Läbikülmunud sõrmedega trükin seda siin

kingdom-vintage-dresses-photos

Okei, nüüd on soojem, aga ikkagi. Tahaksin kõigile, kes elus on ja seda loevad, õnne soovida, sest oleme pool jaanuari üle elanud ja see ON saavutus. See tähendab, et varsti on veebruar ja see tähendab juba uue semestri algust, mis omakorda tähendab kevadet, nagu kõik teavad.

Mul on külm kogu empaatiavõime ära võtnud, mõtlen eelkõige sellele, et tahaks solaariumisse. Siiani olen selle asemel D-vitamiini võtnud, aga tegelikult peaks vist tõesti sealt vähemalt korra läbi astuma. Aga hetkel näiteks täiega käib närvidele see, et sõbrannal ei ole enam igapäevaselt internetti. Sest see tähendab, et ma ei saa temaga ju suvalisel hetkel lobiseda! No ja temast endast, kes ta ainult tööd peab tegema, on muidugi ka kahju. Natuke.

Eelmisel nädalal näiteks tahtsin talle näidata, millist kleiti ma internetist osta tahan. Ja teda ei ole! Siis tahtsin rääkida oma plaanist üht uut joogatrenni proovida – teda ei olnud. Pidin mitu tundi hiljem rääkima. Pea peal seismisest me üldse ei rääkinud! Mis elu see on?

Aga muidu tellisin netist mõned uued kleidid*, sest ma ei viitsi selle ilmaga päris poodi minna ja ilm tundus nädalavahetusel täpselt selline, et nüüd oleks õige aeg suvekleite kokku ostma hakata. Pealegi on mul neid ju hädasti vaja. Ja selle peale mõtlesin, et kuskile tuleb need uued riided ju ka panna, ja jätkasin oma viimase aja kampaaniat teemal “viska ära asjad, mida sa tegelikult ei vaja”. Terve hunnik särke läks prügikasti, isegi paar maikat. Ja te ei tea, kui raske see on. “No aga selle kinkis ju mulle X või Y! No okei, SEE on väljaveninud ja auk on sees, aga see on täiega hea tudusärk!” Ma saan aru, et me magame kolmandiku oma elust, aga deem, tüdruk, palju sulle neid tudusärke vaja on? Ühe maika korjasin äraviskamishunnikust tagasi, sest see on tegelikult ju ikka päris kena. Kui ma nüüd suudaks end kokku võtta ja visata ära ka need kleidid, mida ma iial ei kanna, siis oleks kapis juba päris palju ruumi. Mul on näiteks üks must kleit, mille ma ostsin selle pärast, et “mul polegi ju tavalist musta kleiti”. Nii et loomulikult pole ma seda kordagi kandnud, sest miks peaksin ma kandma tavalist musta kleiti, kui ma saan kanda midagi huvitavamat.

Muide, päris äge on see, et selle käigus avastan ma alati lahedaid riideid, mida ma üldse kandnud ei ole, sest ma olen need lihtsalt ära unustanud. Nii et ma olen võitnud, mitte kaotanud – rohkem ruumi ja tegelikult rohkem kantavaid riideid! Muuhulgas sain teada ka seda, et arvamus, et mul pole piisavalt sokke, on sügavalt ekslik.

Ja ehk võiksin ära visata ka kingad, mida … Ei, selleks pole ma veel valmis. Ega nad nii palju ka ruumi ei võta.

* Soe soovitus – kui naine ütleb, et ta ostis “mõned uued kleidid”, ära iial küsi, mida see “mõned” täpsemalt tähendab. Ask no questions, hear no lies.

5 kommentaari

  1. Ära korralikke riideid küll minema viska, vii kasvõi Humanasse.

  2. jaa! ja uuskasutuskeskus võtab vist ka.

    ma olen ise selle jaoks liiga laisk olnud, aga mille jaoks on siis sõbrad, kellele sobivad mulle väikseks jäänud või halvastiistuvad või vale värvi riided paremini?


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid