Hispaania muusika (Bebe)

Polegi ammu seda jaganud. Nii et täna siis Bebe (keele osast võib siit õppida seda, et volver a + infinitiiv = korduv tegevus):

oh sa tibulinnukene

Ärkasin eile konkreetselt sellise tundega, nagu oleksin põhjalikult ja süstemaatiliselt läbi pekstud. Täna on juba natuke parem. Käisin nimelt laupäeval esmalt joogas ja seejärel läksin otse Tallinnasse ronimisministeeriumisse, kus oli nii palju ägedaid radu, mida kõiki tuli proovida, et tunni aja pärast olin juba pikali maas, käed ülepingutusest kanged nagu tellised ja mõtlesin, et sealt mina enam ei liigu. Ja siis tegin ikka sinna otsa ühe peamiselt lihasjõudu nõudva raja ära, sest ahvida ju sai!

Üldist enesetunnet illustreerib hästi see, et pühapäeva hommik oli esimene (nagu ÜLDSE esimene) kord, mil ma mõtlesin, et ma jätan mediteerimise pooleli, sest ma lihtsalt ei suutnudki sättida end sellisesse asendisse, kus häirivalt valus poleks olnud. Ka siis, kui ma istusin sirgete jalgadega ja selga kergelt toetades. Ei jätnud, aga no ega see tegelikult PÄRIS meditatsioonina kirja ei lähe, kui niheled seal oma valutava kere otsas. Mõtlesin kohe hämmeldunult neile munkadele, kes põlvili kivipõrandal seda teevad jne – et nagu kuidas? Aga minu oma loogika ütleb, et jalad valutavad joogast, kerelihased ja käed eelkõige ronimisest (ja natuke joogast) ja nägu sellest, et ma pidin laupäevahommikul nende -22 (või -26, nagu mu sõbra ilmaäpp väitis) külmakraadiga ringi tuterdama ja ei jõudnud enne seda nägu kreemitada. Tõelised esimese maailma probleemid, ma tean, kõik hädad on enda tekitatud. Aga nii tore oli! Puhuge nüüd keegi peale.

Õnneks olin ma ettenägelikult pühapäeva hommikusse juba massaaži kokku leppinud, sest ma teadsin ju, et läheb nagu alati. Kulus ära küll.

Nüüd teen ilmselt nädalaajase ronipausi ja kodus ainult joogat ja jõudu, sest esiteks on AbFabil nagunii kaks nädalat pausi ja teiseks on mu lihased täna liiga väsinud, homme lähen vanaemale külla, kolmapäeval on jooga ja nädalavahetusel meil seekord ronida ei saa, sest kõik ehitavad uut seina. Nii et kui keegi minuga nädalavahetusel Tallinnasse minna ei taha, siis ronimine sel nädalal plaani ei mahugi, teen aktiivset puhkust hoopis. Kuna mul pole enne seda olnud aktiivset ronimist, pole mulle vast päris kahte nädalat vaja, piisab ühest küll.

Suvevormi saamisega on nii, et headel päevadel läheb kenasti ja kehvadel päevadel tundub see täiega alatu, et vastlanädalpäev, kus häbenemata vahukoort ja moosisaia näost sisse ajada võib, nii kaugel on. Woe is me. Oh häda.

Ahjaa, korterikuulutus pole kadunud mitte selle pärast, et ma uue kodu oleksin leidnud, vaid selle pärast, et see tüütas ära mind. Seda enam, et sellega tulid peamiselt vastused teemal “vaatasin, et otsid Ülejõele kolmetoalist keskküttega korterit – mul oleks Veerikule ahiküttega kööktuba pakkuda, kas oled ehk huvitatud?” Parim oli päev, mil üks inimene pakkus mulle korterit TALLINNASSE (ma vastasin, et mul pole seal ju tööd) ja vähem kui paari tunni pärast tuli teine inimene ja ütles, et “kuule, ma lugesin, et sa otsid Tartus korterit ja hakkasin mõtlema, kas sa hoopis Tallinnasse meile tööle ei tahaks tulla?” (ma vastasin muidugi, et hetkel mul poleks seal elukohta). Ei tea, kas see on saatus v? Igatahes ootan, kuni üüriturg veidi elavneb, nagu see veebruaris-märtsis alati juhtub (või nagu üks noormees just ütles, “kuni need luuserid, kes jaanuaris kõigilt eksamitelt läbi kukkusid, aru saavad, et nad on vales kohas, paberid välja võtavad ja mamma-papa juurde tagasi kolivad”). Siis tuleb ka minu võimalus.

Ja see laul on imeline, ma ei tea, kust tal need sõnad tulevad: