on tihti vaja teha näiteks nii, et sa surud oma alakeha vastu seina, ülemine jalg on välja keeratud ja see alakeha peab korralikult võimalikult seina lähedal püsima, kuni sa edasi ukerdad. Ja vot sellega on mul jama, kuigi ma üritan meeles pidada, et ma pean iga kord venitades tegema seda veits perversset konnaharjutust ka. Nii et ma loodan, et joogast võiks kasu olla, sest see on suures osas suunatud sellele, et padmasana ühel hetkel ikka tehtud saaks, sest mitmed harjutusedki on selles asendis.
Tund ise oli suht hea, selles mõttes, et harjutused olid asjalikud, selgitati asjalikult, vajadusel aidati individuaalselt jne. Pea peal seismisega oli mul raskusi, aga no võtan selle kahenädalase kursuse ära ja siis on juba Sirgi tagasi ja õpetab mind ise edasi. 😀 Küll on ikka hea, kui on akrobaatidest sõbrad.
Vaimsusest (kuna selle kohta joogatrennide puhul alati küsitakse). Ma ei ole ise väga selle laine inimene, aga ma olen õppinud end väga kenasti välja lülitama ja oma hingamisele ja kehale keskenduma. Täna ma arvasin pool trenni, et tüüp podiseb midagi mingis india murdes, tegelikult ütles ta ühe harjutuse juures “ava oma kolmas silm”. No ja eks seal OM öelda tuli alguses ja lõpus (on neil alles kopsumahtu, tõsiselt, ma üritasin nii pikalt teha, kui võimalik, ja minu väljahingamine oli ehk 2/3 teiste omast), aga mind see segama ei jäänud. Ahjaa, öeldi tihti, et hingata tuleb rahulikult – ma ei saa aru, kuidas ma hingan rahulikult, kui ma pean hingama nagu koer. St hingata tuleb nina kaudu, aga nii, et see kahiseks. Atu nohiseb mul niimoodi laua all pidevalt. No ei ole minu jaoks see rahulik. Aga ju see on millegi jaoks vajalik (ega see humanitaar ei mõtle, ta teeb, kui kästakse) ja ju sellega harjub.
Nii et mulle meeldis, proovin selle ära.
Ja kui keegi mõtles, et see reklaam oli, siis jumala eest mitte. Seal oli niigi ruumi vähe ja see, et keegi mulle kõrvalmati pealt ütleks, et “muide, ma loen su blogi”, on viimane asi, mida ma tahaksin, kui ma parajasti endale koera kombel higistades pead tagumiku juurde surun. Lihtsalt jagasin oma elu siin teiega.
Pärdikute päevaraamat 
kusjuures kõlab väääga kiusatust tekitavalt, ainult et mu kaine mõistus ütleb, et äkki ikka ei mahu üks trenn rohkem nädalasse, sest nagunii 6-7 trenni nädalas juba on (pluss esinemised) ja sinna vahele tahaks nagu mälumängud kah mahutada.
Tolle naljaka ninahingamisega harjub peale mõningaid nädalaid ära ja peale seda ei oska Ashtangat ilma selle kahinata teha. Painduvuse ja puusa avamise jaoks kindlasti väga hea valik, ma pole oma elus kunagi nii hästi paindunud kui siis, kui ma Ashtanga trennis käisin. Om käib paraku asja juurde…
Pilates aitab minu meelest märksa rohkem kui jooga. Hingamine on seal muidugi ka oluline aga trennis on rohkem tempot. Ma muidugi ei tea, millised treenerid ja võimalused Tartus pilatesega tegelemiseks on. Olen peaaegu aasta nüüd trennis käinud ja üha rohkem vaimustun.
Pilateses minu meelest ei ole neid puusa väljapööramisharjutusi üldse ju – või on? Sest nagu ma ütlesin, tavalise painduvusega mul probleeme ei ole, just puusi tahaks lahti saada + tasakaalu leida.
Me teeme küll trennis palju puusa avavaid harjutusi, ikka selleks et puusaluu liikuvust parandada, ma ei tea, kas need on päris need, mida sa vajad. Olen pilateses algaja, joogat omen vanasti teinud ja arvasin et need on suht samad aga üllatuseks on täiesti erinevad. Pilates meeldib mulle rohkem ja sobib ka paremini, siin on pidev sujuv liikumine ühest asendist teise, jooga on asendi hoidmisele keskendunud. Aga need on minu diletantlikud mõtted.
Võisid küll kõige põrandaalusema ashtangaurka otsida, aga blogilugejad on sul seal juba ees 🙂 Tõsi, ma ei tunne enamikke “harjutuskaaslasi” nägupidi ära, allavaatavas koerapoosis uppis tagumikud on küll eristatavateks muutunud.
Jah, just see on mu elust puudu, et ka teised blogilugejad peale Rolandi mind tagumiku järgi ära tunneksid. 😀
Ootame siis pilte!
Tsiteerides kohtumist spordiürituselt (kus ka Kaur kohal viibis): “Ütle, et mul on ilusam kann kui AbFabil!”
Tundub, et on olnud puudu.
Ashtanga jooga. Hommik, kell üheksa. Kontor tühi. Läheb natuke aega enne kui inimesed hakkavad laekuma. Läksin puhkeruumi kohvi võtma ja ehmatasin täiega ära. Pimedas toas lebasid inimesed. Täiesti liikumatult. Millegi pärast arvasin, et nad on surnud(eelmise õhtu õudusfilm). Küsisin sosinal kolleegilt ja sain teada, et jooga. Uus töökoht, moodne kontor, moodsad inimesed! Väga äge!