A ma ei ole ju veel 45

Ma olen siin vaikselt silma peal hoidud neil “Mis ma 45 aastaga õppinud olen?” ja kaasa mõelnud, oma tunduvalt noorema inimese hinnangutega. Osaliselt tahaks nõustuda (samuti alles lapseeas) Murcaga, kes ütles, et

Mul oli pikalt (ja võib-olla natuke siiamaani on) arusaam, et paljud inimesed annavad alates teatud vanusest alla. Elu osas ja iseenda osas ja üldse. Jäävad surma ootama. Hõivavad end heal juhul ajutise kohese tühjatähjaga (sudoku ja seebikad), sest nigunii enam midagi kuhugi ei jõua ja kus nüüd siis mina ja elu juba elatud ka ja nii. Koos selle arusaamisega käsikäes käis (käib) mul uskumus, et see tuleb sellest, et inimesed ei ole endale lihtsalt plaani teinud ja nad elavad kogemata kauem, kui nad kavatsesid ja on liiga palju end sidunud selle töö või nende lastega ja kui vastav eluülesanne otsa lõppeb, sis pole neil endaga midagi peale hakata.

Sest nii paljud kirjutavad ju, kuidas “enam ikka millegi uuega ei alusta” jne. Või 40aastaselt, et “Läksin lahku, nüüd olen elu lõpuni üksi!” – ma olen Hispaanias näinud küll neid õndsalt kudrutavaid 70aastaseid sumedas suveöös. Aga samas … Samas tunnen ma ise järjest rohkem, et ma võin uusi asju rõõmsalt juurde õppida küll ja tore on jne (ja kellele siis romantika ei meeldiks), aga tahaks rohkem ka “puhata ja mängida” ja ei saa enam arugi, miks üldse end lolliks rabama peaks. Sest ilma saab ju ka. Ja elu võiks ju nautida ka, kui ta nii sobivalt selleks võimalusi annab ja ma ei ole Hiina vabrikutööliseks sündinud.

Nii et kes teab, äkki ma ka 45aastaselt leian, et peale puhkamise ja mängimise ÜLDSE enam midagi muud ei taha, areng ju selles suunas liigub. 😀 Juba valmistan vaikselt pinda ette siin selleks, et 15 aasta pärast ise teistele joogat õpetada ja kodus porgandipeenart harida. Ei, tegelikult ma ei salli põllutöid, ma teoreetiliselt saan aru, et see on ka mingite inimeste jaoks väga meditatiivne, aga ma ei saa aru, MIKS OMETI. Nii et pigem siiski mitte.

Aga kuna ma ei ole ammu kohusetundlikult oma materiaalset vara näidanud, olgu ka see nüüd tehtud – Sirgi tuli väljamaalt koju ja tõi mu lugerile lõpuks ometi kaaned. Üks sai oma šampoonikoti tagasi ja minu Nook on nüüd kaunis sinises mantlis.

Trenni-trenni!

Mäletate, ma rääkisin kunagi sellest, kui nõme see on, kui sa räägid midagi inimestele ja ilmselgelt ei jõua see neile lihtsalt kohale? Ma olin hiljuti üks neist inimestest, sest ühe sõbra naine ütles mulle, et ta on ronimist proovinud küll, aga no ei hakanud meeldima. Ma küsisin täiesti tõsiselt:”Mis mõttes?” ja kui ta selgitas, et “No ronisin paar lihtsamat rada, aga minu jaoks lihtsalt ei olnud põnev,” vahtisin ma talle täiesti segaduses näoga otsa, mokk töllakil, sest mu mõistus tõrkus aru saamast, mis parajasti toimub.

Nii et ilmselgelt ei ole ma nüüd objektiivne, kui ma seda ütlen, aga ronimine ON maailma kõige ägedam spordiala, mis PEAKS kõigile meeldima. 😀 Ja me ootame uue semestri alguse puhul ka uusi inimesi trenni. Muuhulgas valmis meil just ka bouldersein (nukke nende jaoks küll veel ei ole, aga kohe-kohe peaksid ka need kohale jõudma), nii et lisaks tavalisele altjulgestuses ronimisele (ehk siis ohutult köie otsas kulgemisele) on võimalik ka boulderdamises kätt proovida (ronitakse köieta, aga mitte eriti kõrgele, rajad on lühemad, aga tavaliselt ka raskemad, allatulekuks ronid ise alla või hüppad matile). Lisaks saab harjutada ka enesekehtestamist, kui mõni üritab köit või seinaosa arutult endale ahnitseda (okei, kui ise hätta jääte, tulete ja kurdate tädi Rentsile, küll ta aitab – eeldusel, et tema see ahnitseja pole) ja arendada oma keelealaseid teadmisi, sest kuna eestikeelne vandumine on seinal keelatud, võtavad inimesed appi kõik teised keeled ja lasevad kujutlusvõimel vabalt lennata. Pühapäeviti saab jõusaali, pärast trenni saab vahepeal minuga koos joogat teha jne. Luksuslik pakett, ma ütleksin. Toimumisaegu näeb näiteks ülemisel pildil (klikkides läheb suuremaks ka).

Siin olen ma kirjutanud alpinismi ja kaljuronimise erinevustest, trenni üldisest korraldusest ja hindadest (hetkel ka tööinimestele 40 eurot kuu, tudengitele 30) ja sellest, kuidas ennast trenni tulles riidesse panna (kata küünarnukid, kata põlved, ÄRA kanna paksu tallaga botaseid, pigem ketse vms, millel on õhuke tald). Täpsem info on kirjas siin. Nii et kui te natuke nagu mõtlete, et see tundub lahe, aga tahaks rohkem teada, siis lugege sealt või küsige siin ja teie küsimused saavad vastatud.

Ja muide, kui muidu kirutakse, et küll need alpinistid alles muudkui hõõruvad üksteisel seljas, siis ilmselgelt oskavad ronijad ka sama teha, nii et kuigi suurem osa meist hoiab viisakat distantsi, siis soovi korral leiab siit ka LÄHEDASI sõbrasuhteid. Omast kogemusest oskan öelda, et mõni siit kuhjast teeb päris head massaaži ka. Ja üks neist lubas just mulle koogi küpsetada. Teenete eest. Eks lisaväärtust tuleb oma ellu ikka ise tuua.

Nii et jääme teid kõiki ootama. Võite eelnevalt minuga kokku leppida, Tarmole kirjutada või ka lihtsalt kohale ilmuda. Sel viimasel juhul tuleks lihtsalt ligi astuda ja tere öelda, et ei juhtuks nii, et me üles vahtides kümme minutit tähelegi ei pane, et mõni uus ka lisandunud on.