Mul on täna pohmakas, nagu nii paljudel Eesti elanikel pühapäeva hommikul. Aga ma erinen oma saatusekaaslastest selle poolest, et minu kehv enesetunne ja dehüdreeritus pole tingitud alkoholist, vaid sellest, et mul oli eile liiga palju aega käes ja tegin kokku kolm erinevat trenni. Eile oli väga mõnus, nüüd on valus … aga ka mõnus.
Nii et kuna ma ei jaksa käsigi üles tõsta, löön ma siin aega surnuks, kuulan teie soovitatud muusikat ja mõtlesin, et panen kirja mõne asja, mis mul selles poolteadvusetus olekus tuju heaks teeb.
Kui on mõni asi, mis mind siin ilmas siiralt rõõmustab, siis see on see, et mul on nii hea koer. Täitsa tõsiselt, ma tean, et eks igaüks kiidab oma … asju, aga no mul ON koeraga vedanud, harva juhtub, et nii hea iseloom ja terav taip kokku satuvad.
Näiteks. Koeri õpetatakse üldiselt kindla käsklusega kindlat asja tegema. Kui sa näiteks tahad vahepeal, et su koer lihtsalt oma tagumiku maha toetaks, ja vahepeal, et ta istuks täpselt sinu jala kõrvale või OTSEKOHE käsklust kuuldes, siis tark koerajuht ei kasuta nende kahe erineva toimingu jaoks ühte sõna, olgu selleks siis “istu” või “kartul”. Minu koeral ei ole nii tarka koerajuhti, seega peab ta ise tark olema ja välja mõtlema, kas “istu” tähendab nüüd esimest või teist variant või kas “oota” tähendab parajasti “aeglusta hästi natuke sammu”, “passi umbes samas kohas” või “jää seisma” (mille jaoks on tegelikult käsklus “stopp”, aga no kui sul on omanik, kes ühe asja kohta mitut sõna kasutab, siis nii paraku on). Nende viimaste puhul on ta ise aru saanud, et kui keegi ees liigub, siis “oota” tähendab lihtsalt, et me ei taha neile järele jõuda, aga kui vastu tuleb näiteks autotee, tähendab see, et “tuia, kus tahad, ära ainult tee peale astu” (mida ta tegelikult nagunii teha ei tohiks, aga ta on ka aru saanud, et reegel, et üksi ei tohi teed ületada, ei ole öösiti sugugi nii kivisse raiutud kui päeval).
Eile näiteks jalutasin mina oma koeraga, kes polnud parajasti rihma otsas, kui nägin, et teed mööda, millega me varsti ristunud oleks, on kaks koera, kes rihma otsas meie poole sikutavad. Nii et potentsiaalse tüli vältimiseks jäin ma seisma (Atu jäi selle peale muidugi ka seisma, sest mina jäin ju seisma) ja ütlesin talle “istu”. Ma ei pea isegi käsi taskust välja võtma ega tema poole vaatama, vaid võin à la lakke vahtida ja oma peas viisijuppi ümiseda, sest ta sai ju käskluse, mis ta muud ikka teeb, kui täidab seda. Koeraomanikud läksid mööda, ütlesid isegi aitäh ja lehvitasid (soomlased ilmselt) ja Atu istus ikka rahulikult edasi – Oskar oleks selle peale püsti karanud, sest meiega võeti ju kontakti ja see on tema jaoks liig. Temaga ei saaks ka ringi vahtida, vaid ma tunneksin ikkagi vajadust tal silm peal hoida, sest ta istub küll, sest ta on ju käsu all, mis tal üle jääb, aga samal ajal ta väriseb üle keha ja kõik lihased on pinges, sest kamoon, seal on ju teised koerad. Nii et elu ainult Atuga on tõesti täielik meelakkumine, meie suurimad tülid on siis, kui ma ütlen talle “lähme üle tee” ja ta ei tule otsekohe, vaid tahab enne postinuusutamise korralikult ära lõpetada, et oleks ikka nuusutatud.
Vot nii. Tahaks siia kohe otsa öelda, et teine hea asi on see, et ma õppisin pea peal seisma, aga see nagu ei ole päris samas suurusjärgus. 😀 Aga et te teaksite, siis ma olen väga uhke, sest ma õppisin pea peal seisma.
Ja mul on hea meel, et ma olen selline harjumuse ori – mul tekivad head harjumused sama kergesti kui halvad, nii et kui on vaja midagi ära teha, tuleb sellest endale harjumus teha. Näiteks oli mul vahepeal 48-päevane meditatsiooniväljakutse, st pidin seda kaks korda päevas tegema, 48 päeva järjest. Kasvatab iseloomu ja on tervislik jne. Viimased nädal aega ma vihkasin seda – ikka VIHKASIN, surusin hambad risti ja tegin ära. Nüüd on nädal aega möödas sellest ja ma teen seda ikkagi peaaegu igapäevaselt kaks korda päevas, sest hommikul üles ärgates on sellega hea enne päeva algust mõtteid koondada ja enne magamaminekut on see rahustav ja tuleb parem uni. Ja kui ma pärast rasket tööpäeva koju tulen, siis seal, kus ma vanasti mõtlesin, et “issand, ma tahan šokolaadi!”, mõtlen ma nüüd, et tahaks juba 15 minutiks maha istuda, enne kui trenni lähen, saaks rahulikum. Nüüd saan ma seda ka rööprähklemisega seostada – pean jooga jaoks naguni lootoseasendi ära õppima, nii et teen kaheosalist meditatsiooni, esimese poole jooksul olen ühe jalaga poollootoses, teise poole ajal teisega.
Ja nüüd hakkan ma AbFabi eeskujul tervislikku avokaadosalatit sööma. Te ei kujuta ette, kui palju ma pidin end sundima, et need paar asja sinna sisse ära lõikuda. Peaks magama minema, ma olen täna ainult ühe uinaku teinud.
Ja ärge öelge asju nagu “Dagö on täiega hea bänd”, vaid kui midagi soovitate, siis linkige mõni konkreetne lugu, et ma saaks kohe aru, kas oli nii või mitte. Jaan Tättet (ei seeniori ega juuniori) ega Marcot palun mitte linkida, muidu ei piira ma end ei keele ega žanriga.
Pärdikute päevaraamat 
