faith

Läbikülmunud sõrmedega trükin seda siin

kingdom-vintage-dresses-photos

Okei, nüüd on soojem, aga ikkagi. Tahaksin kõigile, kes elus on ja seda loevad, õnne soovida, sest oleme pool jaanuari üle elanud ja see ON saavutus. See tähendab, et varsti on veebruar ja see tähendab juba uue semestri algust, mis omakorda tähendab kevadet, nagu kõik teavad.

Mul on külm kogu empaatiavõime ära võtnud, mõtlen eelkõige sellele, et tahaks solaariumisse. Siiani olen selle asemel D-vitamiini võtnud, aga tegelikult peaks vist tõesti sealt vähemalt korra läbi astuma. Aga hetkel näiteks täiega käib närvidele see, et sõbrannal ei ole enam igapäevaselt internetti. Sest see tähendab, et ma ei saa temaga ju suvalisel hetkel lobiseda! No ja temast endast, kes ta ainult tööd peab tegema, on muidugi ka kahju. Natuke.

Eelmisel nädalal näiteks tahtsin talle näidata, millist kleiti ma internetist osta tahan. Ja teda ei ole! Siis tahtsin rääkida oma plaanist üht uut joogatrenni proovida – teda ei olnud. Pidin mitu tundi hiljem rääkima. Pea peal seismisest me üldse ei rääkinud! Mis elu see on?

Aga muidu tellisin netist mõned uued kleidid*, sest ma ei viitsi selle ilmaga päris poodi minna ja ilm tundus nädalavahetusel täpselt selline, et nüüd oleks õige aeg suvekleite kokku ostma hakata. Pealegi on mul neid ju hädasti vaja. Ja selle peale mõtlesin, et kuskile tuleb need uued riided ju ka panna, ja jätkasin oma viimase aja kampaaniat teemal “viska ära asjad, mida sa tegelikult ei vaja”. Terve hunnik särke läks prügikasti, isegi paar maikat. Ja te ei tea, kui raske see on. “No aga selle kinkis ju mulle X või Y! No okei, SEE on väljaveninud ja auk on sees, aga see on täiega hea tudusärk!” Ma saan aru, et me magame kolmandiku oma elust, aga deem, tüdruk, palju sulle neid tudusärke vaja on? Ühe maika korjasin äraviskamishunnikust tagasi, sest see on tegelikult ju ikka päris kena. Kui ma nüüd suudaks end kokku võtta ja visata ära ka need kleidid, mida ma iial ei kanna, siis oleks kapis juba päris palju ruumi. Mul on näiteks üks must kleit, mille ma ostsin selle pärast, et “mul polegi ju tavalist musta kleiti”. Nii et loomulikult pole ma seda kordagi kandnud, sest miks peaksin ma kandma tavalist musta kleiti, kui ma saan kanda midagi huvitavamat.

Muide, päris äge on see, et selle käigus avastan ma alati lahedaid riideid, mida ma üldse kandnud ei ole, sest ma olen need lihtsalt ära unustanud. Nii et ma olen võitnud, mitte kaotanud – rohkem ruumi ja tegelikult rohkem kantavaid riideid! Muuhulgas sain teada ka seda, et arvamus, et mul pole piisavalt sokke, on sügavalt ekslik.

Ja ehk võiksin ära visata ka kingad, mida … Ei, selleks pole ma veel valmis. Ega nad nii palju ka ruumi ei võta.

* Soe soovitus – kui naine ütleb, et ta ostis “mõned uued kleidid”, ära iial küsi, mida see “mõned” täpsemalt tähendab. Ask no questions, hear no lies.

anna kannatust · Uncategorized

Kuidas me AbFabiga ronimas ei käinud

Jätsin täna kardinad eest tõmbamata, sest ma ei taha näha seda ilma väljas, ma tahan ette kujutada, et seal on rohelus. Kahju kohe, et ma just täna nii mitu korda oma korterist selle valge olluse sisse lahkuma pean.

Eile oli aga selline imetore päev, et AbFab viis oma maakast sõbranna Tallinnasse kohvikusse ja H&M-i. Algselt olid küll vähe teised plaanid, aga juhtus nii, et kell kümme startisime meie ronima minekuks ja kell 11 pani Ronimisministeerium oma lehele üles teate, et nagu kõik kindlasti kalendrist näinud olete, siis täna ronida ei saa. Meie muidugi ei teadnud sellest teatest mitte midagi, sest me ajasime omavahel juttu, mitte ei istunud ninapidi telefonis.

No ütleme nii, et ei olnud tore avastus. Kõige selle peale suutis AbFAb ähmiga oma mütsi ära kaotada ja läkski meie päev nii, et istusime kokku üle viie tunni autos, et Tallinnas poes käia. Vähemalt uusi trenniriideid sai, meil ilmselgelt ongi neid liiga vähe. Tagasiteel oli kohati selline udu ka, et sõitsime 50-ga, sest kiiremini sõita lihtsalt ei saanud, MITTE MIDAGI polnud näha.

Seejärel käisin ma sõpradega lauamängu mängimas, selle osas ei saa nuriseda, tore oli, ja siis läksime ühele sünnipäevale, kus oli konkreetselt nii külm, et ma sain istuda ainult käed kaenla all. Proovi saa nii võõraste inimestega sotsiaalne olla. Nad ilmselt arvasid, et ma olen põgenema pääsenud pingviin.

Aga jah, AbFab on hea kaaslane, viib tüdruku ikka Tallinnasse sööma ja šoppama ja hiljem isegi peole. On mul alles vedanud.

sport

Trenn (ronimisest ja ashtanga joogast)

yoga3

Ei ole nagu tuju olnud trenni teha ja sellest kirjutada, käisin vahepeal harjumusest 2-3 korda nädalas, nüüd tuleb isu ja ind vaikselt tagasi. Olen ca novembrist saadik üritanud oma mõtlemist trenni osas õigele rajale tagasi suunata ja keskenduda pigem protsessile, mitte tulemusele, ja midagi tehes just sellele konkreetsele asjale keskenduda, st just sellele ühele liigutusele, mis parajasti käsil on. Pean ütlema, et päris mõnus on, vaikselt tuleb välja juba. Ja oskan hinnata oma arengut, sest ma näen, et see on olemas.

Aga muust trennist. Talv on selline aeg, mil ma alati avastan, et külm on ja raske on end venitada ja et painduvus kipub kinni jääma või suisa taandarenema. Oma kitsaskohtadest tuleb teadlik olla, sest öeldud on: “Everything you are not aware of, will hurt you.” Nii et üle-eelmisel aastal ostsin TYSK-is kümne korra pileti ja proovisin miljonit erinevat trenni, aga ei suutnud meenutada, kas ma power-joogasse ka jõudsin või mitte, nii et plaanisin uuesti proovida. Aga õnneks on mul ju blogi. Siin oli kirjas, et käisin ikka, aga muidu oli üles märgitud ainult see, et Värton ei rääkinud liiga palju kolmandast silmast ja et täitsa tore oli. Ja see, et ma ei viitsiks seal rühmatrennina pidevalt käia. Ilmselt liiga keeruline siis ei olnud. Nii et uskusin iseennast ja läksin hoopis Ashtanga joogat proovima (neil algab kohe uus kursus, nii et tahtsin enne korra vaadata, kas see istuks mulle üldse). Mulle need rahulikud asjad ei meeldi, see on kõige dünaamilisem joogastiil – sest mu eesmärgiks on võimalikult hea painduvus ja tasakaal, nagu ikka, aga ma ei taha selle nimel muudkui OM öelda ja näoli põrandas olla.

