Kas teate, kuidas kõik need joogainimesed naeratavad, nagu nad oleksid kergelt lollakad? Ma olen ka varsti sealmaal. Enesetunne on lihtsalt nii palju parem viimasel ajal, et tahaks kogu aeg naeratada. Iseasi, kas see on nüüd trennist või tervislikust toitumisest või sellest, et ma olen jaanuaris väga aktiivselt endal silma peal hoidnud, et ma korralikult magaks ja vajadusel puhkaks, või sellest, et pole enam rõve külm või mingist hoopis muust asjast. Aga ma olen ise kogu aeg olnud üks neist, kes mõtleb, et need inimesed, kes kogu aeg õnnelikult naeratavad, tunduvad veidi ohmud. Samas, mitte naeratada ka ei tahaks, tore on, kui hea on olla. Kui keeruline on küll elu. 😀
Mul on miskipärast tunne, et füüsiliselt on see parem tunne kuidagi seotud avatud õlavöötmega – ronijatel on õlad ju kogu aeg kergelt ees, arvutiga töötajatel ka, nii et ma tunnen füüsiliselt, kui suur see erinevus on, kui rühti füüsiliste harjutustega tasakaalustatakse, kohe väga mõnus on. Tuleb lihtsalt loota, et see ei vii selleni, et hakkan inimestele naeratades päikest soovima, kolmanda silma avanemisest rääkima ja kirjutan töömeilide lõppu tervituste asemel “Namaste”. Aga noh, kui see peaks juhtuma, on mul endal ilmselt juba nii hea olla, et ei sega enam see, et kõik teised arutavad, kuidas mind vaikselt pehmete seintega asutusse ära paigutada.
Teatris käisime vahepeal, olgu see ka kirjas. “Hea põhjatuule vastu” – etendus ise oli väga tore, aga naispeategelane tundus kergelt tohlakas. Selline infantiilne ja otsustusvõimetu, nagu teatud žanrides need naispeategelased kipuvad olema. Aga see-eest on Pähklimägi ilus, nii et võin ikka vaadata, kuidas ta aluspesus ringi laseb, ükskõik kui rumalat juttu tal suust tuleb.
P.S. Mul on täiega hea meel, et see inimene, kes eelmise postituse all kirjutas, et “mis asja, mulle küll baaris keegi ligi tikkuma pole tulnud,” ütles kaks päeva hiljem privas, et läks baari ja just see juhtuski. Sest olgem ausad, see esialgne kommentaar kõlas veits nagu “kuidas küll teiesugustel juhtub?” mis omakorda kõlab veits nagu “mida te TEETE, et see juhtuks?”
Pärdikute päevaraamat 
Haha, ma veel ütlen nüüd, et praegu tahaksin küsida, et mida te TEETE, et te neid juhtumeid märkate ja et need meelde jäävad. Ma olen suht veendunud, et kui sel juhukaelalangemise teemal seda juttu siin ei oleks olnud, siis ma oleksin tänaseni täitsa kindel, et minuga küll iial midagi nii veidrat ei ole toimunud. 😀
Kuid näidendis on ometi ettekirjutatud rollid (ok, koos lavastajapoolse interpretatsiooniga ja/või mingil määral ka näitlejapoolse interpretatsiooniga) ja kui keegi on näidendis idikas, siis ilmselt on oluline, et selles koosluses oleks mingi idikas, kes kas ise midagi väljendab või on see mutter, mis paneb teised midagi väljendama. Ses mõttes, et kui keegi on kasvõi paks ja kole alukate väel idikas, aga näidend ja esituse kvaliteet on haaravad, siis ma küll probleemi ei näe.
ma oleks esimese hooga pakkunud, et inimeste jaoks ei ole füüsiline kontakt võõra inimesega (või ka tuttavaga, kes ei ole veel NII lähedases ringis) ühevõrra häiriv või ühevõrra talutav ja neil, keda vähem häirib, lähebki rutem meelest ära.
aga mulle meenus, kuidas sa VVN blogis ise kirjutasid, kuidas sa üldse eriti touchy-feely ei ole ja kehakontakti ei taha, nii et seletus ei tööta.
vbla oleneb ka kontakti hirmutavusest või tüütavusest? noh, et keegi trügib ja suudleb ikka eriti ilaselt. või tookord, kui purjus tüüp mulle kätt seeliku alla ajas, oli seda nii raske vältida, et ma jõudsin ikka väga vihaseks minna ja lõpuks ei osanudki muud teha, kui koju ära minna, mis siis, et ülejäänud seltskond mulle meeldis. viha tegi ka see, et krt, tema on nõme, aga mina pean ära minema. osalt ka viha enda vastu, et ma ei osanud agressoriga midagi mõistlikumat pihta hakata, kui lihtsalt ära minna ja ennast seltskonnast ilma jätta.
Ma tean neid kalmaarikombitskäelisi tüüpe. Ainuke asi, mis aitab, on haarata tal sõrmest või paarist ja seda käeselja poole väänata, ise talle tigedalt otsa vaadates ja sisistades: kui sa mind rahule ei jäta, murran ma su kondid!
Aga kalduvus ka neutraalset kehakontakti vältida aitab selliste tüüpide vastu ka mõnevõrra, st suvalisi puudutusi mittelembiv inimene ilmselt nihkub alateadlikult kaugemale, kui mõni käperdaja lähemale imbuma hakkab.
Seevastu siiralt sõbralikena mõeldud puudutustega pole nagu eriti midagi teha, kui keegi lihtsalt noh seltskondlikku ühtekuuluvustunnet ja hõimlust tuleb käe ümberpanemisega näitama, siis on sõrmeväänamine sobimatu, aga tunne pole oluliselt parem.
Baaris tikuvad ka naised meestele ligi. Räägin nii omast kui teiste kogemusest.
Miks te nii ühepoolselt seda asja näete?
Jaa, mu treener on vist siiani traumeeritud ja ei taha UG-sse minna, sest üks naine üritas teda seal vägisi ära rebida. Ei ole seksuaalne ahistamine tore kummaltki poolt.
Ja naised naistele ja võimalik, et ka mehed meestele. Ja on lapsukesi, kes kipuvad palumata sülle. Igast variante on.
Naised ahistavad meeldivalt näiteks paluvad sul käe enda ümber panna, aga ahistamise suurus sõtub olukorrast mis plaand sul endal on muidugi ka naise enda olekust ja sümpaatsusest. 🙂
Haha! Super-arusaam. Nii täpselt ongi. Naiste ahistamine on meeldiv, aga meeste oma ebameeldiv. Kullaproovi annab see, et see tuleb naise suust.
Narvamari… minu meelest sai siin eelnevalt ühe postituse all räägitud porutšik Rževski meetodist, mis eeldab et ettepanek intiimsusest tehakse eelnevalt verbaalselt. Seda suudavad – ausalt – mehed ka. See on OK. Kui ettepaneku tegija saab aru eitavast vastusest.
Kalmaarkombitsa meetod, mis tähendab füüsilist ligitikkumist ilma eelnevate läbirääkimisteta, on hoopis-hoopis midagi muud, ja kahjuks olen ma seda (vahel harva) ka naiste puhul täheldanud. Muidugi on sellise meetodi ebameeldivus kordades võimendatud, kui ligitikkuja on oma objektist suurem, laiema siruulatusega ja ilmsesti füüsiliselt tugevam või autoriteetsem. Ent see on kvantitatiivne, mitte kvalitatiivne erinevus.
Ma kahtlustan, et paljude meeste jaoks on nendega lõputult rääkimine hoopis hullem ahistamine kui kasvõi kaela langemine. Eriline ahistamisviis on nutmine, sest meestel tundub olevat sügav veendumus, et nutetakse mitte purjus pea ja geneerilise masenduse tõttu, vaid et seda põhjustavad konkreetselt nemad (isegi kui nad on täiesti võõrad) ning nad peavad kas nutu põhjuse eemaldama või kui ei oska, siis vähemalt olukorrast võimalikult kiiresti minema pääsema. 😀
siis on veel see, millest Morgie rääkis – puudutused või lihtsalt liiga väike distants, mis mõne jaoks on normaalse seltskondliku suhtlemise osa, aga see, kelle isiklik “mull” on suurem, kannatab ja samas saab aru, et ega teine sellega mingit intiimsust mõtle, ta niisama suhtleb.
ma olen niiviisi seltskondliku vestluse käigus tagurdanud nii meeste kui ka naiste eest, kes muidu on igati kenad inimesed ja kes jälle nähtavasti tundsid, et ei saa rääkida, ma olen liiga kaugel – ja tulid mulle muudkui järele.
ja korra kartsin, et teen seda ise ühele mehele, sest ta voltis ennast vesteldes eriti suletud poosi. kuna ma ise juba teadsin, kui ebamugav on, kui keegi liiga lähedale tuleb, astusin selle peale kohe sammu tagasi. mispeale tema astus kohe sammu mulle JÄRELE, kõige oma suletud poosiga, nii et ma siiamaani ei tea, mida ta oma kehakeelega õieti signaliseeris.
Proovi sa raadio-intervjuud teha nii, et intervjueeritav koguaeg taganeb :).
Isikliku ruumi suurus vist sõltub ka oludest, sest ma olen ise üritanud baaris ühe mehega ühest (foto)projektist rääkida nii, et helitausta tõttu peaaegu et liibusin ja kisasin talle kõrva. Kuni ta ütles, et läheb nüüd sõbrannaga rääkima. Päris hea, et ei olnud vägivaldne sõbranna, sest mulje võis jääda suht ühene. 😀 Mulle oli lihtsalt jutt ise nii tähtis, et ma ei registreerinudki, et ilmselt astun üle piiride. 😛
No tolle tüdruku puhul – ma sain aru, et tal on ebamugav, aga paraku oli ta giid, kes andis mulle samal ajal intervjuud ja raadiotehniliselt on ka paarkümmend sentimeetrit siia-sinna suur jama. Nii ma siis talle muudkui lähenesin ja tema muudkui eemaldus ja mina jälle lähenesin ja…
Ehk olid sul kaenlaalused pesemata ja haisesid vms?
See pidi naljakas olema? Või käidki võõraid inimesi niisama solvamas või?
Ei, see oli täiesti ilma solvamise ja huumori-püüdluseta hüpotees. Daamid on mehe higilõhna suhtes palju tundlikumad kui meie ise ja täiesti reaalne on variant, et kergelt kasimata meesterahvas tekitab naises “liigun eemale, liigun eemale” reaktsiooni. Sõltumata isikliku mulli tavalisest suurusest või sellest, kelle käes on mikrofon.
Mul ei teki tegelikult isegi sellist ideed, et ma võiks anonüümset inimest solvata (või et anonüümne internett võiks üldse solvuda).
Anonüümselt on täiesti võimalik solvata ja verbaalselt rünnata ja haavata, on väga ekslik arvata, et anonüümne solvamine pole solvamine.
Pealegi ei ole anonüümsus ühe keskustelu piires enam absoluutne, kuivõrd iga sõnavõtuga sama aliase alt ehitatakse juba üles virtuaalset identiteeti. Siin ei olda tegelikult rohkem anonüümsed kui ütleme, võõras kõrtsis, kus sa ju ka alguses kedagi ei tunne ja hiljem ei saa kindel olla, et sulle just õige nimi öeldi.
See on mingi… ma ei tea, interneti algusaegade müüt, et anonüümselt ja netis justkui poleks solvamisega tegemist; enamasti on selliste teeside väljakäimine lihtsalt enesõigustus, võrdväärne järgmistega:
“Kui see pole tõsi, ei saa see sind solvata”
“Kui see on tõsi, pole see solvang vaid fakti nentimine”
“Kui solvud, oled ise süüdi”
Hahahahahahahahahah!
Kaur, see “meie” läks nüüd veidi puusse, sest ma ei ole mees paraku (või misiganes lisand tore oleks).
a nii info mõttes olgu lisatud, et meeldiva mehe higilõhn mõjub sõltuvusttekitavalt ja ma olen mõnikord pidanud end jõuga taltsutama, et mõnel meeldivalt higi järele lõhnaval mehel poes mitte sabas käima hakata. kui on muidu puhas mees, aga mõnusasti higistanud ja parfümeerimata, nii et higilõhn on kenasti tunda ja muud, ei mustuse- ega parfümeerialõhnad ei sega.
😀 Haha, Kaur, sa ju mängisid lolli, eks, selles I. soo küsimuses? Nii adumatu ei saa isegi sina olla.:D
1) Ei mänginud. Rentsil on mingi regulaarselt vahelduv pseudonüümsete kommarite saba taga ja ma olen arvanud, et need on vähemalt osaliselt mehed.
2) “Paraku” sobib. See ei märgi siis mitte kurvastust selle üle, et sa mees ei ole, vaid malbet-iroonilist kaastunnet minu madala blogosotsiaalse taiplikkuse osas.
3) Meeste higihaisusus on kahjuks fakt ja nende kohatine teadmatus selle peletavast mõjust samuti.
Vahelduvad jah, aga ma olen suhtlemisidikas ja isegi mina teen vahet, kes on M ja kes on N. Ok, peaaegu teen vahet. Nad justkui ise ütlevad tglt, isegi kui otse ei ütle.
No ma olen juba päris tükk aega paigas ja ikka sama pseudonüümiga :).
3) – erinevad mehed lõhnavad erinevalt ja erinevatele naistele lähevad peale erinevalt lõhnavad mehed. Sama lõhn, mis ühe inimese paneks taganema, võib teist hoopis ligi meelitada.
Aga lisaks on inimestel mõnikord ülitundlikkus mõne imaginaarsele “meile” meeldivana mõjuva lõhna suhtes, nii näiteks olen ma kohanud inimest, kes ei suutnud olla ruumis, kus oli just töödeldud tsitruseid ja heljus meeldiv terpeenipilv. Hämmeldav minu jaoks, talle ebameeldiv.