A ma ei ole ju veel 45

me jub

Ma olen siin vaikselt silma peal hoidud neil “Mis ma 45 aastaga õppinud olen?” ja kaasa mõelnud, oma tunduvalt noorema inimese hinnangutega. Osaliselt tahaks nõustuda (samuti alles lapseeas) Murcaga, kes ütles, et

Mul oli pikalt (ja võib-olla natuke siiamaani on) arusaam, et paljud inimesed annavad alates teatud vanusest alla. Elu osas ja iseenda osas ja üldse. Jäävad surma ootama. Hõivavad end heal juhul ajutise kohese tühjatähjaga (sudoku ja seebikad), sest nigunii enam midagi kuhugi ei jõua ja kus nüüd siis mina ja elu juba elatud ka ja nii. Koos selle arusaamisega käsikäes käis (käib) mul uskumus, et see tuleb sellest, et inimesed ei ole endale lihtsalt plaani teinud ja nad elavad kogemata kauem, kui nad kavatsesid ja on liiga palju end sidunud selle töö või nende lastega ja kui vastav eluülesanne otsa lõppeb, sis pole neil endaga midagi peale hakata.

Sest nii paljud kirjutavad ju, kuidas “enam ikka millegi uuega ei alusta” jne. Või 40aastaselt, et “Läksin lahku, nüüd olen elu lõpuni üksi!” – ma olen Hispaanias näinud küll neid õndsalt kudrutavaid 70aastaseid sumedas suveöös. Aga samas … Samas tunnen ma ise järjest rohkem, et ma võin uusi asju rõõmsalt juurde õppida küll ja tore on jne (ja kellele siis romantika ei meeldiks), aga tahaks rohkem ka “puhata ja mängida” ja ei saa enam arugi, miks üldse end lolliks rabama peaks. Sest ilma saab ju ka. Ja elu võiks ju nautida ka, kui ta nii sobivalt selleks võimalusi annab ja ma ei ole Hiina vabrikutööliseks sündinud.

Nii et kes teab, äkki ma ka 45aastaselt leian, et peale puhkamise ja mängimise ÜLDSE enam midagi muud ei taha, areng ju selles suunas liigub.😀 Juba valmistan vaikselt pinda ette siin selleks, et 15 aasta pärast ise teistele joogat õpetada ja kodus porgandipeenart harida. Ei, tegelikult ma ei salli põllutöid, ma teoreetiliselt saan aru, et see on ka mingite inimeste jaoks väga meditatiivne, aga ma ei saa aru, MIKS OMETI. Nii et pigem siiski mitte.

Aga kuna ma ei ole ammu kohusetundlikult oma materiaalset vara näidanud, olgu ka see nüüd tehtud – Sirgi tuli väljamaalt koju ja tõi mu lugerile lõpuks ometi kaaned. Üks sai oma šampoonikoti tagasi ja minu Nook on nüüd kaunis sinises mantlis.

10 kommentaari

  1. nojah, ma ei arva, et kõik teevad “tühja-tähja”, sest ei oska eluga midagi peale hakata ja ootavad surma. päris suur hulk ilmselt teebki lihtsalt seda, mida tahab – tundugu see teistele pealegi tühja-tähjana. ning minu meelest on pigem kurb, kui 45ne inimene arvab tõega, et elu mõte on rabamises.
    aga plaani mul tõesti ei ole. seda probleemi ka mitte, et mida eluga peale hakata. teha on rohkem, kui ühe elu jooksul jõuan-viitsin (loomulik laiskus lööb ka välja). ning väga lõõgastav on vahel tegeleda mõttetute asjadega.

  2. “If I could offer you only one tip for the future, sunscreen would be it.”

  3. Hmm. Just kirjutasid, kuidas sa ei saa aru, kuidas on võimalik, et ronimine mõnele ei meeldi. Nüüd sa imestad, mis näpud mulda panna on mõne teise jaoks mõnus. Vaata. Sa oled liiga noor lihtsalt. Ma olen päris mitut inimest näinud, kes kahekümnendates vandusid, et maale nad linnast iial ei koli ja mulda oma käega ei katsu. Kuni said 36 või 40 ja läksid Räpinasse aiandust õppima. Nii et. Vaata ette. Võib juhtuda, et hakkad 10-20 aasta pärast alpiaedu looma😀

    • See oli irooniliselt kirjutatud…

  4. Arvan, et kõik sõltub inimesest endast. Olen üle 50 ätt aga ikka teen naudinguga teismelisetempe, suusatan paremini kui kunagi varem, dojos madistan endast poole noorematega, arvutil olen arvestatav vastane paugutamismängudes, … Surma küll ei oota, või kui siis ekk 50 aasta pärast😛

  5. Mul on 45. eluaastani veel hea jupp minna aga ka minu kutsikakogemus ütleb, et raudkindlaid väiteid ja lubadusi väga anda ei tasu. Ei nutta elu lõpuni üksi jäämise pärast ega vanduda, et iial ühtki taime mulda ei pane. Inimestel on huvitav komme läbi elu õppida ja areneda ning isegi hoiakud võivad kardinaalselt muutuda.

  6. Mina, näiteks, olin vist 38, kui läksime naisega koos Künnapi alpinismikooli. Mõte tuli mõlemal samal ajal ja täiesti sõltumatult ja idee oli “tahaks mägimatkamisest natuke rohkem teada, aga KINDLASTI ei hakka me kusagil köies rippuma või kirkaga jääd taguma”. Üks-kaks-kolm rippusime köies, käisime koos siseseinal ronimas, naine käis aastase lapse kõrvalt Elbrusel ja mis kõik veel. Vähem kui aastaga sai meie “ei iialgi”-st “muud me ei teekski”. Nii et!


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid