Mul on viimasel ajal häda sellega, et õlavööde valutab – või pigem on väsinud ja kurnatud, lihased on seal kanged. Guugeldades selgus, et see on jooga puhul üks tavalisemaid hädasid, mida kurdetakse – võib tekkida nii liigsest pingutusest, kui liiga hoogsalt alustad ja liiga palju teed, või valest asendist. Üldse võib valesti tegemine tekitada pikas perspektiivis terve hulga tervisehädasid, nii et ei tasu ikka kogu aeg kodus juutuubi põhjal teha, vaid tuleks ikka käia ka kuskil tunnis, kus su asendit vajadusel parandatakse. Ma olen siiani käinud korra nädalas, ülejäänud aja teen kodus, aga eile näiteks oli tunnis vähe rahvast, nii et juhendajal oli kõigi jaoks aega, ja ta tõesti parandas mul iga kolmandat poosi ning sellest on väga palju kasu. Allavaatavas koeras näiteks oli mul kael pinges ja õlad liiga ees, seal tuleks raskus rohkem tagumiku kohale viia. Selge see, et õlad hakkavad valutama, kui ma seda harjutust valesti teen, sest vinyasa’dega koos tehakse allavaatavat koera igas trennis mitukümmend korda.
Üldse on keeruline see õige kehahoiaku teema. Kõik teavad näiteks, et sirge selg on oluline – et vältida seljavalu jms. Nüüd teatakse, et sirge selg parandab muuhulgas mälu, kognitiivseid võimeid ja meeleolu. Ainus probleem on see, et teadlased ei suuda kuidagi üksmeelele jõuda, milline näiteks istudes see õige asend täpselt on, kas 100 või 135 kraadi. Kõik on üksmeelel, et igatahes peavad jalatallad olema vastu maad ja põlved ulatuma üle tooli serva ja nende juures peab olema 90-kraadine nurk. Mul näiteks on tool hetkel kõige madalamas asendis ja ülla-ülla – jupats, nagu ma olen, ei ulata mu jalatallad vastu maad. Mul on terve elu sama mure olnud ja koolis lahendasin ma probleemi lihtsalt nii, et võtsin jalatsid jalast ja istusin jalgupidi tooli peal kägaras, alustasin ca gümnaasiumis ja lasin nii ülikooli lõpuni. Hetkel on mul selle probleemi lahendamiseks põrandal üks suur ja tark raamat, millest ma teadmisi jalataldade kaudu üles üritan imeda, aga tegelikult peaks endale vist jalapingi hankima, ma lihtsalt tõsiselt ei viitsi ega taha sadat eurot välja käia selleks, et tööl istudes jalgu saaks toetada. Nii et põhiliselt istun ma kontoritoolis rätsepaistes, selg vastu seljatuge toetatud ja küünarnukid võimalikult taha viidud.
Aga hetkel näen ma kõige rohkem vaeva pildiloleva liigutuse jaoks venitamisega (mis võib muidugi ka õlahädadele halvas suunas kaasa aidata). Kusjuures terve poosi nimi on lehmanäo poos, nii et võib öelda, et olen hädas lehmanäoga. (See tundus täiega naljakas, kuni ma selle kirja panin, päriselt.) Kui parem käsi on ülemine (nagu pildil), pole mingit probleemi, aga teisipidi lihtsalt ei lähe, sest parem käsi ei liigu õlast niipidi piisavalt. Internetis kirjutatakse, et domineeriv käsi paindubki tihti vähem, lihased on seal suuremad ja rohkem pinges jne, nii et eks tuleb sellega siis tegeleda. Siiani olen tegelenud nii, et olen palunud kellelgi seda jõuga suruda (mis on ka arvestatavaid tulemusi andnud). Õlavöötme kohta lugesin internetist, et liigse survestamisega on väga lihtne sellele piirkonnale liiga teha, nii et peaks ehk tagasi tõmbama. Enda meelest kuulan ma küll oma keha väga hoolikalt ja lähen valu piirist ainult tibusammukese kaugemale, mitte iial rohkem. Noh, siit artiklist sain ma teada, et kõige olulisem on harjutamise ajal selga kenasti sirgena hoida ja mitte keha väänata, et ainult sõrmed kokku saada kuidagi (mida ma üleeile just tegin). Hea uudis on aga see, et päikesetervitused (st eelkõige alla- ja ülesvaatav koer) pidid selle venitamisele kaasa aitama, nii et ma olen juba õigel rajal.Halb uudis on see, et just alguses pidid päikesetervitused õlavöötmele liigselt stressi tekitama, nii et kui õlavöötmes tekivad pinged, soovitatakse neid vähem teha ja kehale rohkem puhkust anda. Nii et näis. Äkki peaks üldse vahelduseks TYSKis ühe tunni Ivikaga võtma ja lootma, et ta viitsib parandamise käigus ka selgitada, miks ta mind parajasti lükkab ja kuidas õige on. Või ideaalis võiks keha suurema koormusega lihtsalt ära harjuda, ega ta lõputult ikka tuigata ei jaksa. Või peaks proovima just seda osa rullida, pean guugeldama, kuidas kaelapiirkonda normaalselt sinna rulli peale asetada.
Ahjaa, viimati oli TYSKis pärast ronimist üldse väga tore joogat teha, sest meil oli trennis üks uus indialane (kes tundub väga lahe tüüp olevat), kes istus ja vaatas, kuidas me võimleme, ja ajas juttu teemal “Aa, seda harjutust olen ma lasteaias teinud, aga meie pidime selle ajal mantraid ka lugema …” ja “Ma ei saa hästi aru, mida te praegu üritate, kas te proovite seda teha?” (ja istus lihtsalt lootoseasendisse maha ja kurtis, et ikka hästi ei ulata mõlema käega selja tagant üheaegselt varvastest võtma nii). Kusjuures ta rääkis, et tema tegeleb ühe teise India traditsioonilise spordialaga – boolinguga (või ka keegliga, mina neil vahet ei tee). Ja et ta olevat olnud väga üllatunud, kui avastas, et seda spordiala ka väljaspool Indiat tuntakse ja et isegi Tartus seda mängida saab.
Pärdikute päevaraamat 