Ärkasin täna hommikul väga pahuralt, sest eelmine nädal oli täielik hullumaja ja mitte ei olnud tahtmist uut alustada – ma pean täna õhtuks ühe raamatu lõpetama ja tahaks ikka, et see võimalikult kvaliteetne saaks. Ütleme nii, et olen eelmise nädala algusest saadik tuleva kolmapäeva nimel elanud, sest siis saan ma MAGADA. Nii et töötasin pisut ka nädalavahetusel kodus, olin maganud umbes viis tundi, tööle polnud meeles toitu kaasa osta ja üldse oli üks kole esmaspäev.
Aga kes see ütles, et hommikune tuju peab tervet päeva mõjutama?
Esmalt avastasin, et keegi oli mulle ukse taha kimbu väga ilusaid tulpe jätnud – vaatame mööda sellest, et keegi hulgub öösiti mu esikus (ma tegelikult arvan, et ehk ma neid õhtul lihtsalt ei märganud), ja keskendume sellele, et nii ilusad lilled ja nii armas.
Ja siis sai tööl veel tasuta süüa ka. Nii võib täitsa elada ju. Kui see raamat ka nüüd tõesti valmis saaks, oleks päris hea.
Pärdikute päevaraamat 