Aga mõni asi ongi hea

Mul on täna pohmakas, nagu nii paljudel Eesti elanikel pühapäeva hommikul. Aga ma erinen oma saatusekaaslastest selle poolest, et minu kehv enesetunne ja dehüdreeritus pole tingitud alkoholist, vaid sellest, et mul oli eile liiga palju aega käes ja tegin kokku kolm erinevat trenni. Eile oli väga mõnus, nüüd on valus … aga ka mõnus.

Nii et kuna ma ei jaksa käsigi üles tõsta, löön ma siin aega surnuks, kuulan teie soovitatud muusikat ja mõtlesin, et panen kirja mõne asja, mis mul selles poolteadvusetus olekus tuju heaks teeb.

Kui on mõni asi, mis mind siin ilmas siiralt rõõmustab, siis see on see, et mul on nii hea koer. Täitsa tõsiselt, ma tean, et eks igaüks kiidab oma … asju, aga no mul ON koeraga vedanud, harva juhtub, et nii hea iseloom ja terav taip kokku satuvad.

Näiteks. Koeri õpetatakse üldiselt kindla käsklusega kindlat asja tegema. Kui sa näiteks tahad vahepeal, et su koer lihtsalt oma tagumiku maha toetaks, ja vahepeal, et ta istuks täpselt sinu jala kõrvale või OTSEKOHE käsklust kuuldes, siis tark koerajuht ei kasuta nende kahe erineva toimingu jaoks ühte sõna, olgu selleks siis “istu” või “kartul”. Minu koeral ei ole nii tarka koerajuhti, seega peab ta ise tark olema ja välja mõtlema, kas “istu” tähendab nüüd esimest või teist variant või kas “oota” tähendab parajasti “aeglusta hästi natuke sammu”, “passi umbes samas kohas” või “jää seisma” (mille jaoks on tegelikult käsklus “stopp”, aga no kui sul on omanik, kes ühe asja kohta mitut sõna kasutab, siis nii paraku on). Nende viimaste puhul on ta ise aru saanud, et kui keegi ees liigub, siis “oota” tähendab lihtsalt, et me ei taha neile järele jõuda, aga kui vastu tuleb näiteks autotee, tähendab see, et “tuia, kus tahad, ära ainult tee peale astu” (mida ta tegelikult nagunii teha ei tohiks, aga ta on ka aru saanud, et reegel, et üksi ei tohi teed ületada, ei ole öösiti sugugi nii kivisse raiutud kui päeval).

Eile näiteks jalutasin mina oma koeraga, kes polnud parajasti rihma otsas, kui nägin, et teed mööda, millega me varsti ristunud oleks, on kaks koera, kes rihma otsas meie poole sikutavad. Nii et potentsiaalse tüli vältimiseks jäin ma seisma (Atu jäi selle peale muidugi ka seisma, sest mina jäin ju seisma) ja ütlesin talle “istu”. Ma ei pea isegi käsi taskust välja võtma ega tema poole vaatama, vaid võin à la lakke vahtida ja oma peas viisijuppi ümiseda, sest ta sai ju käskluse, mis ta muud ikka teeb, kui täidab seda. Koeraomanikud läksid mööda, ütlesid isegi aitäh ja lehvitasid (soomlased ilmselt) ja Atu istus ikka rahulikult edasi – Oskar oleks selle peale püsti karanud, sest meiega võeti ju kontakti ja see on tema jaoks liig. Temaga ei saaks ka ringi vahtida, vaid ma tunneksin ikkagi vajadust tal silm peal hoida, sest ta istub küll, sest ta on ju käsu all, mis tal üle jääb, aga samal ajal ta väriseb üle keha ja kõik lihased on pinges, sest kamoon, seal on ju teised koerad. Nii et elu ainult Atuga on tõesti täielik meelakkumine, meie suurimad tülid on siis, kui ma ütlen talle “lähme üle tee” ja ta ei tule otsekohe, vaid tahab enne postinuusutamise korralikult ära lõpetada, et oleks ikka nuusutatud.

Vot nii. Tahaks siia kohe otsa öelda, et teine hea asi on see, et ma õppisin pea peal seisma, aga see nagu ei ole päris samas suurusjärgus. 😀 Aga et te teaksite, siis ma olen väga uhke, sest ma õppisin pea peal seisma.

Ja mul on hea meel, et ma olen selline harjumuse ori – mul tekivad head harjumused sama kergesti kui halvad, nii et kui on vaja midagi ära teha, tuleb sellest endale harjumus teha. Näiteks oli mul vahepeal 48-päevane meditatsiooniväljakutse, st pidin seda kaks korda päevas tegema, 48 päeva järjest. Kasvatab iseloomu ja on tervislik jne. Viimased nädal aega ma vihkasin seda – ikka VIHKASIN, surusin hambad risti ja tegin ära. Nüüd on nädal aega möödas sellest ja ma teen seda ikkagi peaaegu igapäevaselt kaks korda päevas, sest hommikul üles ärgates on sellega hea enne päeva algust mõtteid koondada ja enne magamaminekut on see rahustav ja tuleb parem uni. Ja kui ma pärast rasket tööpäeva koju tulen, siis seal, kus ma vanasti mõtlesin, et “issand, ma tahan šokolaadi!”, mõtlen ma nüüd, et tahaks juba 15 minutiks maha istuda, enne kui trenni lähen, saaks rahulikum. Nüüd saan ma seda ka rööprähklemisega seostada – pean jooga jaoks naguni lootoseasendi ära õppima, nii et teen kaheosalist meditatsiooni, esimese poole jooksul olen ühe jalaga poollootoses, teise poole ajal teisega.

Ja nüüd hakkan ma AbFabi eeskujul tervislikku avokaadosalatit sööma. Te ei kujuta ette, kui palju ma pidin end sundima, et need paar asja sinna sisse ära lõikuda. Peaks magama minema, ma olen täna ainult ühe uinaku teinud.

Advertisements

Hispaania muusika (Julieta Venegas)

FOTO 06 027

FOTO 06 027

Jälle küsin ma nõu ja abi

promo

Lisatud: kleebin selle postituse mõneks ajaks esimeseks, sest mure on ju tõsine. Nii et kõik uued asjad ilmuvad selle postituse all.

Nagu suurem osa teist ilmselt on aru saanud (sest ma räägin sellest ju KOGU AEG), käime me väga tihti Tallinna ronihallis. Mis omakorda tähendab, et me veedame väga tihti 2,5 tundi järjest autos. Mis ilmselgelt tähendab, et me kuulame seal muusikat.

Ja no tõesti, kõik need suurepärased laulud, mida me varem nii väga nautisime, on juba neli korda läbi kuulatud ja tekitavad juba vaikselt tülgastust. Nii et soovitage head muusikat, sest ma tõesti kuulan siin juba rootsi räppi (kui keegi oskab öelda mulle, kas see pealkiri on tõesti banaaniga seotud, siis väga tahaks teada, mida see tähendab – ja ma usun siiralt, et tema on see üks rootsi mees, kes ei ole gei). Kui te midagi ei soovita, olen ma sunnitud varsti AbFabiga rääkima hakkama ja see saab ainult tüliga lõppeda. :/ Ja ärge öelge asju nagu “Dagö on täiega hea bänd”, vaid kui midagi soovitate, siis linkige mõni konkreetne lugu, et ma saaks kohe aru, kas oli nii või mitte. Jaan Tättet (ei seeniori ega juuniori) ega Marcot palun mitte linkida, muidu ei piira ma end ei keele ega žanriga.

Aa, prantsuse räppi pole ka mõtet pakkuda, seda AbFab ei luba oma autosse. 😦

 

Lihtsalt statistikaks

Tellisin hiljuti internetist jõulujärgsete soodukate ajal viis kleiti. Kolm LindyBopist ja kaks AliExpressist. Igatahes esmalt tuli mõlemast kiri, et kaup on teele pandud. Ja siis, paar päeva hiljem, tuli Lindybopile järsku meelde, et “Ahjaa, seda ühte kleiti enam laos ei olnud, mis me teeme nüüd?” Ma hästi ei saa aru, kus siin see loogika on, et esmalt öeldakse mulle, et kõik on teel, ja siis paar päeva hiljem, et mingi asi oli tegelikult otsas? Ei tahaks nüüd kedagi süüdistada või midagi, aga paranoilisemal inimesel võiks tekkida tunne, et temaga pole päris aus oldud.

Igatahes tulid kaks ülejäänud kleiti kenasti kohale ja olid minu seljas nii koledad, et pidin silmad kinni hoidma, kui neid jälle seljast kiskusin. Tegin pilti ka, aga no ütleme nii, et ei taha jagada, sest a) ma olen seal nagu heinasaad ja b) sealt on näha, KUI palju kingi mul tegelikult on, mis tuleks kõik Aafrika lastele annetada (sest Aafrika lapsed unistavad just kõrge kontsaga kingadest). Nii et sõbranna pani mõlemad kleidid müüki (ja üks on juba müüdud, jee, keegi teine võib selle kleidiga vähem kole olla).

AliExpressi kleidid tulid alles nüüd (põhimõtteliselt kuu aega hiljem) kohale, aga see-eest sobivad mulle mõlemad lausa suurepäraselt. Mõtlesin, et panen kohe kirja, sest muidu kirutakse internetis, et see on hiinlaste sait ja riided on alati liiga väikesed jne jne, aga ma olen Euroopa poodides M ja selle saidi M oli mulle küll ka paras. Nii et esimesest kohast ma enam tellida ei julge, sellest aga küll. Ja ühte NEIST kahest kleidist julgen ma näidata ka, aga no ma ei viitsinud pilti teha (rääkimata sellest, et minu selfietegemisoskused sattusid pärast eilset täiesti põhjendamatu kriitikarahe alla), nii et näitan netist võetut. Ma tellisin rohelise, muidu täitsa nunnu, aga pikkus on tiba üle põlve, nii et minu jaoks lausa harjumatult pikk:

Women-Casual-Summer-Vintage-Retro-Dress-Office-Work-Tunic-Dress-Ladies-Elegant-Formal-Evening-Party-Swing

Hoopis teisel teemal – ma ei tea, miks, aga mulle kuidagi ei jää meelde, et hispaania keeles ei pea eitus sugugi ainult sõnaga “ei” käima. Mis on eriti imelik, sest inglise keeles on ju ka sõnad nagu “neither” ja “nor” jne, aga iga kord, kui ma loen mõnd lauset nagu näiteks “Yo tampoco quise ser rey,” pean ma IGA KORD hetke mõtlema, mis see nüüd täpselt tähendas ja kuidas see konteksti sobitub.

Kaitstud: Tahaks röökida

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

edevuse laat, ainult ühes vaatuses

20160225_183610

Kas teie ka armastate mu väriseva käe ja kehva mobiilitelefoniga tehtud pilte? Mina küll armastan, nii et tahan teiega kohe oma uusi pükse jagada. Kas pole ilus roheline? Tõsiselt, mul oli tagasihoidlikest toonidest juba nii kõrini, et ma olin valmis värve ostma, et oma musti pükse värvida. Mu vanemad küsivad vahepeal, miks ma küll uuesti abiellunud ja lapsi saanud pole (seda viimast mitte uuesti, vaid üldse). SELLE pärast. This is why. You are looking right at it!

Pilt on tehtud pärast trenni, kui keha on veel pinges (sellest ka see kätevärin 😀 ), tavaliselt on mul ikka õrnad daami käed. Ja külje pealt ei saa ma enam pilti teha, sest mu käelihased näevad siis välja sellised, nagu võiksin ma vajadusel Chuck Norrise kringliks keerata. Nii et seda ma siia üles ei pane, lingin ainult, seda enam, et see on nii hägune, et linkidagi on häbi. (Kõht ei ole pagaritöökoja külastamise tulemus, vaid neil pükstel on tegelikult megakõrge värvel, mis on hetkel särgi all mitmekordselt alla keeratud.) Nägu pole pildil sest … Sest vahel on sellised päevad, kus sa ei taha teistele inimestele seda näidata.

Muide. Trennikaaslastele, kes narrisid mu türkiissiniseid pükse nii, et neist imekähku kodupüksid said (tegelikult on need nii paksust materjalist, et sobivad ainult jahedaga kandmiseks ja siis ka pigem soojendusdressiks) – teile teadmiseks, et töökaaslased ei narrinud mind ÜLDSE. Nad ütlesid ainult asju nagu “kui julge värvivalik!” ja muud sellist, mida inimesed ütlevad, kui nad sulle otse näkku naerda ei julge. Ehk oli asi selles, et ma näitan neid samu lihaseid tööl ka …

P.S. Sarjast “mõistus ei ole oma teha” – pärast seda, kui ma rühi parandamiseks kaks nädalat jalgupidi raamatu peal olin istunud, sest muidu ei ulatunud jalad vastu maad, taipasin, et selle asemel võiks ju lihtsalt tooli ühe pikemate jalgade ja madalama tooliga kolleegi oma vastu ümber vahetada. Duh!

P.P.S. Tulpide saladus sai lahendatud – kujutate ette, need jättis mulle ukse taha üks ABIELUMEES! Tal jätkus veel jultumust mulle väita, et naine käskis. Täiesti ennekuulmatu ikka.

maailm on nii irooniline

Teate, kui kallis on sünnipäevakingituste tegemine? Läksin täna sõbrale kingitust ostma ja sain selle käigus endale püksid ja pusa! Head kingitust ei saanud, aga see on kõrvaline. Need püksid teeb veel paremaks see, et ma kujutan juba ette, kui väga AbFab neid vihkaks – tegu siis klassikaliste haaremipükstega, sest kuna mul on jätkuvalt värviliste asjade ostmise quest, läksin ma kinki otsima Universaaluniversumisse. Tema õnneks ei saa ma niipea nendega välja minna, sest selle lopaga saaksid need ju räpaseks. Aga kui me ikka hakkame haaremist põgenemise filmi tegema, nagu vahepeal jutuks oli, on mul juba mõnusad püksid olemas!

Mulle on viimase paari päeva jooksul tehtud kolm pakkumist. Mitte ükski neist ei sobi mulle. Üks sõber ütles, et vaata positiivset poolt, sulle muudkui pakutakse asju. Jah, kui mulle pakutakse piima, jäätist ja jogurtit, siis tühja sellest, et ma piimatoodetele allergiline olen ja täiega apelsini tahaksin, aga seda neli aastat näinudki ei ole, vähemalt nende sobimatute asjade lett on lookas. 😀 Oh jah.

P.S. Expanse on nii hea sari, et kui esimene hooaeg läbi sai, hakkasin suisa raamatut lugema, et rohkem tausta saada. Ikka väga hea. Nii et olgu kirja pandud, et üks kord elus AbFabi soovitus tõesti sobis mulle.

  • Rubriigid