Ütleme nii, et käik läks asja ette juba selle pärast, et treeneriks oli üks suht silma paitav mees (mitte päris selline nagu pildil, muidu ma oleks keeldunud koju tulemast) – aga hea amet iseenesest, trennis olid ainult naised, kes kõik teda imetleva näoga vaatasid. Painduvusega oli aga nii, et ruumis oli nii soe, et ma sain kohe aru, et selle traditsioonilise painduvusega pole mul mingit probleemi – pea vastu põlvi, käed maha, selline tavaline värk. PUUSAD on need, mis mul üldse järele ei taha anda. Joogas tähendab see seda, et padmasanas (lootoseasendis) ei saa istuda – ronimises tähendab see seda, et mul on seinal paljusid asendeid väga raske võtta, sest seal on tihti vaja teha näiteks nii, et sa surud oma alakeha vastu seina, ülemine jalg on välja keeratud ja see alakeha peab korralikult võimalikult seina lähedal püsima, kuni sa edasi ukerdad. Ja vot sellega on mul jama, kuigi ma üritan meeles pidada, et ma pean iga kord venitades tegema seda veits perversset konnaharjutust ka. Nii et ma loodan, et joogast võiks kasu olla, sest see on suures osas suunatud sellele, et padmasana ühel hetkel ikka tehtud saaks, sest mitmed harjutusedki on selles asendis.

Tund ise oli suht hea, selles mõttes, et harjutused olid asjalikud, selgitati asjalikult, vajadusel aidati individuaalselt jne. Pea peal seismisega oli mul raskusi, aga no võtan selle kahenädalase kursuse ära ja siis on juba Sirgi tagasi ja õpetab mind ise edasi. 😀 Küll on ikka hea, kui on akrobaatidest sõbrad.

Vaimsusest (kuna selle kohta joogatrennide puhul alati küsitakse). Ma ei ole ise väga selle laine inimene, aga ma olen õppinud end väga kenasti välja lülitama ja oma hingamisele ja kehale keskenduma. Täna ma arvasin pool trenni, et tüüp podiseb midagi mingis india murdes, tegelikult ütles ta ühe harjutuse juures “ava oma kolmas silm”. No ja eks seal OM öelda tuli alguses ja lõpus (on neil alles kopsumahtu, tõsiselt, ma üritasin nii pikalt teha, kui võimalik, ja minu väljahingamine oli ehk 2/3 teiste omast), aga mind see segama ei jäänud. Ahjaa, öeldi tihti, et hingata tuleb rahulikult – ma ei saa aru, kuidas ma hingan rahulikult, kui ma pean hingama nagu koer. St hingata tuleb nina kaudu, aga nii, et see kahiseks. Atu nohiseb mul niimoodi laua all pidevalt. No ei ole minu jaoks see rahulik. Aga ju see on millegi jaoks vajalik (ega see humanitaar ei mõtle, ta teeb, kui kästakse) ja ju sellega harjub.

Nii et mulle meeldis, proovin selle ära.

Ja kui keegi mõtles, et see reklaam oli, siis jumala eest mitte. Seal oli niigi ruumi vähe ja see, et keegi mulle kõrvalmati pealt ütleks, et “muide, ma loen su blogi”, on viimane asi, mida ma tahaksin, kui ma parajasti endale koera kombel higistades pead tagumiku juurde surun. Lihtsalt jagasin oma elu siin teiega.

prantsuse keel · Uncategorized

Prantslastele

See on ikka nii kohutavalt hea tsitaat, et ma pean selle uuesti lisama. Mis sellest, et suurem osa sellest aru ei saa ja pärast google transleiti on kogu stiil läinud. Vähemalt saan vajadusel hiljem lugeda.

Je n’ai d’ailleurs jamais parlé à personne pour dire autre chose que passez-moi le sel, sauf deux fois, et deux fois, j’ai eu mal. Je déteste les gens qui ne comprennent pas la première fois qu’on leur tape sur les doigts.

dogs · Uncategorized

Koeraomaniku elu

Koer istub täis toidukausi kõrval ja vahib mind etteheitva näoga, sest nagu kogu kvartal teab, ma olen loomapiinaja.

Mina: Okei, ma ANNAN sulle sinna natuke riisi-munarooga juurde, aga ainult siis, kui sa vannud, et sa ei hakka seda muude asjade vahelt välja korjama.

Tema: Auh!

Nüüd istun ja ootan, et ta lõpetaks krõbinate riisist puhtaks lutsutamise, et ma saaks need põrandalt kokku korjata. Ja ta osad sõi ikka ära ka!

faith · Uncategorized

Uued ideed korteriotsingul

Kolmetoalist keskküttega korterit, kuhu avasüli koeraomanikku oodataks, pole sugugi kerge leida (ja tundub, et pooled maakleritest ei ole sellist moodsat asja nagu e-post veel avastanud), nii et tuleb kavalamalt läheneda.

Täna näiteks oli ühes tutvumisportaalis järgmine kuulutus (autoriks pea 40aastane mees):

Ei ole päris vallaline. Elan kellegiga koos kellega suhe ei toimi. Oleks see takistuseks? Kui uue inimese leian läheb ehk minema. Ma olen ajanud teda minema. Ei saa ta aru sellest.

Minu kirjutamisjärgus olev kiri:

Tere!
Ka mina otsin tõelist armastust ja oleksin valmis kohe kokku kolima. Seksiga muidugi ootaks abieluni. Loodan, et koer ei oleks takistuseks.

Kas peaks midagi veel lisama? Kuidas tänapäeval kombeks on? Reklaamiks alastipilt kaasa?

Lisa: Äkki peaks selle video kaasa panema?

literature · Uncategorized

Apollo valib aasta parimaid raamatuid

kohv

Eelmise aasta omi siis muidugi. Hakkasin kohe uurima, mille vahel me siis valime. Tuleb tunnistada, et üsna häbi oli vaadata neid nimekirju, millest ma põhimõtteliselt mitte midagi lugenud ei olnud. Kusjuures mul oli kindel plaan vähemalt “Kehade mets” ja “Täiusliku lause surm” läbi lugeda, sest autoriteks on Jim Ashilevi ja Rein Raud ja ma olen ju fänn. Tegelikkuses … Tegelikkuses olen sirvinud Mart Sanderi raamatut “Litsid”, sest see vedeles mu vanemate juures öökapil (ja tundus üllatavalt hästi kirjutatud, ma ei teadnud varem, et Sander nii mitmekülgselt andekas mees on – on jäänud küll mulje, et ego on tal mäekõrgune, aga ei teadnud, et õigustatult). Ehk siis tahtsin kõige paremat, aga välja tuli nagu alati.

Kui uskuda mu blogi, olen ma eesti keeles eelmisel aastal läbi lugenud ainult onu Bella keemiaõpiku ja ühe matemaatikaraamatu. Kõik ülejäänud raamatud on olnud võõrkeelsed. Kummastav kohe, ma ei olnud muidu sellele statistikale mõelnud. Üks korralik inimene võiks ometi natukenegi emakeelset ilukirjandust lugeda. Äkki saab sel aastal see viga parandatud ja võtan vähemalt need kaks eespool nimetatud härrasmeest ette.

Või noh, tegelikult oli mul nagunii täna plaanis kinno minna ja raamatukogu jääb ometi tee peale … Ei tea, miks viimasel ajal on nii, et Tarantino ja mõttetu vägivald kõnetab rohkem kui kõrgkunst, peaks ehk viimasele ka taas võimaluse andma. 😀

Ah, äkki peaks hoopis ise raamatu kirjutama. Kui raske see ikka olla saab, paned kohvi sisse ja ilukirjandus tuleb välja. Input ja output, nagu ikka.

Hääletada saab siin. Ja kõigi hääletajate vahel loositakse välja Apollo luger, mis on parim asi ever, kui te soovite igavesti juuksuri juures Kroonika lugemist vältida või leiate, et kolleegidega hommikul koos tööle sõites on rääkimiseks veel liiga vara (lisatud: ja valgustus on sel lugeril ka täitsa olemas). Ühesõnaga, kui te olete rohkem raamatuid lugenud kui mina, siis vutt-vutt hääletama.

alcohol

Kuidas nohikud peol käivad

Mul oli eile räige peoõhtu, polegi ammu nii sotsiaalne olnud. Esmalt läksin sõbranna juurde. Kuna pidu oli ees ootamas, ei saanud ju suusapükstega minna nagu mingi mats, panin ikka teksad jalga. Retuusid unustasin alla panna. Maša juurde jõudes oli kann täiesti jääs, sain noomida ja loa tema termosukkpüksid jalga panna. Sest kes see siis külmetades pidutseb.

Siis läksin baari ja imestasin seal vaikselt hõõgveini juues hipsterite arvukuse üle. Tegelikult polnud midagi imestada, me olime hipsterite baaris. Vahepeal piilusin kadetseva pilguga kõrvallauda, kus nohikud mingit kaardimängu mängisid. Tundsin kohe sidet.

No ja siis sai siider ka otsa, nii et vaatasin korra UG-sse (seal ei olnud ka VEEL kedagi) ja läksin koju ära. Kaks jooki ja enne keskööd koju magama. Ise ka ei usu.

anna kannatust · feminismus

kuradi mehed! ja naised! kuradi inimesed!

box

Ethel kirjutas oma blogis just sellest, et Eestis on lastesaamine kuidagi vähem oluline otsus kui abiellumine. Nii on, endagi tutvusringkonnast näen, et mina (kes ma abiellusin, sest armastus, aga lapsi tollal ei saanud, sest me kumbki poleks veel vanemarolliks valmis olnud) olen tuttavate ja sõpradega võrreldes selges vähemuses. Tavaks on see, et esmalt saadakse laps ja siis hakatakse mõtlema, et ei tea, kas ma tahan selle inimesega ka tulevikus koos olla. Enne lapsesaamist pole vaja mõelda, seda lihtsalt tehakse. Ja kui küsida, et “sa oled ju 16 ja põhiharidusega ja lapse isa on juba öelnud, et ei kavatsegi toetada, KUIDAS sa seda last kasvatad?”, on vastuseks, et on hulga hullemaid vanemaid. Siitki käis see argument hiljuti läbi, küll hoopis teises kontekstis. Ma ei saa sellest loogikast aru. See on sama hea, kui ma ütleksin, et igati okei on, kui ma oma koera maha lasen – sest mõned NÄLJUTAVAD oma koeri. Või panevad põlema. See, et on minust veel hullemaid, EI tee mind mingil maagilisel moel normaalseks. See asetab mind teataval numbrilisel skaalal normaalväärtusele lähemale, tõsi, aga kui ma ikkagi ei ole skaala selles punktis, kus ühel lapsel oleks minuga täisväärtuslik elu ja ta kasvaks vaimselt terveks toredaks inimeseks, siis see, et joodikud saavad ka lapsi ja mõned peksavad oma lapsi igapäevaselt, EI tee mind kuidagi võluväel paremaks lapsevanemaks. Miks peakski? Need asjad ei ole ju loogiliselt omavahel seotud. Nemad on lihtsalt sobimatud lapsevanemad ühel (või sajal) põhjusel, mina hetkel mõnel teisel. See on lihtsalt egoistlik seisukoht – inimene ei mõtle sellele, mida tema sellele tulevasele inimesele eluks kaasa saaks anda (eelkõige vaimselt ja emotsionaalselt, aga jah, tervislik toit ja huviringid jms maksavad raha ka), vaid ainult sellele, mida tema parajasti tahab. Või veel enam, mida tema keha tahab, sest hormoonid möllavad. Sa ei ole su keha, see on sulle ainult ajutiseks kasutamiseks antud, ära lase sellel end valitseda.

Minu jaoks läheb see, et eestlaste jaoks pole laste saamine eriti oluline otsus, aga abielu tuleb enne hoolikalt kaaluda, väga hästi kokku hiljutise saatega, kus mehed arutasid selle üle, miks naised ometi rohkem lapsi ei saa (vs muu maailm, kus arutatakse (naiste osalusel) selle üle, miks PAARID, mees ja naine koos, rohkem lapsi ei saa). Keskenduti muidugi ainult rahale, mehe rollist isana (ja näiteks sellest, et Eesti meeste tervis ja keskmine vanus isaks saades ei võimaldagi perre väga palju lapsi tuua) ei räägitud ÜLDSE.

Miks? Sest meil on laps miski, mis naisega kaasas käib. Paljud kasutavad isegi sõna “oma”, laps on naise oma. Mees võib olla või mitte olla, vajalik on ta ainult seemne külvamise hetkel. Isaeeskuju lapsele vajalik? Lõpetage see loll jutt, kui ema tunneb, et lapsele kuluks mõni isaeeskuju ära, võib paariks nädalaks onu Heino koju tuua, eeskuju küll ja veel. Heal juhul saadab isegi isale suvel nädalaks ajaks külla. Lahkumineku korral on naistel pigem hirm, et “äkki ta võtab MINU lapse ära!” – olen seda tutvusringkonnas mitu korda näinud ja eriti kurbnaljakaks teeb asja see, et MITTE ÜKSKI neist isadest pole isegi hetkeks selle variandi peale mõelnud. Isegi ei arutatud seda, kus see laps siis edaspidi elada võiks. Ainus näide, mida ma tean, ongi netis kirjutav Gätlin. AINUS. Teisest olen sugulaste kaudu kuulnud. Kõik. Vastupidiseid näiteid on lõputult. Ühes neist ütles isa näiteks lapsele, et lapsel on alati tema juures koht olemas – ja kui laps avaldas soovi sinna kolida, sai ta kuulda, et tegelikult pole ju ruumi, mõelgu peaga, värskelt kokkukolinud tahaks ikka natuke privaatsust ka. Ja natuke sõimu, sest ise veel tütarlaps, aga pani oma kohatu küsimusega isa piinlikku olukorda, isa pidi end halvasti tundma eitavalt vastates (sest nagu me kõik teame, vastutavad naised, vanusest hoolimata, meeste emotsioonide eest). Ja osad neist on “täiega head isad”. Jutumärkides, sest minu meelest see, et nad isegi ei tule selle peale, et lapse tulevast elukorraldust arutada, näitab, et nad tegelikult väga head isad ikka ei ole, aga kogu ühiskond neisse nii suhtub, sest nad käivad jätkuvalt lastega suhtlemas, tunnevad nende vastu huvi, ostavad neile vahepeal üht-teist ja maksavad mingit elatist (enamasti küll alla ametliku miinimumi, aga nad ju panustavad!). Nad ei saakski ju last kaasa võtta, see segaks nende uut elu. Naise uus elu tuleb mõne aasta pärast, kui laps on suurem, see on eestlase jaoks paratamatus. Bioloogiline imperatiiv. Ja seda peavad paratamatuseks ühtviisi nii mehed kui naised. Idee sellest, et äkki panustaks esmalt koos ÜHISE pere loomisele ja SEEJÄREL lisaks sinna perre ka lapse … Keegi pole selle peale tulnudki ja see tundub liiga keeruline ja pealegi … Kellegi peale ei saa ju lõpuni kindel olla, kuidas me seda last siis hiljem jagame?

Nagu keegi alles Facebookis ütles – kõik tema välismaa tuttavad olid šokeeritud, kuuldes, et Eestis on ütlus, et naine peab saama nii mitu last, kui ise üksi üles jaksab kasvatada. Ja kõik eestlannad olid šokeeritud, kuuldes, et keegi teine oli šokeeritud, sest see tundub ju meile nii loogiline. Kes siis veel kui mitte ise? Isa ju äkki ei TAHA! Tal võib ju uus pere olla! Ja ei, me ei saa oodata, et mees MÕTLEKS, enne kui ta oma peenise ilma kondoomita järgmisesse karukoopasse torkab, sest mehed ei ole teatavasti teovõimelised vastutustundlikud inimesed. Neile saab usaldada ainult riigijuhtimist vms, mitte selliseid tähtsaid asju, nagu ühe lapse üleskasvatamise toetamine. Ja olgu rõhutatud, et see ei ole minu isiklik seisukoht, vaid nii tundub mõtlevat keskmine eestlane, sest kuidas muidu selgitada seda, et isa rolli PEREplaneerimisest rääkides üldse ei mainita ja isa toetusega lapse üleskasvatamisel isegi ei arvestata?

Seega, kui naine tahab last, siis tema saab lapse. Sest ta parajasti tahab. Kui aga inimesed tahavad abielluda, peab tahtjaid juba kaks olema ja see on ikka oluline otsus. Tuleb ikka enne korralikult läbi arutada. Vähemalt 30 päeva ette planeerida. KOHE selle eest riigilõivu maksta. See ei ole nii, et suts ja valmis. Selge see, et siis tuleb ka natuke rohkem kaaluda.