Kordan täna vanu mõtteid, mida ma kõiki olen juba korduvalt käianud.
Esiteks. Mmurca oskab vahepeal nii ilusasti, hästi ja targalt kirjutada, et ainult loed ja mõtled, et miks mina ei oska end niimoodi väljendada. Vahel isegi oskaks, aga ei suuda. Sest ta on nii vahetu, ma ei oska olla vahetu inimestega, kes ei ole siseringis. Ja see on üks väike ring.
Teiseks. Facebookis on ühes kinnises grupis pagulasjuttudest innustatuna teemaks ahistamine. Naisi on grupis igas vanuses, aga kõigi kogemused pärinevad Eestist (ja seega suuremas osas valgetelt meestelt). Paljud panid kirja nii pika nimekirja, et võttis ahhetama. Lausa šokeeriv, kui vähe on neid naisi, kes ütlevad, et “mind ei olegi eriti ahistatud, no paar korda on mingi purjus mees möödaminnes tagumikku käperdanud”. Sellist naist, kes oleks öelnud, et tal pole mitte ühtki negatiivset kogemust, seal grupis ei olnudki. Mina isiklikult ka ei tunne, kuigi minu kõik kogemused on olnud sellised, et olen end kas sõimu, ähvarduste või valedega päästnud. Kui oled suletud ruumis (näiteks autos) ja tunned, et olukord läheb kahtlaseks, võib väga hästi mõjuda, kui hakkad õnnetult pihtima, kui kurb sa ikka oled, et sul tripper diagnoositi ja kuidas sellest nüüd küll emale rääkida. Samas ei ole seda sugugi kerge teha, suur osa inimesi kipub ebamugavas olukorras lukku minema ja ei suuda esimesel hetkel midagi öeldagi, kui mingi värd käe põlvele paneb. Ehk taas – me peaksime noori tüdrukuid õpetama julgemalt inimesi otsesõnu pikalt saatma või nende peale röökima. See on oskus, mis neil puudu on.
Kolmandaks. Mul hakkab viimasel ajal blogisid lugedes vaesest Erik Orgust täitsa kahju. Tänamatu töö on tal. Inimesed, kel on nii mõistust, kui ka motivatsiooni ja/või tahtejõudu, ei lähe toitumiskava ostma. Ja inimesed, kel ühte neist ei ole, ei suuda sellest kinni pidada – ja hiljem kiunuvad internetis, et nad ei ole toitumiskavaga rahul, sest okei, nad küll peavad sellest kinni ca kahel päeval nädalas, aga ikkagi võiks kaal ju langeda. Päris alguses lugesin ühe põhupea blogist, et ta sõi esmalt pannkooke, kuni talle tuli meelde, et ahjaa, toitumiskava on ju ka olemas, nii et ta sõi siis kohusetundlikult kõik seal kirjas olnud asjad ka ära. Sest need olid ju kirjas! Nüüd kirjutas üks, et ta on veidi solvunud, sest Orgu ei motiveerinud teda jooksvalt nii palju, kui oleks võinud. Kas te teate, milline tema naine välja näeb? See üks naine, keda ta päriselt motiveerima peaks, kui me lähtuksime eeldusest, et keegi teine peale tegutseja enda üldse seal osaline peaks olema. Selline. Ma ütleksin, et ilmselt on ta üsna motiveeritud. See, et sinu toitumiskava end ära tasuks ja sa saaksid rõõmuga end kallima ees alasti kiskuda, on ikka sinu isiklik asi. Ja mingi kava järgmine ei olegi kohustus, ümbritse end inimestega, kes leiavad, et sangad on armsad ja tõelised naised on vormikad, ja polegi probleemi. Aga kui sa tahad kaalus alla võtta, pole mõtet rääkida, kuidas keegi teine sind piisavalt ei motiveeri, kui sul on parajasti tuju järjest kümme pannkooki näkku suruda.
Neljandaks. Unustasin vahepeal kolmeks nädalaks lihtsalt ära, et lõuatõmbed olemas on, sest muud asjad tundusid olulisemad. Baseline kukkus kohe üheteistkümnelt kaheksale (okei, nõrk nädal oli ka tollel testpäeval, teate küll, nagu naistel kord kuus on). Nüüdseks on kenasti kümnele tagasi roninud. Saan jätkata maailma kõige tugevama naisena, sest teatavasti on minu taktika ronimises, et kui sulle tundub, et sul pole piisavalt painduvust, et oma jalga üles väänata, pole sul tegelikult lihtsalt piisavalt jõudu, et kogu keha ainult kätega natuke kõrgemale tõsta, ja kui sulle tundub, et sul pole piisavalt tasakaalu, pole sul tegelikult piisavalt jõudu, et end kahest pisikesest nukikesest hoides toore jõuga seal paigal hoida. Nali. Kõik teavad, et see on tegelikult iga trenni tuleva hilisteismelise noormehe seisukoht VÄHEMALT esimese kuue kuu jooksul …
Pilt on pärit siit.
Pärdikute päevaraamat 
