Sellest, kuidas mind kohe üldse ei huvita

rsz_2deadpool1

Huvitab suisa nii vähe, et teen ühe pika postituse sellest, KUI vähe seda huvi on. Sest mis tõestaks paremini mu totaalset huvipuudust, kui sellele teemale pühendatud romaan või ehk suisa triloogia.

Eilse mõttevahetusega seoses tõusis jälle pinnale see ammu teada fakt, et ma tõmban hulle ligi. Nii internetis kui eraelus. Mul ei ole selle vastu ka midagi, sest minu jaoks on inimeste juures kõige tüütum igavus ja hullud on tavaliselt vähemalt alguses meelelahutuslikud (kuigi enamasti on nende obsessioonid selgelt fikseeritud, nii et asi kisub kiiresti ühekülgseks). Aga ütleme nii, et igasugused natuke kiiksuga inimesed on sõprade ja kaaslastena tunduvalt toredamad kui need, kes üritavad kõigest hingest normaalsed olla, sest viimastega on mul tavaliselt raske head klappi leida. Aga täpselt nii, nagu elementaarne viisakus ja hommikune hambapesu ei aita ühtki inimest suhtesse, vaid on lihtsalt üldse jutulesaamise eelduseks, ei tähenda see, et inimene imelik on, automaatselt seda, et meist kohe bestikad saavad. Miski peab ikka ühendama ka, et tekiks see tunne, et küll on tore temaga suhelda.

Ma tõmban aga nagu magnetiga ligi inimesi, kes mitte ainult pole kummalised, vaid on ka veendunud, et nad on väga huvitavad ja minu elu suurim unistus on tema heakskiidu pälvimine ja temaga sõbraks saamine. Mis on naljakas, sest ma üldiselt ei valeta, vaid ütlen ausalt, kuidas on. Eelmine töökoht oli mul selline, kus pidi tudengitega suhtlema, ja mõnele neist ütlesin ma nende küsimise peale otse, et kui me ikka IIAL väljaspool seda maja ei suhtle, siis ilmselgelt me oleme lihtsalt tuttavad, mitte sõbrad. Ja ikka oli üks, kes ei saanudki aru ja käis mulle lõpuni rääkimas, kui pettunud ta oli, et ma ta sünnipäevale ei tulnud ja et sõbrad ikka nii ei käitu (ma ütlesin IGA kord täiesti tõsise näoga, et selge see, oma sõpradega ma tõesti ei käituks nii). Üks isegi kujutas ette, et meil täiega võiks suhe olla. Sest noh, ilmselt minu innukas osalus ei ole suhteks vajalik.

Ja tegelikult on mul täiesti ükskõik. Mul olid 12tunnised vahetused, nii et suurema osa ajast oli mul hea meel, kui keegi minuga juttu ajas. Vahepeal oli isegi huvitav kuulata, kuidas nad oma eluraskusi kurtsid, andsin nõu ka. Aga see on selline suht vähese empaatilise osalusega huvi, ma ei lähe koju nutma selle pärast, et sul sapikivid on või et sind just maha jäeti. Ja päris kindlasti ei paku ma oma õlga väljaspool tööaega, kui ma ei tunne, et meist võiksid suured sõbrad saada. Loomulikult ei eelda ma sama ka teistelt. Aga minu jaoks on lausa arusaamatu, kust sellistel imelikel pärineb see nartsissistlik veendumus, et sa tunned nende elu ja isiku vastu huvi – ainult selle pärast, et see on ju NENDE elu ja NENDE isiksus. Mis on iseenesest muidugi arusaadav, eks mul endalgi ole teatavaid histrioonilisi ja nartsissistlikke jooni (nagu kõigil blogijatel), aga võiks ju üritada mõistusega aru saada, et tegelikult pakute te teistele huvi ikka ainult siis, kui te huvitavad või meelelahutuslikud tundute. Või kui tundub, et teil on midagi, mida teised tahavad. Kui sa oled (kasvõi pool-)hull naine, võid sa näiteks kindel olla, et sul on kogu aeg ukse taga järjekord poollollidest ja täiesti empaatiavõimetutest meestest, kes on kuulnud, et hullumeelsed pidid voodis head olema.

