Jätsin täna kardinad eest tõmbamata, sest ma ei taha näha seda ilma väljas, ma tahan ette kujutada, et seal on rohelus. Kahju kohe, et ma just täna nii mitu korda oma korterist selle valge olluse sisse lahkuma pean.
Eile oli aga selline imetore päev, et AbFab viis oma maakast sõbranna Tallinnasse kohvikusse ja H&M-i. Algselt olid küll vähe teised plaanid, aga juhtus nii, et kell kümme startisime meie ronima minekuks ja kell 11 pani Ronimisministeerium oma lehele üles teate, et nagu kõik kindlasti kalendrist näinud olete, siis täna ronida ei saa. Meie muidugi ei teadnud sellest teatest mitte midagi, sest me ajasime omavahel juttu, mitte ei istunud ninapidi telefonis.
No ütleme nii, et ei olnud tore avastus. Kõige selle peale suutis AbFAb ähmiga oma mütsi ära kaotada ja läkski meie päev nii, et istusime kokku üle viie tunni autos, et Tallinnas poes käia. Vähemalt uusi trenniriideid sai, meil ilmselgelt ongi neid liiga vähe. Tagasiteel oli kohati selline udu ka, et sõitsime 50-ga, sest kiiremini sõita lihtsalt ei saanud, MITTE MIDAGI polnud näha.
Seejärel käisin ma sõpradega lauamängu mängimas, selle osas ei saa nuriseda, tore oli, ja siis läksime ühele sünnipäevale, kus oli konkreetselt nii külm, et ma sain istuda ainult käed kaenla all. Proovi saa nii võõraste inimestega sotsiaalne olla. Nad ilmselt arvasid, et ma olen põgenema pääsenud pingviin.
Aga jah, AbFab on hea kaaslane, viib tüdruku ikka Tallinnasse sööma ja šoppama ja hiljem isegi peole. On mul alles vedanud.
Pärdikute päevaraamat 