faith · feminismus · sport · Uncategorized

Vahel feilin ma nii palju, et mitu feili teevad juba kõik heaks, sest nad tasakaalustavad üksteist. Täna näiteks unustasin tööle süüa kaasa võtta – ja avastasin, et sellest pole midagi, sest esiteks olen ma nädala jooksul siia hulga banaane ja ühe hurmaa unustanud ja teiseks unustasin ma eile siia vanaema kaasapandud salati. Sööksin ma rohkem konserve, oleks mul sahver ja sahtlid nagu neil viimsepäevaks valmistujatel. 😀

Muide, neile, kes küsivad, kas see lägane ilm on nüüd parem – TÄIEGA on parem. Eile Kroonuaia tänavast alla jalutades võis silmad kinni pannes hetkeks ette kujutada, et on kevad. Mäe otsas jääd ei ole, jala all on kõik kena ja kuiv, kuskil vesi vuliseb, muld lõhnab … Kui paar päeva sooja ilma hoiab, sulab kogu see lumi ja jää ära ka ja pole mingit probleemi enam. Hiiglaslikud loigud olid mu maja ümber ainult ühe päeva, juba on suurem osa sellest kanalisatsiooni kadunud. Mina võiksin vabalt terve veebruari sellise temperatuuri peal elada (praegu on +6!!!) ja siis veebruari lõpus / märtsi alguses +15 peale üle minna.

Lisaboonus – tööl ei pea kliimaseadet tööle panema ja miski ei huuga kõrva.

Eile kukkusin ma selles trennis esimest korda. Pea peale. Õnneks ei olnud see pea tol hetkel maast väga kaugel ja olgem ausad, ega see ei olnud esimene kord ja ilmselt ei jää ka viimaseks. Tegijal juhtub. Nii et sain seal pikali maas omaette itsitada. Much fun, do recommend. Uue asjaga alustada on ikka äge, iga kord tunned, et mingi asi tuleb natuke paremini välja kui eelmine kord. St neil hetkedel, kui sa ei ole parajasti pikali maas.

Ahjaa, ei saa me hakkama igapäevase feminisminurgakeseta. Postimehes oli nimelt Priit Tohvri artikkel LGBT-inimeste kõrgenenud terviseriskidest ja üks murelik Tõeline Mees Rein kommenteeris seda nii:

Homoaktivistid punnnitavad küll kõvasti, aga millegipärast ei muutu minu mälestused nõukaaja armeeteenistuse episoodidest, kus üks homoseksuaalist usbekk mind (ja mitte ainult mind) öörahu ajal suudlema kippus ja muul ajal ka metsa meelitada püüdis, sugugi helgemateks.
Või arvate, et fantaseerin? Või arvate, et homod ei “kompa” heterosid?

Kulla Rein, see on tõesti KOHUTAV, et sa oled kogenud seda, mida kogeb iga naine, kes reedel pärast südaööd kuskile baari satub ja otsustab näiteks üksi vetsu minna. Tõesti lausa uskumatu, et me oleme sunnitud elama ühiskonnas, kus sa ei saa rahulikult õhtul baaris suvalise mööduva naise kanni patsutada või teda metsa meelitada (ISSAND, ta ÜTLES sulle midagi flirtivat, kui jube, sina ei teeks seda ometi iial kellelegi), sest kogu aeg peab valvel olema, et mõni hirmus homo sinuga sama ei teeks.

Minu sügavaim kaastunne, tõesti, hirmus asi see võrdsus ikka. Mis järgmiseks? Lähed toidupoodi ja poe ees istuvad naised hakkavad su välimust kommenteerima? Ei-ei, sellist asja küll lubada ei saa. Hakka või mõtlema, et äkki peaks KÕIGILE selgitama, et nii ikka ei sobi? Aga nüüd ma lähen taas liiale, ei saa ju valget heteromeest ometi niimoodi diskrimineerida.