See konkreetne tüüp näiteks lubas hakata minu ees mingi teise tütarlapsega amelema, et mind armukadedaks ajada. Ajas … naerma. See muidugi oli tema jaoks väga nörritav, sest kuidas siis nii. No aga mind ei huvita piisavalt, et siia liigselt emotsionaalselt investeerida. Kui ei huvita, siis lihtsalt ei huvita. Kunagi, kui ma teismeline olin, ütles üks imelik mulle, et ta tapab end ära, kui ma talle võimalustki ei anna ja temaga kohtama ei lähe. Mis ma teha oskasin, kehitasin õlgu ja ütlesin, et kui ta ise oma elu ei juhi, siis lõppeks see ilmselt nagunii varakult, ega ma kätt ette panna ei saa. Vähemalt tol hetkel ei tapnud, aga selge see, et minu isikliku mikrokosmose seisukohast oleks tema surm väiksem katastroof kui see, kui ma sellise psühhoterroristiga suhtes peaksin olema.

Või suhtlus. Kui mina veel teismeline olin, olid igasugused jututoad väga populaarsed, nii et sai ikka igasuguste inimestega juttu aetud. Ja ühel hetkel kirjutas mulle mingi noormees, anonüümselt, aga ütles, et ma peaksin teda teadma küll. Ma ütlesin “ahah” ja nii me siis pisut suhtlesime, sest tore oli kirjutada ja miks ka mitte. Kuni ta ühel hetkel ütles, et ta ei saa aru, kuidas ma ometi ära ei arvanud, kes ta on, sest ta andis ju nii palju vihjeid. Ja mina olin täiesti üllatunud, sest mina jälle ei saanud aru, MIKS mind peaks üldse huvitama, kes ta on – kui mul on temaga tore rääkida, ei ole ju eriti vahet, kas ta on mustanahaline 50aastane tädi Washingtonist või 14aastane Martin Kõrvekülast. Kuni ma temaga käima ei taha hakata, ei huvita mind üldse, mis soost ta on või milline ta välja näeb. Aga inimene kujutab ette, et ta ütleb mulle “riddle me this” ja mul on kohe suurest pingutusest keel ripakil, sest MIS KÜLL SAAB, KUI MA ÄRA EI ARVA. Midagi ei saa, elan oma elu täpselt sama moodi edasi, nagu ma elasin seda enne seda, kui ta mulle kirjutas.

Või veel markantsem näide, minu jaoks täiesti arusaamatu. Noor daam, keda ma pidasin oma sõbraks, oli suhtes. Ja ütles mulle, et ma tean seda inimest, aga ta ei taha öelda, kellega täpsemalt tegu on. Ja hiljem viskas suvalisel hetkel mulle näkku, et ta poleks arvanud, et ma nii loll olen, et aru ei saa, kelle armuke ta oli, sest ta olevat ju nii palju vihjeid andnud. Ja mina ei saa üldse aru, milleks see kõik – meil oli ühine tutvusringkond, oleks ma teada tahtnud, oleksin ma võinud ükskõik millise ühise sõbra käest küsida, et “kuule, kellega siis X parajasti seksib kah?” Esimene ehk poleks vastanud, teine või kolmas ikka oleks. Pole mingeid vihjeid lugeda vajagi. Aga mulle tundub loogiline, et kui mu sõber ütleb, et ta ei taha öelda, siis mina sõbrana ei surgi. Või ei ole see loogiline? Miks peaks inimene eeldama, et just tema eraelu või tõeline identiteet on see kõige põnevam müsteerium, mille nimel ma olen valmis tõmblema nagu jahikoer, kui ma võiksin näiteks rahus telekat vaadata ja üldse mitte tema peale mõelda?

Või nagu need kehvade sotsiaalsete oskustega kommenteerijad, kes mu blogis iga mõne kuu tagant vahetuvad. Nende ühiseks jooneks on see, et nad astuvad uksest sisse, hakkavad algusest peale kirjutama üleoleval kõiketeadval semutseval toonil – ja kui selgub, et mind väga ei huvita ei tohlakatega semutsemine aga nende liigfamiliaarsed naljad, on nad siiralt solvunud. Sest muidu on nende elus vist nii olnud, et kui nad oma poriste saabastega võõra inimese magamistuppa jalutavad ja suutäie närimistubakat nurka sülitavad, ütleb pererahvas, et nii tore neid näha, ja katab viisakalt laua. Üks neist käitus solvunult, sest ma ei tahtnud temaga reisile minna – inimesega, kellega ma varem päris elus kordagi kohtunud ei olnud ja kes kulutas ebamõistlikus koguses aega, et internetis sõimata üht neidu, kellega tal ka tegelikult väga sügavat kokkupuudet polnud kunagi olnudki. Ei tea küll, miks ma ei tahtnud temaga “lihtsalt reisile” (või lihtsalt reisile, ega ma ei tea) minna ja selle käigus temaga tuba jagada … Selle peale sain kuulda, et ma olen väikekodanlik (vist oli see sõna, ma ei viitsi vaatama minna).

Tõesti, nutan öösiti patja nüüd, sest võõras mees, kellega ma ei tahtnud soojamaareisile minna, on minus pettunud. Hea, et veel ei öelnud, et ma olen nagunii liiga kole ja paks, muidu oleksin köit ostmas juba. Või selle pärast, et teine võõras tegelane arvab, et mul ei ole huumorimeelt. Või äkki ikka ei nuta, vaid pigem siiski ohkan tüdinult, kui näen, et jälle täpselt see sama vana jura, suvaline tont, kes eeldab automaatselt, et inimesed on valmis läbi põleva rõnga hüppama, et talle oma väärtust tõestada. Tahaks ainult teada, mida teie ema küll valesti tegi.

32 kommentaari

  1. Kui inimene ütleb, et ta ei ütle sulle, kellest ta räägib, siis see lause tähendabki, et “arva ära, kes see on”. Juhul kui sul pole plaanis ära arvama hakata, siis sa võid talle öelda “mind üldse ei huvita” või ta arvab, et sa tahad teada, lihtsalt teed nägu nagu ei tahaks. või juba tead. paljud inimesed arvavad, et teisi inimesi huvitab nende ülipõnev isik, aga nad unustavad ära, et enamusi inimesi huvitab ainult nende enda isik. ja hulle huvitab ka ainult see teiste juures, et mida nad küll minust mõtlevad😀

    • Ei tähenda seda see lause normaalsete inimeste puhul. See tähendab “tahan rääkida, et hingelt ära saada, aga kõike ei taha rääkida.”
      On ka väga hea meetod igast tüütustest lahti saamiseks. Tuntud ka kui “Ääbik, miks sul nii vähe sõpru on?” – sest mind ei huvita teie sitane elu.

  2. “teatavaid histrioonilisi ja nartsissistlikke jooni”

    *homaariline naer tagareast*

    • Mis siin peenutseda väljenditega. Öelnud kohe, et merivähiline naer, kõik saavad aru.

      • Homaariline ja sardiiniline, kui klassikut täpsemalt tsiteerida…

        • kle ega seal klassikas hoopis “geomeetriline või koguni sardiiniline naer” ei olnud, või räägime me eri klassikast?

        • Hajameelne Magister ? Võibolla mõnes kohas oli ka geomeetriline, aga mulle on meelde jäänud just “homaariline ja sardiiniline naer” (pro: homeeriline ja sardooniline)😀

        • Magister muidugi!!! (Ma just üleeile lasin lapsel ühe sealt pärit ülesande ära lahendada.)

        • magister jah. Seal oli “geomeetriline”, kuna vene keeles on “homeeriline” g-tähega. Eesti tõlkesse oleks võinud muidugi “homaariline” panna.

        • Ooooot, aga ma eesti tõlget lugesingi ju… ja tolles eksemplaris oli kindlasti homaariline… kas on eri trükkides erinevalt äkki ? Pole enam aastaid seda raamatut alles, ei saa trükiinfot vaadata😦

        • Sirvisin, see oli “Varastatud margis”. Mul on 1980. aasta väljaanne, seal on “puhkesin naerma, sedasama naeru, mida vanasti nimetati kas sardiiniliseks või geomeetriliseks”. A kui sellest tuli uustrükke, võidi ju paremaks toimetada.

          Ka “Kolme musketäri” eri väljaannetes ütleb Athos oma ühe repliigi kaardiväelastele kord raevukalt, kord tigedalt. Peaks järele vaatama, mis originaalis oli. Furieux?

        • Blaah, mul ei ole enam ammu raamatut alles😦 Äkki ma mäletan valesti ? Aga kust kurat ma selle “homaarilise” siis võtsin ? Müstika.

        • toimetasid ise lugemise ajal alateadlikult paremaks, nii et originaalvarianti ei märganudki – nagu paljud kirjavigu käigu pealt sirgeks triigivad ja näevad ikka justkui õigesti kirjutatud sõnu? sest ma olen nõus, et “homaariline” oleks olnud parem tõlge.

        • Sellest on umbes 20 aastat ilmselt möödas, kui ma neid raamatuid viimati lugesin, niiet võimalik, et mu aju lihtsalt kirjutas talle sobivama variandi mällu😀 Murettekitav on ainult tõenäoline variant, et ma olen aastaid teost valesti tsiteerinud😀

  3. ah, mind vist peetakse ammu veidrikuks, sest ma ei viitsi ka ära arvata. või küsida üldse eriti inimeste eraelu vm kohta. see äraarvamine läheb minu ajus muidugi kusagile ‘teeb-end-huvitavaks’ lahtrisse ja tagariiulisse ära, sest no see ei ole kuidagi huvitav.
    umbes nagu need, enamasti naissoost olevused, kes mingil üritusel fotokat nähes kohe õhkavad, et eiei, ära mind küll pildista. absoluutselt sama sahtel jälle. muidugi, tavaliselt on nad hiljem pettunud, et neist pilte ei ole..

    muidu oli selles tekstis hulk äratundmisrõõmu. võinoh, kaasanoogutamisrõõmu. .

  4. 🙂 No siis oled sa ju tõeline sitamagnet ! Ja mina olen sitt lugu.🙂 ,huvipuudus on tõelne väärtus.

    • Mida iganes, aga katsu meeles pidada, et kirjavahemärgi ette üldiselt tühikut ei jäeta, pärast kirjavahemärki on tühik aga nõutav.

      • Täitsa õiget juttu räägid. 🙂

  5. Aga tegelikult mõtlemapanev – äkki kusagil on ka mõni inimene, keda teised ning nende elud pisiasjadeni tõesti huvitavad? Kust see, et niimoodi üldse saab, muidu üldse niimoodi väljenduvaks levinud arvamuseks saab?

    • Mina küll anonüümsena internetis ringikolades võin öelda, et mind huvitavad teiste elud väga…😀
      Üldiselt olen ka sellist tendentsi täheldanud, et kõik tahavad rääkida, vähe tahab kuulata, ja siis täidan hea meelega kuulaja rolli ja mõtlen, et… kõikide nende karakterite meeldejätmine tuleb kunagi kirjutamisele kasuks. Ja no neil inimestel on ka tore, kui neil hea kuulaja on. Saavad särada.

      • Ja kes need blogilugejad siis muud on, kui uudishimulikud teiste elude ja mõtete vaagijad…

        • See ei ole sama asi. Me vaatame, aga ei sekku, inimene elab oma elu ning paljastab sellest täpselt nii palju kui tahab teistele nägemiseks.
          Aga tunda inimese vastu nii eredat huvi et tahta teda ja tema tegemisi endale sobivamaks muuta – mäh?

  6. Otse loomulikult on olemas sellised inimesed, keda teiste elu pisiasjadeni huvitab. Mul oli selline vanatädi. Täpselt teadis, kes kellega elab, miks eelmisega enam ei ela ja kuidas lahku mindi jne jne. Ise veel pahandas meie, noortega, et kui tema ära sureb, pole meil enam ühtki sugulast, sest me ei viitsinud kõigi suguharu lähemate ja kaugemate kasvavate kärgperede pulsil kätt hoida.

  7. amen!

  8. Õh, aja jah kõik jälle ema kaela.
    Kus need isad siis olid, kui oli õige aeg midagi teha? 😛

  9. Tuleb tuttav ette!😀 Abielul on ikka häid külgi ka. Kui ma poleks kõik need pikad aastat olnud abielus, oleksin pidanud lihtsalt valetama. et olen, sest muidu oleks mul veel pikem hullude saba ukse taga.

    • Mu arust oli Renc seal ühikas töötades täiesti abielus?

      Oleks pannud mehe pildi putkale peale ja ei mingit häda.

      Mu arust ta korraga tahtis tähelepanu (et 12h valved jne) ja siis ei tahtnud ka (väljaspool tööaega kurameerimine ei ole okei) ja nüüd süüdistab mehi, et need naiste tahan / ei taha käitumisest aru ei saanud.

      • ma arvan, et veel kindlam lahendus oleks kanda oma mehe välimusega kummiülikonda. mis siis, et liiga suur, põhiline, et annaks Signaali.

  10. Mõned inimesed on hullumagnetid, tahavad või ei taha.
    Jäin just mõtlema, et ise ma hullumagnet ei ole. Hea rahulik elu, ainult mõnikord satun rongis vastikute joodikutega kõrvuti istuma.

    Aga ma tunnen/tean nüüdseks juba kolme hullumagnetist inimest… ja üldiselt mul ei ole korraga väga palju tuttavaid… ja ega KÕIK hullumagnetid seda kohe kõigile välja ei ütle, et neil on selline omadus…
    …ja mida selline tutvussortiment minu enda kohta ütleb?

    • Oled metamagnet?

  11. Sellel mittehuvitundmispuudel on üks variant. S.o see puue, et sa ei pane kõiki neid hullusid üldse tähele ja seega ignod neid. Siis ikka vähesed kipuvad õkva läbi ukse sisse langema.

    Vahel muidugi on paha ka, kui keegi tagantjärele ütleb, et miks sa ignosid seda sajandi ägedaimat tüüpi, kes sulle ligi ajas, ja sa pead tunnistama, et ei märganud seda, sest olid liiga ametis väljamõtlemisega, kuidas talle ometi saaks ligi ajada.😀


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid