teisipäevaõhtune kordus

best_pancakes_recipe_ever_3

Kordan täna vanu mõtteid, mida ma kõiki olen juba korduvalt käianud.

Esiteks. Mmurca oskab vahepeal nii ilusasti, hästi ja targalt kirjutada, et ainult loed ja mõtled, et miks mina ei oska end niimoodi väljendada. Vahel isegi oskaks, aga ei suuda. Sest ta on nii vahetu, ma ei oska olla vahetu inimestega, kes ei ole siseringis. Ja see on üks väike ring.

Teiseks. Facebookis on ühes kinnises grupis pagulasjuttudest innustatuna teemaks ahistamine. Naisi on grupis igas vanuses, aga kõigi kogemused pärinevad Eestist (ja seega suuremas osas valgetelt meestelt). Paljud panid kirja nii pika nimekirja, et võttis ahhetama. Lausa šokeeriv, kui vähe on neid naisi, kes ütlevad, et “mind ei olegi eriti ahistatud, no paar korda on mingi purjus mees möödaminnes tagumikku käperdanud”. Sellist naist, kes oleks öelnud, et tal pole mitte ühtki negatiivset kogemust, seal grupis ei olnudki. Mina isiklikult ka ei tunne, kuigi minu kõik kogemused on olnud sellised, et olen end kas sõimu, ähvarduste või valedega päästnud. Kui oled suletud ruumis (näiteks autos) ja tunned, et olukord läheb kahtlaseks, võib väga hästi mõjuda, kui hakkad õnnetult pihtima, kui kurb sa ikka oled, et sul tripper diagnoositi ja kuidas sellest nüüd küll emale rääkida. Samas ei ole seda sugugi kerge teha, suur osa inimesi kipub ebamugavas olukorras lukku minema ja ei suuda esimesel hetkel midagi öeldagi, kui mingi värd käe põlvele paneb. Ehk taas – me peaksime noori tüdrukuid õpetama julgemalt inimesi otsesõnu pikalt saatma või nende peale röökima. See on oskus, mis neil puudu on.

Kolmandaks. Mul hakkab viimasel ajal blogisid lugedes vaesest Erik Orgust täitsa kahju. Tänamatu töö on tal. Inimesed, kel on nii mõistust, kui ka motivatsiooni ja/või tahtejõudu, ei lähe toitumiskava ostma. Ja inimesed, kel ühte neist ei ole, ei suuda sellest kinni pidada – ja hiljem kiunuvad internetis, et nad ei ole toitumiskavaga rahul, sest okei, nad küll peavad sellest kinni ca kahel päeval nädalas, aga ikkagi võiks kaal ju langeda. Päris alguses lugesin ühe põhupea blogist, et ta sõi esmalt pannkooke, kuni talle tuli meelde, et ahjaa, toitumiskava on ju ka olemas, nii et ta sõi siis kohusetundlikult kõik seal kirjas olnud asjad ka ära. Sest need olid ju kirjas! Nüüd kirjutas üks, et ta on veidi solvunud, sest Orgu ei motiveerinud teda jooksvalt nii palju, kui oleks võinud. Kas te teate, milline tema naine välja näeb? See üks naine, keda ta päriselt motiveerima peaks, kui me lähtuksime eeldusest, et keegi teine peale tegutseja enda üldse seal osaline peaks olema. Selline. Ma ütleksin, et ilmselt on ta üsna motiveeritud. See, et sinu toitumiskava end ära tasuks ja sa saaksid rõõmuga end kallima ees alasti kiskuda, on ikka sinu isiklik asi. Ja mingi kava järgmine ei olegi kohustus, ümbritse end inimestega, kes leiavad, et sangad on armsad ja tõelised naised on vormikad, ja polegi probleemi. Aga kui sa tahad kaalus alla võtta, pole mõtet rääkida, kuidas keegi teine sind piisavalt ei motiveeri, kui sul on parajasti tuju järjest kümme pannkooki näkku suruda.

Neljandaks. Unustasin vahepeal kolmeks nädalaks lihtsalt ära, et lõuatõmbed olemas on, sest muud asjad tundusid olulisemad. Baseline kukkus kohe üheteistkümnelt kaheksale (okei, nõrk nädal oli ka tollel testpäeval, teate küll, nagu naistel kord kuus on). Nüüdseks on kenasti kümnele tagasi roninud. Saan jätkata maailma kõige tugevama naisena, sest teatavasti on minu taktika ronimises, et kui sulle tundub, et sul pole piisavalt painduvust, et oma jalga üles väänata, pole sul tegelikult lihtsalt piisavalt jõudu, et kogu keha ainult kätega natuke kõrgemale tõsta, ja kui sulle tundub, et sul pole piisavalt tasakaalu, pole sul tegelikult piisavalt jõudu, et end kahest pisikesest nukikesest hoides toore jõuga seal paigal hoida. Nali. Kõik teavad, et see on tegelikult iga trenni tuleva hilisteismelise noormehe seisukoht VÄHEMALT esimese kuue kuu jooksul …

Pilt on pärit siit.

28 kommentaari

  1. Ma olen naine ja mul pole ühtegi negatiivset kogemust.

    Kui keegi on natukene ahistanud, siis purjus vanamees, kes tahab raha ja seda mitu mitu korda järjest. Aga nemad on ka ainult küsinud ja asi ei ole kunagi füüsiliseks läinud või verbaalse sõimlemiseni jõudnud. Ütled paar korda “ei” ja ongi kõik. Ma joogiraha pm ei anna…oleks, et keegi oleks toidu jaoks küsinud. See strateegia töötaks palju paremini. Ja noh, need inimesed küsivad samamoodi meessoost isikutelt raha ja see pole kuidagi seksuaalne, seega jah…väga ahistamise alla pigistatud näide ja üldse mitte seda tüüpi, mida seal sinu grupis ilmset silmas peeti.
    Rääkima on tuldud küll, aga huvi mitte ilmutamine, aga samas viisakaks jäämine ning vahel ka lihtsalt lisaks minema jalutamine on alati töödanud. Ei mingit üle piiri minevat, mis ahistamsie alla võiks mingitki moodi kuuluda.
    Üks kord mingi purjus meesterahvas jälitas mind natuke aega, mis oli jube, sest oli hiline aeg ja tänavad tühjad ja ta oli üllatavalt kiire sammuga. Aga ega ma ei teagi, kas ta midagi halba tahtis. Purjus inimesed tahavad tavaliselt pigem lihtsalt rääkida…

    Seega jah…ei ole ühtegi negatiivset kogemust, mitte keegi pole mitte kuskil vastu minu tahtmist mind katsunud või järeljätmatult sündsusetuid ettepanekuid teinud vms.

    Äkki ma olen kole ja ei paku huvi.
    Äkki ma olen lihtsalt õnneseen.
    Äkki polegi inimesed kõik nii koledad ja pahad.

    • See, et pea kõigil on negatiivseid kogemusi, ei tähenda, et kõik oleks koledad ja pahad. Pigem on see tilk tõrva nii aktiivne, et jõuab paljudele negatiivseid kogemusi anda. Ma olen siin blogis näiteks kirjutanud sellest, kuidas ma (välismaal) pargis raamatut lugesin ja mingi mees viskas minu lähedale murule pikali maha, vaatas mulle otsa, pani käe püksi ja hakkas end näppima. Arvata on, et ma ei olnud ei esimene ega viimane, kellega ta rõvetses, nii et sealt võivad sajad naised selle ühe rõveda kogemuse kätte saada.

      Muide, kõige tõenäolisemaks pean ma hoopis seda, et äkki sa oled enesekindel. Ma olen kindel, et mind on paljudes olukordades just see päästnud, et ma ei näe välja nagu ohver. Ja sellised oskavad väga hästi kõige nõrgemad üles leida.

      • Nõus, ma selle ühe tõrvatilga suurele mõjule tõesti ei mõelnud. Mul on siis ilmselt ka piisavalt palju vedamist olnud, et nende tõrvatilkade otsa pole sattunud. Ja ka enesekindlus on tõesti üks asi, mis jutuga ligi tikkujad kergelt eemale peletab. Kui mingile arglikule kommentaarile juba vastus võlgu jääda ja näost punaseks minna, siis see lisab vast ainult õli tulle ja sealt võib lugu edasi ka ahistamiseni areneda.

        • Kuigi osa alustab kohe käte külgeajamisest, mitte kommentaaridest. Kui sa pole tänava- ja bussikäperdajate otsa sattunud, siis on lihtsalt vedanud – pole sattunud nendega ühel ajal ühte kohta.

          Peokäperdajate otsa mittesattumine võib kah olla vedamine, aga võib tulla ka sellest eluviisierinevusest, et sa ei ole käinud pidudel, kus viibib keegi, keda sa ei tunne ja kes sellise asjaga üllatada võiks, ja tutvusringkonna heast kvaliteedist, mis tagab, et tuttavad ise ei hakka niiviisi tegema (mul on tutvusringkonnaga sama hästi läinud, aga pidusid või koosviibimisi on küll selliseid ette tulnud, kus kellegi tundmatuga tekib probleeme).

  2. Peaaegu oleksin kirjutanud, et mind pole ka ahistatud. Aga siis ma mõtlesin järele. Ja hakkas meenuma. Käisin tuttaval seinamaali tegemas, tuttavat ennast polnud kodus, asjaga tegeles ta isa. Esimesel päeval nägin kurja vaeva, et vanamehe käsi enda küljest lahti kangutada ja kõige tarvitatum sõna oli EI. Teisel päeval läksin tööd lõpetama ja võtsin seltsidaamiks oma ema kaasa. Siis käppima enam ei tuldud, ainult rõvedaid jutte saime terve päeva kuulata. Tüüp on oma pika elu jooksul tõenäoliselt õnne katsunud suurema osa ümbruskonna naiste peal, nii et ahistatute hulk on ainuüksi tänu talle siin parasjagu suur.

    • See on see porutšik Rževski anekdoot, teate küll.

    • Huvitav, kas minu komme roppe anekdoote rääkida on ka kellelegi kirja läinud kui ahistamine. Ma püüan end üldiselt ohjata ja silmnähtavalt viisakate daamide juuresolekul porutšik Rževskit mitte mainida, aga kunagi ei tea ju.

      • Sa ei kujuta ette, kui roppu günekoloogianekdooti ma tean.

        • Trolli ja telefoniga?

        • Automootoriga

        • jaa, seda ma tean.

    • Ähh, Morgie ja mina kirjutasime samal hetkel sõltumatult kommentaare ja mainisime mõlemad Rževskit🙂 Aga ma siis tean, et sinu juuresolekul võib ja see on juba ette “jah”, eks?

      • kõik oleneb ju kontekstist. Rževski anekdoote saab rääkida nii, et kuulan, naeran ja tahan ise kohe järgmist rääkida.

        aga kui komplekti kuulub ka õline pilk, osavad käed, mis on paar korda justkui kogemata minu vastas ära käinud, nii et ma olen kahevahel: kas oligi kogemata või peaks ma ettevaatlik olema, ja ette on juba palju onu Heino stiilis nalju tehtud, siis võin ma sellist anekdooti võtta kui järjekordset hoiatust: jah, ma PEAKS ettevaatlik olema.

        • Nõks ongi selles, kas inimene ise saab aru, kust jookseb jutu ja reaalsuse vaheline piir, kas juttu (lugu, anekdooti) räägitakse sellepärast, et jutt, või esitatakse seda kui käitumismalli või sissejuhatust enamale.
          Sadismianekdoodid on teine selline piiripealne teema.

        • Okei, komplekti Rževski + käte külge ajamine ma kellelegi rakendanud ei ole. Uhh. Kergem hakkas.

          Ausalt öeldes: kui mu eesmärk oleks ligi tikkuda, siis oleks Rževski küll viimane, kellest ma juttu teeks.

        • ma kaevasin vahepeal oma mälus ja tegelikult ei tulegi ühtegi momenti meelde, kus Rževski-anekdootide rääkija oleks ahistama hakanud. ahistajad teevad pigem onuheino nalju. või seda tüüpi nalju, et “naised ongi ainult üheks asjaks head”. või ei teegi mingeid nalju, vaid üritavad tavalise seltskondliku jutu vahel käsi ümber libistada või tahavad lahkumishetkel kindlasti lahkumismusi, mis võib ootamatult, ee, keeleliseks üle kasvada.

      • Üks asi on millestki jutustamine (Rževski anekdoodi rääkimine), teine asi on sama käitumisviisi praktiseerimine ja kolmas asi on selle käitumisviisi teistele kohustuslikuks tegemine.
        Rževski on ses mõttes hea näide, et tema oli ju päris viisakas – küsis otse, leppis eitava vastusega (kõrvakiiluga), liikus edasi. Kahjuks on ka selliseid isendeid, kes Ei-st aru ei saa.

        • mhmh, kusjuures ma olen kah Rževski stiilis külgelöömist kohanud ja seda ei ole ma ahistamiseks lugenud. just sellepärast, et kõik on lihtne ja äraütlemine võimalik. “Kas saab keppi?” “Ei saa.” “Okei, head aega.”

        • Mis on “Rževski stiil”? Sa seda Nataša esimese balli anekdooti mõtled või?

        • ma mõtlesin seda, kus Rževski õpetab oma adjutanti, kuidas naistele läheneda: tuleb minna ja küsida, kas keppi saab. Adjutant: aga nii võib ju pasunasse saada! Rževski: võib. Aga võib ka keppi saada.

        • See oli mul .. eee… retooriline küsimus, viitamaks, et Rževski anekdoote on palju.

        • anekdoote on palju, aga külgelöömistehnika ikka umbes samal tasemel. selline sirgjooneline ja läbipaistev, mille puhul ei pea ennast smalltalkiga välja vingerdama, sest kui teine suudab kuidagi smalltalki piires rõvetseda, siis on keeruline talle otse öelda “ei saa keppi”, kuna ta pole seda päris ühemõtteliselt küsinudki.

    • Ma ei nuriseks üldse, kui vanamees oleks piirdunud lõugade lõksutamisega. Aga ta ajas ikka täitsa füüsiliselt külge ja korduvalt. Päev oli pikk.

      • Kusjuures “korduvalt” on siinkohal võtmesõna. St harrastada selliseid lähenemiskatseid eri sihtmärkide peal on süütu rumalus, aga korrata tõrjutud või pahaks pandud käitumisviisi ühe ja sama objekti peal on ülimalt lugupidamatu.

        • Seda minagi. Korduvalt.

          Ühekordne küsimine võib isegi naljakas olla. Kord oli mu sõbranna poodi minemas ja imestas, et talle järjest turris ja pahase olekuga naisi vastu tuli. Jõudis poeni, selle uksel seisis meesterahvas ja küsis sõbrannalt, kas tikku on? Ei, ei suitseta, vastas tema. Aga nikku? Sõbranna meenutab seda siiani päris hea naljana, oli kõva häälega naerma pursanud ja öelnud, et ei, aitäh pakkumast. Riimis pöördumist ei tule just iga päev ette🙂

  3. Mul on vist suht tavalised kogemused – et on nii hästi läinud, et mind ei ole ahistanud keegi, keda ma tunnen (vrd lugusid sellest, kuidas ülemus või kolleeg ahistab või kasvõi Lendava lugu tuttava isast), alati on olnud mingi anonüümus ja niiviisi on palju vähem traumaatiline.

    Mõnikord ikka kohe nii anonüümus, et peaaegu ei jõua nähagi – nagu need teismelised kutid, kes end bussis minu vastu nühkisid, kui ma olin mingi 10-11. Või üks mees, kes tänaval sõna otseses mõttes möödaminnes tissi katsus.

    Vahel jõuab nägu näha, nagu need autojuhid, kes kõigepealt räägivad “mind pole sul vaja karta, mul on kodus sama vana tütar” ja seejärel asuvad järjekindlalt põlve silitama. või too tüüp ühes seltskonnas, kust ma muist inimesi tundsin, muist mitte, ja tema oli üks neid tundmatuid – kellele ma virutasin, sest ta ei saanud ka pärast mitut ütlemist aru, et ei tohi kätt mulle seeliku alla ajada iga kord, kui ma temast mööda lähen (seelik oli põlveni, tähendab, madalal diivanil istuja jaoks just mugaval kõrgusel ja nähtavasti ta arvas, et kui ta saab sinna kätt ajada, siis ta ka peab).

    Kusjuures ka mind on nähtavasti enesekindlus nii palju päästnud, et väikesest käsikähmlusest ei ole asi kaugemale läinud. Arvatavasti näitas kähmlus juba ära, et ma olen tülikas. Aga sellest, et üritati, ei päästnud. Siin ei saa ajada kõike ka selle kaela, et hääletades olen ma nagunii nõrgemal positsioonil ja mõni võib võtta seda samasuguse haavatavuse tunnusena nagu hirmunud olekut ja sellest äksi täis minna. sest see pagana peoolukord ja need tänava- ja bussijuhtumid olid ju teoreetiliselt võttes võrdsete vahel – oleme kõik ühed kõnniteeliiklejad või bussireisijad. vbla luges küll see, et ma olin käperdajatest kõvasti noorem, see teeb automaatselt nõrgemaks. ja 11-aastaselt olin ma tõesti VÄGA ebakindel.

  4. Kui ma noorem olin (nii 20 ringis) siis olin ikka tõsine tropimagnet. Kui seltskonnaga peaole jõudsime siis keegi seltskonnast tavaliselt leidis milline on kõige tropim meesteravas üritusel (selline klassikaline juua täis, ilane ja rõvedate komplimentidega ning näppima kippuv) ja võis kihla vedada, et ta võttis sihikule just minu (kuigi seltskonnas oli naisi veel). Õnneks oma seltskonna meesterahvad siis seisid mu eest ja toimetasid troppe eemale.
    Ja mis Orgusse puutub siis olen kava isegi katsetanud ja selgus, et toimib ülihästi kui järgida. Mina küll loobusin kuna oli rahaliselt kehv periood ning oli valida kas endale menüü järgi söök teha või kogu perele mitme päeva toit. Aga kui Eriku kava isegi vaid inspiratsiooniks kasutada saab toidulaud hulga tervislikum ja kere ka kergem.

  5. Sead elavad koos sigadega ja rotid rottidega. Tarakanid tarakanidega. Naised meestega.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid