päike!!!

The North Face Meru Expedition, 2011

The North Face Meru Expedition, 2011

Nägite? Nüüd on juba läinud, aga terve hommikupooliku oli päike väljas. Vahelduseks ikka hea ka, et ma olen nüüd harjunud vara ärkama, sai koeraga jalutamas käies ilma nautida.

Ja kuigi ma olen kogu aeg üks suur HÄDAAAAAAA, siis vat reielihased pole mul küll sada aastat valutanud. Eile sai hoolega hüppamist harjutatud. Üldse oli täiesti imeline trenn, nagu neid vahepeal on, kui korraga on nii tasakaalu, lihtsalt jõudu kui ka plahvatuslikku jõudu, muusika klapib meeleoluga ja planeedid on sobivalt joondunud. Tegelesin kahe projektiga, ühel sain kõik liigutused tehtud, kuigi ei suutnud neid veel kokku linkida (aga see-eest harjutasin kõige raskemat hüpet, kus lisaks kinnisaamisele, tuleb nende pisikeste nukikeste otsa ka tasakaalu jääda, kuni suutsin selle ca kahel kolmandikul katsetest ära teha), ja teise projekti peal sain mitu sammu kaugemale. Täna hommikulgi on veel selline tunne, et tahaks laulda. 😀 Aga ei laula, panen hoopis ühe sinna lõppu.

Ahjaa, aga see on täitsa huvitav, kuidas kõik ütlevad, et tuleb oma keha kuulata, aga mina olen hoopis selgeks saanud, et ta, raibe, valetab ju kogu aeg. Uue asja alustamine (antud hetkel siis jooga) näitab seda eriti hästi. Terve hunnik on liigutusi, mis alguses tundusid täiesti VÕIMATUD. Ma TEADSIN, et need peavad ikka võimalikud olema, nii et ma võtsin endale plaani, et aasta ajaga tahaks teha seda ja poole aastaga toda jne – ja mõnda neist “täiesti võimatutest” asjadest teen ma juba ilma igasuguste probleemideta. Seinal ka. Kolmapäeval testisin mingit liigutust ja see tundus lihtsalt mulle füüsiliselt võimatu. No way, Jose Ja eile proovisin lihtsalt igaks juhuks uuesti ja olin ise täiega üllatunud, sest see, mis üleeile oli võimatu, polnud nüüd mitte ainult võimalik, vaid isegi suhteliselt lihtne. Rääkimata sellest, et minu keha arvab kogu aeg, et võiks süüa ainult vahukooretorti, lihtsalt mu aju teab, et kui ma järele annan, siis on poole tunni pärast halb olla. Nii et mina ei tea, kas teistel inimestel on koostööaltimad kehad, aga minu oma küll usaldada ei saa. Eile vedas mind näiteks täiega alt, ma OLEKSIN ära linkinud selle, kui ta ei oleks mulle just enne seda liigutust öelnud, et “kuule, mul ei ole enam jõudu” – tuli poolkõva katse, ebaõnnestusin. Ja pärast seda tegin sama liigutuse kolm korda järjest ära, sest mul OLI tegelikult jõudu. Ta lihtsalt valetas mulle. Nii et mina pean ise teda hästi aktiivselt enda kontrolli all hoidma (teate küll, “keha ja vaim on halvad peremehed, aga väga head orjad”) ja endale sisendama, et ma usaldan oma keha ja ta saab hakkama. Ja siis annab teda kasutada küll.

Meru vaatasin eile lõpuks ära. Doku. Alpinistid, kes tahavad mäetippu vallutada, ja muudkui pingutavad ja pingutavad. Alguses ei saanud kuidagi vedama, esimese poole filmist ma lihtsalt rullisin oma lihaseid ja vaatasin poole silmaga, aga siis läks ägedaks. Ja ma hindan selliseid inimesi kõrgelt, ma saan aru, et see on mega eneseületus, aga kuskil mäe otsas külmas telgis lõdisemine ja mõtlemine, mitmest sõrmest sa ilma jääd, pole ikka minu teema. Muide, see üks tüüp, kes filmis oli noorem ja paralleelselt vanemana kommentaare andis, tundus vanemana NII palju kohtlasem, et ma mõtlesin kohe, et ei tea, kas see on kiviga vastu pead saanud vms. No ta ei tundunud päris normaalne enam, näost oli näha juba. Või siis oli ta selle filmimise ajal pilves, ega sihukesi ei tea.

Ja jah, ma kirjutan seda postitust eelkõige selle pärast, et ma ei viitsi koristada. Nüüd hakkan sellega tegelema, päriselt.

Advertisements

8 kommentaari

  1. Tere. Eksid. Vaata külmas telgis lõdisemist ja näppude külmetamist nii, nagu sinu ema v ämm vaataks sinu seina peal rippumist. Tema arust on see a) imelik b) eneseületus. Sinu jaoks on see kirg, sa TAHAD seal rippuda, sa elad selle nimel bla bla bla. Sama on selle telgiga. Mul tulevad heameelest ja igatsusest külmajudinad, kui ma mõtlen oma kõrgel viibitud ööde peale.

    • Ma saan aru küll, et nemad NAUDIVAD seda. Ma lihtsalt ütlen, et mina ei leia selles midagi nauditavat.

      • A, a sa ühtlasi ütled, et see on eneseületus – ma ütlen, et see on rohkem “teen seda, mis meeldib”. Ehkki kindlasti on seal kusagil eneseületust kah sees.

        • Kõik need inimsed ise leiavad, et see on eneseületus ja mugavustsoonist kaugel. See on üks põhjusi, miks nad seda teevad. Eneseületus ise võib olla nauditav, aga fakti see ei muuda.

          (Pildilt näete, kuidas näevad välja härrased,kes on nädal aega järjest iga päev ainult kolm ampsu kuskussi söönud 😀 )

  2. Nägime 😀 Rents on pildil all vasakus nurgas, pikali…

  3. sa vbla ei kujuta lihtsalt ette, KUI halvasti need, kes räägivad keha kuulamise hüvelisusest, oma keha niisama kuulevad. ma olen vahel, kui keha täitsa kuulamata unustan, avastanud, et kell on neli öösel ja ma sõin viimati kaksteist tundi tagasi. või et ma olen juba ammu näljane olnud, aga paraku tuleb nüüd juba trenni lipata, nii et söömise mõttes tuleb endale kähku üks komm või tükk juustu sisse suruda, et trennis päris kokku ei kukuks. või et kui ma nüüd ka vetsu ei lähe, siis mu põis plahvatab. rääkimata väsimussignaalide ignomisest. keha tahaks juba ammu magama, aga vaimul on parajasti midagi huvitavat pooleli. ja nii juhtub, et ma lasen nädalate viisi viie-kuue tunni unega ööpäevas.

  4. Mul oli kunagi koer, ja meie igapäevane rutiin oli ring pankrannikul.
    Sel ajal rihma kohustust veel ei olnud ja koer tundis end koerana.
    Üks asi ehmatas alati, kui tema tegi tegemist järjaskust alla,
    kuhu mina isegi vaadata ei julgenud… kas ta saab ikka aru?
    Noh, mõne aja pärast ilmus rahulolev koeralõust teisest,
    kohast, mida ma poleks oodanudki, üles 😀 lähme edasi.

    Hiljem, pärast koera, olen nänud dokke kitsedest,
    kes ronivad täiesti füüsika seadusi ignoreerides,
    samas, enesekindlalt ja isegi nautides seda?

    Ei, Rents ei ole koer ega kits, kes naudib ronimist,
    aga mingid instiktid on tal kahtlemata säilinud.
    Mulle endale ka, mis seal salata, meeldib see.

    • Hmm, koerad ei pruugi üldse oma keha kuulata osata. Minu meelest loomad ei ole üldse mitte targemad ses osas kui inimesed. Mõned on ennastsäästvad, mõned enesetapjad ning instinkt on vägev killer neil. Inimestel on suht sama lugu.

      Minu maniakaalse jahiinstinktiga vanem koer (puhtatõuline setu hundu 😀 ) pani koeraürituse käigus poole mängu pealt kedagi haistes metsa meetrise lume sisse ja et ta oli seal juba tunde ning oli kottpimedaks läinud ja ta lähenes 10ndale eluaastale ja kuulsime vahepeal ta häält metsast, siis tegime taskulampidega varustatult murdmaa-päästeoperatsiooni, mille jooksul mina ise ka murdunud puu juurestiku varjus olevasse auku vööni lumme sadasin, nii et ise välja rabelda oleks päris jõhker olnud. Koer võitles ise välja, kus ta iganes kinni oli, ning kakerdas meile vastu täiesti kutult. Ilmselt tuttavad hääled andsid tuge, sest mul oli karjumisest kurk valus küll pärast. Teine kord oli sama koer suusarajal pimedani kaotsis (seljakott ja suusad – viitsid sa jee koera rihmas hoida, ikka loodad, et seekord ei juhtu, sest enamasti ju ei juhtugi). Koju jõudes sõi kausi tühjaks ja kukkus sinna kõrvale magama, oma kohale minna ei jõudnud. 😛 Nojah, me oleme temaga koos talvel läbi Pärnu lahe jää ka kukkunud, aga õnneks maandusime mitte vees, vaid järgmisel jääkihil.

      Ei ole neil mingitki jumalikku ilmutust ellujäämise osas. Vähemalt mitte rohkem kui inimestel. Aga sellised just vallutavadki Evereste, kui nad on inimesed. 🙂


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid