Nägite? Nüüd on juba läinud, aga terve hommikupooliku oli päike väljas. Vahelduseks ikka hea ka, et ma olen nüüd harjunud vara ärkama, sai koeraga jalutamas käies ilma nautida.
Ja kuigi ma olen kogu aeg üks suur HÄDAAAAAAA, siis vat reielihased pole mul küll sada aastat valutanud. Eile sai hoolega hüppamist harjutatud. Üldse oli täiesti imeline trenn, nagu neid vahepeal on, kui korraga on nii tasakaalu, lihtsalt jõudu kui ka plahvatuslikku jõudu, muusika klapib meeleoluga ja planeedid on sobivalt joondunud. Tegelesin kahe projektiga, ühel sain kõik liigutused tehtud, kuigi ei suutnud neid veel kokku linkida (aga see-eest harjutasin kõige raskemat hüpet, kus lisaks kinnisaamisele, tuleb nende pisikeste nukikeste otsa ka tasakaalu jääda, kuni suutsin selle ca kahel kolmandikul katsetest ära teha), ja teise projekti peal sain mitu sammu kaugemale. Täna hommikulgi on veel selline tunne, et tahaks laulda. 😀 Aga ei laula, panen hoopis ühe sinna lõppu.
Ahjaa, aga see on täitsa huvitav, kuidas kõik ütlevad, et tuleb oma keha kuulata, aga mina olen hoopis selgeks saanud, et ta, raibe, valetab ju kogu aeg. Uue asja alustamine (antud hetkel siis jooga) näitab seda eriti hästi. Terve hunnik on liigutusi, mis alguses tundusid täiesti VÕIMATUD. Ma TEADSIN, et need peavad ikka võimalikud olema, nii et ma võtsin endale plaani, et aasta ajaga tahaks teha seda ja poole aastaga toda jne – ja mõnda neist “täiesti võimatutest” asjadest teen ma juba ilma igasuguste probleemideta. Seinal ka. Kolmapäeval testisin mingit liigutust ja see tundus lihtsalt mulle füüsiliselt võimatu. No way, Jose. Ja eile proovisin lihtsalt igaks juhuks uuesti ja olin ise täiega üllatunud, sest see, mis üleeile oli võimatu, polnud nüüd mitte ainult võimalik, vaid isegi suhteliselt lihtne. Rääkimata sellest, et minu keha arvab kogu aeg, et võiks süüa ainult vahukooretorti, lihtsalt mu aju teab, et kui ma järele annan, siis on poole tunni pärast halb olla. Nii et mina ei tea, kas teistel inimestel on koostööaltimad kehad, aga minu oma küll usaldada ei saa. Eile vedas mind näiteks täiega alt, ma OLEKSIN ära linkinud selle, kui ta ei oleks mulle just enne seda liigutust öelnud, et “kuule, mul ei ole enam jõudu” – tuli poolkõva katse, ebaõnnestusin. Ja pärast seda tegin sama liigutuse kolm korda järjest ära, sest mul OLI tegelikult jõudu. Ta lihtsalt valetas mulle. Nii et mina pean ise teda hästi aktiivselt enda kontrolli all hoidma (teate küll, “keha ja vaim on halvad peremehed, aga väga head orjad”) ja endale sisendama, et ma usaldan oma keha ja ta saab hakkama. Ja siis annab teda kasutada küll.
Meru vaatasin eile lõpuks ära. Doku. Alpinistid, kes tahavad mäetippu vallutada, ja muudkui pingutavad ja pingutavad. Alguses ei saanud kuidagi vedama, esimese poole filmist ma lihtsalt rullisin oma lihaseid ja vaatasin poole silmaga, aga siis läks ägedaks. Ja ma hindan selliseid inimesi kõrgelt, ma saan aru, et see on mega eneseületus, aga kuskil mäe otsas külmas telgis lõdisemine ja mõtlemine, mitmest sõrmest sa ilma jääd, pole ikka minu teema. Muide, see üks tüüp, kes filmis oli noorem ja paralleelselt vanemana kommentaare andis, tundus vanemana NII palju kohtlasem, et ma mõtlesin kohe, et ei tea, kas see on kiviga vastu pead saanud vms. No ta ei tundunud päris normaalne enam, näost oli näha juba. Või siis oli ta selle filmimise ajal pilves, ega sihukesi ei tea.
Ja jah, ma kirjutan seda postitust eelkõige selle pärast, et ma ei viitsi koristada. Nüüd hakkan sellega tegelema, päriselt.
Pärdikute päevaraamat 