Kaitstud: Tahan rahulikult parooli all rõvetseda

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Kuidas polkovniku lesk arstil käib

Mõtlesin, et peaks igaks juhuks füsioterapeudi juures ka ära käima, kuna pärast trenni olid õlad ikka väsinud ja üks õlg on ikka veel veits kinnine ja vähenenud liikuvusega (nagu ta oli juba enne vigastust). Nii et täna oli see päev, mil mina sina kohale jõudsin.

Terapeut ootas vist midagi muud, ütles mulle, et kui talle öeldakse telefonis “vähene liikuvus”, siis ta ootab tõesti vähenenud liikuvust, aga mul on võrreldes aru saada küll, et üks õlg liigub rohkem, aga ka kinnine õlg paindub vähemalt sama palju, kui tavainimese normaalne õlg. Ja kurtmine teemal, et “kui trenni teen, väsin ära”, oli vist natuke naljakas, ta arvas selle peale, et kui pärast trenni tunda annab, tuleb ehk veidi vähem trenni teha. Elementaarne, armas Watson.

Igatahes õla ta mul ära teipis ja asjalikke juhiseid jagas. Teip on päris tore, selline tunne, nagu keegi kogu aeg natuke sikutaks, hoiab teda lahtisemalt küll. Palju raha nad ka ei tahtnud.

Nii et odav, abivalmis asjalik, julgen teid ka Aleksandri tänavale saata küll, kui teil midagi kurta on.

ainult tõsistel teemadel

Ilus ilm oli täna, mõtlesin, et lähen rattaga tööle. Läksin ka. Püksid kärisesid teel sinna lõhki, ikka korralikult, nii et istusin vaikselt oma arvuti taga, ei julgenud hästi vett toomaski käia, sest meil on küll vaba õhkkond ja riietus pole reglementeeritud, aga “kann paistab” on vist siiski veidi kohatu. Meil on selline ülemus ka, kes sellist faux pas’d iial märkamagi ei teeks (teate küll, nagu see tõeline džentelmen, kes vannitoas võõrast alasti daami märgates ütleb viisakalt:”Vabandage, härra, kas jätsin ehk oma prillid siia?”, ainult selle vahega, et mu ülemus on naine), aga ta ise on ALATI väga väljapeetult riides, ühtki kortsugi pole iial ta pluusil, rääkimata sellest, et riided oleksid lihtsalt seljas lõhki kärisenud. Ja mul ei oleks see isegi esimene kord end häbistada, eelmisel suvel läksin ka rattaga tööle ja alles õhtul enne kojuminekut avastasin, et mingi lind oli mulle midagi õlale jätnud. Ma olin rahulikult terve päeva istunud, kellegi seedekulgla sisu õlal. Keegi midagi ei öelnud ka (tahaks loota, et keegi ei märganud ja kui siia lugema ei satu, ei saa kunagi teada).

Pühapäevast ei räägi. Teeme nägu, et pole olnud. Ma unustan vahepeal ära, et mul on rohkem kui kolm lugejat. Panen siia hoopis päeva kommentaari (ja kui autor peaks siia lugema sattuma, siis ära muretse, sa oled juba ette targem kui nii mõnigi blogija – ja kui ka ei oleks, on meil kõigil võrdne õigus arvamust avaldada):

Kui veidi sellest huvituda, siis väikse uuringu järel võib teha järeldused, et enamus blogijatest on veidi vanemad inimesed. Kuskil alates 14-15 või midagi sarnast.

Ja teine tsitaat samast kohast:

Mulle ei meeldi kuulata virisemist, vaid mulle meeldib viriseda.

Aaaaamen, sista! Lõpuks ometi paneb keegi ausalt kirja selle, mida mina kogu aeg olen öelda tahtnud.

Muidu jätsin täna trenni vahele, et asjalikke asju teha. Kui see on täiskasvanuelu, on see tõsiselt ülehinnatud.

P.S. Ei tea, kas peaks homme juba burkas tööle minema, et uue korraga harjuma hakata, või ootame järgmise nädalani? No et seitse juba on, kaugel see seitse sada ja seitse tuhatki siin enam …

munadeta blogija

Kui kohutav, käisin ema sünnal, vanaema oli kõigile lastelastele üllatusmuna toonud ja MINA UNUSTASIN ENDA OMA MAHA. Nüüd olen munatu. Vend, kui sa seda loed, siis “kohale tuua, mitte hammustada!!!” Ja kui sa ei ole seda raamatut lugenud, siis sellel hiirel, kes komadest midagi ei jaganud ja vorstiviilu hammustas, ei läinud sugugi hästi. See ei olnud ähvardus ega midagi. Lihtsalt niisama räägin siin praegu lastekirjandusest.

Vähemalt ilm oli täna suurepärane. Sain Rohelise Välgu välja võtta ja Atuga mööda linna ringi kimada, kuni tal keel vesti peal oli. Ja akent saab nüüd päriselt lahti teha, ilma et külm hakkaks. Kevad ja kevad ja kevad. Lihtsalt teadmiseks teile.

Lihtne küsimus Madile

Sa oled siin umbes miljon aastat söögi peale ja söögi alla rääkinud sellest, kuidas naistel on üüratu tung lapsi saada (erinevalt meestest). Minu tutvusringkond seda väidet ei toeta (noorena tahavad kõik seksida, aga vastutada ei taha keegi, vahel lihtsalt juhtub ups, vanemana räägivad mehed täpselt sama moodi, et tahaks juba vaikselt lapsi saama hakata).

Aga esitaksin sellise küsimuse, et kui tung lapsi saada on naistele universaalselt omane, millega sa siis seletad seda, et sündivus langeb KOLINAL otsekohe, kui ühiskond muutub jõukamaks ja demokraatlikumaks ning naistel tekib võimalus a) ise oma viljakust kontrollida ja b) end muul viisil teostada? Ega ometi ei ole asi selles, et hoopis meestele (või mõlemale osapoolele) meeldis hirmsasti see TEGEMISE AKT, mitte niivõrd see tulemus?

P.S. Inimese väärtus sõltub ikka sellest, mida ta ära on teinud. Sinu väärtus ei sõltu sellest, mitu last sul on, vaid sellest, kas sa saadad oma päevad nende laste (või nende puudumise) kõrvalt mööda lihtsalt õlut juues ja internetti pahna pildudes või teed midagi asjalikumat. Suurem osa meist on nagunii biomass, me ei muuda maailma, lastesaamine mõjutab ainult meie ökoloogilist jalajälge, mitte seda, millise jälje me sellele maailmale jätame. Ma olen suvaline blogija (keeles, mida räägib miljon inimest, neist suurem osa kehvasti), sellest, kui raevukaid või armsaid postitusi ma kirjutan, kas ma teen trenni või lakin küüsi või kasvatan lapsi, ei sõltu MITTE KUI MIDAGI peale nende potentsiaalsete laste ja kümne (varieeruva) lugeja heaolu.

Supilinna maffia ahistab mind

Ärkasin täna hommikul (mm, 10 tundi und, mmmm) ja mõtlesin välja jalutama minnes, et mul on ikka vedanud, et ma Tartus elan, nagu ma mõtlen iga kord, kui ma loen järjekordsest Tallinna blogijate omavahelisest skandaalist. Tartus on kuidagi hulga lebom see asi, ma arvan, et isegi kui ma läheksin VVN-ile või Murcale Facebookis ütlema, et nad on räiged kõõmad, saadaks nad mind pikalt, mitte ei ütleks mulle, et “õumaigaad, ma kirjutan nüüd oma blogis sellest, kui värdjas sa oled” (mille peale mina loomulikult vastaksin, et “ma kirjutan OMA blogis, kui palju suurem värdjas SINA oled”). Turundusnipina oleks muidugi kasulik, saaks nädala pärast kirjutada, kuidas me vastu ootusi ikka ära leppisime, paar ühisselfit üles panna ja siis varsti uuest ootamatust tülist kirjutada.

Ja täiesti teemaväliselt, üldse mitte blogijatega seoses ja KINDLASTI mitte seoses ühe teatud blogipostitusega, mis eile kibekähku jälle maha kustutati, lihtsalt teoretiseerin siin – kui üks 14aastane joodikute laps ka tõesti rasedaks jääb ja oma lapse lapsendamiseks annab, kas te ei leia siis, et ta on sellega vähemalt kolmele erinevale osapoolele heateo teinud? Üks lastetu pere saab väga õnnelikuks, üks pisike laps saab endale armastava pere, kus ta ei ole joodikutest vanavanemate mõjusfääris (sest 14aastane ema oleks kindlasti neist veel väga sõltuv), ning ei kasva näljas ja tema noorel emal on võimalus üritada sellest ringist välja murda ja endale parem elu rajada. Eeldusel muidugi, et see laps päriselt lapsendamiseks antakse ja ema hooldusõigusest loobub, mitte ei jäägi last elu lõpuni kummitama ja talle valesid lootusi andma. See ei ole kindlasti kerge otsus, aga mina ei mõista hukka ühtki noort naist, kes sellise otsuse langetab, seda enam, et antud hetkel oleks kogu isa abi rasestamisega piirdunud. Lisaks, on palju inimesi, kellega ma olen elu jooksul paremini läbi saanud kui täna, elu ikka viib vahel erinevaid radu, suhtumine muutub jne. Kui ka mõni mu endistest sõbrannadest Odini sõdalastega liituda otsustaks*, ei tuleks ma selle peale, et ähvardada ta mineviku vigu maailmaga jagama hakata. Me kõik võime vihastada, aga on mõned piirid, mida täiskasvanud inimene ei peaks enam ületama.

Aga algusesse tagasi pöördudes. Astun mina naeratades uksest välja, põhimõtteliselt löön vilet, kuulen ülevalt mingit kolinat ja … minu jalge ette potsatab maha kalapea. Saate aru, KALAPEA. See mind ei üllata, et mind kui üht 21. sajandi olulisimat arvamusliidrit ähvardustega vaigistada üritakse, ja ma saan neist vihjetest (“varsti magad kalakeste juures”) aru küll, aga traditsiooniliselt on olulistele inimestele ju ikka hobusepäid saadetud. Nii et taas kord üritatakse mind vaigistada ja alavääristada, isegi korralikku ähvardust ei saadetud.

Ahjaa, üks näide sellest, miks mul oleks vaja joogasõpra – no hulga parem on nii selliseid harjutusi teha, neist on hulga rohkem kasu ja arened hulga kiiremini. Kino on muidugi sammu veel kaugemale astunud ja joogiga abiellunud, aga no minu puhul ei ole see ju võimalik, kui see just üks ronijast joogi ei ole, sest prioriteedid. Ronimises on ronisõprade olemasolu veel tähtsam (belay bitch on ajutine lahendus). Meil on trennis hulk inimesi, kes lihtsalt tulevad kohale ja ronivad, kellega juhtub, aga minu jaoks on seal õige(-te) partneri(-te) olemasolu ERITI oluline, sest hea kaaslane ütleb sulle, kui sul mingi tüüpviga sisse kipub tulema, kui talle tundub, et sa raiskad oma aega kasutu beeta kümme korda tegemisele, selle asemel, et proovida paremat leida, jne. Ja üldse olen ma sotsiaalne inimene, jooga pole trenn (lähenemise mõttes, mitte füüsilises), aga kui ma teen trenni, on hulga toredam, kui saad kellegagi samal ajal valimatut möla ajada ja selle kõrvalt pisut kogemusi vahetada. Näiteks teen mina, siis teeb AbFab, siis teeb keegi teine, inimesed annavad üksteisele eeskuju, vahetavad mõtteid ja ideid, sõimavad neid, kes kohe üldse aru ei saa, mis parajasti toimub (sest alati on mingi tainas, kes tuleb jooksuga kohale, ütleb, et ta tahab ka proovida, ja siis küsib, et kus siin see algusnukk üldse on ja kuhu ta nüüd oma kätu panema peaks, et siis avastada, et ta unustas üldse sussid jalga panna jne). Koos on vahvam ja areng on kiirem.

P.S. Ma mõistan, et kalapeast rääkides eksisteerib ka teatav marginaalne võimalus, et katuse all läksid lihtsalt tuvid toidu pärast tülli, aga kuna sellel käsitlusel puudub kirjanduslik väärtus, ei peatu me sellel pikemalt. Aga faktina elust enesest olgu ära märgitud, et üks välielektrikuna töötav sõber ütles, et postide otsa ronides ikka leiab vahepeal poolikuid raipeid, mis keegi on kõrvale pannud, et oleks hiljem pärast pikka päeva hea näkitseda.

* Püherdasin täna hommikul mudas ja jõudsin Õhtulehe kaudu Delfi artiklit lugema (saab kohe jälle feminismiteema sisse tuua) – seal oli nimelt artikkel sellest, et Odini sõdalaste liikumise juht on jõhker naisepeksja. Just nii oli pealkiri sõnastatud. Artikkel rääkis ka põhiliselt sellest. Ja siis mainiti otsekui muuhulgas ära, et ahjaa, tegelikult on ta kedagi peo käigus ka PÕHJUSETA NÄKKU PUSSITANUD. Ehk on mul kuidagi kiivas väärtushinnangud, aga minu jaoks küll selline mees just naisepeksja ei ole, vaid lihtsalt igat pidi vägivaldne inimene, ja ma ei saa üldse aru, miks peaks meedia sellisest inimesest rääkides rõhutama just naiste vastu suunatud vägivalda. Selle pärast, et nad väidetavalt kaitsevad valgeid naisi? Mulle on jäänud mulje, et nad siiski enda arvates kogu ühiskonda kaitsevad. Kommenteerijad leiavad muidugi, et artikkel on kallutatud, ja et parem ikka tänavatel patrulliv korduvalt süüdi mõistetud vägivallatseja kui mingi tõmmu moslem. Delfi kommentaatori suust pead sina tõde kuulma.

Positiivne suhtumine pidi elus abiks olema

Nii et proovigem siis sedapidi.

Mu Facebooki chat ei tööta juba teist päeva, nii et ma ei saa teatud inimestega suhelda ning kohati olen juba nii madalale laskunud, et HELISTAN inimestele või saadan neile sms-e, nagu mingi eelajalooline olend. Ei tea, milles asi, sest testisin täna töö juures – ka seal ei näe ma ei vanu ega ka uusi kirju, nii et pole asi ei konkreetses arvutis ega konkreetses võrguühenduses. Tänu sellele saab aga vabal ajal hulga rohkem asju tehtud, kirjutangi parajasti kerjakirju sponsorlustaotlusi seoses meie maikuise ronimisvõistlusega. Kui kujutate ette, kes oleks valmis ronisporti mingi pisikraamiga toetama, võite julgelt mulle teada anda.

Atul on mingi kõhutõbi kallal. Pidin öösel temaga kaks korda väljas käima (kummalgi korral juhtus esimene õnnetus juba toas, aga oli ka väljas veel tegemist). Orgunnisin sõbra temaga päeval väljas käima, et ta ka päeval välja saaks – ja sellest hoolimata ootas mind töölt tulles kodus neli (loe: NELI) uut kingitust. Aga positiivse poole pealt – põrand tahtiski pesemist, pole ammu (kui üldse kunagi) seda nii põhjalikult nühkinud. Tunnen kohe, et ma oleks nagu mingi auhinna ära teeninud.

Ja eks tegelikult oli korterit ka vaja juba ammu tuulutada. Plaanisin küll seda järgmisel nädalal plusskraadidega teha, sest tark ei torma, aga samas pidi varajane kana teri leidma ja tänased toimetused pidid homse varna kergesti ära murdma jne. Vahepeal käisin poes ja ostsin 30-liitriseid prügikotte – Atu paneb ebameeldiva kõhutunde lähenedes jooksuga ukse juurde, nii et kleebin kilekotid maha, on vähemalt hea lihtne kogu see kraam prügikotti keerata. Esimene samm MacGyveri ameti ülevõtmise poole. 😀

Küll see maailm on üks tore paik.

Sina oledki probleem

Ja ma ei võta oma sõnu tagasi.

Tuli feminismigrupis jutuks, et vanasti, kui meie veel lapsed olime, ei olnud raamatuid, kus oleks inspireerivad naiskangelased, nagu neid tänapäeval ikka PALJU leida võib. Selle peale ilmus loomulikult kohe välja Mees, kes selgitas abivalmilt naistele, et nad on kõigest valesti aru saanud, ja et tegelikult ikka oli, ilmselt meie lihtsalt ei osanud otsida.

Esiteks – loll oled või? Lapsed ei ütle raamatukogutädile: “Antud kirjandusteoses ei ole positiivseid naiskangelasi, kellega ma samastuda võiksin, veel enam, ütleksin suisa, et siin on ainult stereotüüpsed väljaarendamata karakterid, kelle ainsaks rolliks on rõhutada meespeategelase mingeid omadusi või mõjutada oma seksuaalsusega sündmuste arengut. Soovitate ehk midagi, mis ei ole šovinistlikes normides nii kinni?” Lapsed loevad seda, mis neile raamatukogus või kodus riiulite ees kätte jääb.

Teiseks. Kui me räägime inspireerivatest naiskangelastest, siis me räägime AKTIIVSETEST tegelastest. Sellistest, kes ise teevad midagi, mitte kellega tehakse. Näiteks “Twilighti” või “50 halli varjundi” peategelane ei ole inspireeriv naiskangelane, ta on lihtsalt tühi kest, et ka isiksuseta inimesed võiksid ette kujutada, et kuskil on suurepärane rikas ja seksikas mees, kes just neid tahab, hoolimata sellest, et neil pole ei välimust, iseloomu ega algatusvõimet. Selle asemel, et noh, näiteks tegeleda oma enesehinnanguga, et nad ei peaks end selliseks inimeseks, või päriselt end arendada.

Kui ma mõtlen oma lapseea kirjandusele, siis meeldisid mulle VÄGA paljud raamatud. Päris naistegelased olid Ronja ja Pipi (ja Pipi oli ilmselgelt ebatavaline, tema kõrval oli kohe tavaline Annika, tubli, ei määrinud riideid, ei jooksnud, ei tormanud jne). “Bullerby lastes” olid ka normaalsed inimesed. Mis näited veel pähe tulevad?

“Karlsson Katuselt” – Tõeline Ema, kel ei ole muid soove peale selle, et elamine puhas püsiks, ja üks vigisev majasokk.

“Muumitroll” – stereotüüpselt naiselik Piripiiga ja, taas kord, Tõeline Ema, kel ei ole enda iseloomu ja keda huvitab ainult pere heaolu (erinevalt Muumipapast, kes on isiksus, mitte lihtsalt suvaline papa). Filifjonka – mida naised tahavad? Koristada, süüa teha tahavad. Mymlade perekond oli seal ainus, kus aktiivseid naisi kujutati, ja see tundus pigem perekonna eripära olevat.

“Meisterdetektiiv Blomkvist” – Eva-Lotta polnud isiksus. Ta oli ilus tüdruk, kes oli küll teoreetiliselt poisilik, aga kes ei teinud ise suurt midagi aktiivset ja eksisteeris ainult selleks, et teised teda päästa ja tema pärast võistelda saaksid.

“Rasmus, Pontus ja Lontu” – sündmused arenevad seoses peategelase õega, kes on klassikalise mitteinimese musternäidis. Tema asemel võiks olla ükskõik kes, ta ei juhi oma elu. Kõige aktiivsem asi, mis ta teeb, on mingile tüübile naeratamine – seejärel kutsub tüüp teda jalutama, teine tüüp suudleb teda, esimene tüüp jätab ta maha, väikevend päästab ta ja esimene tüüp võtab ta tagasi. Tema ise elab vaikselt ja laseb sündmustel juhtuda. No ja Tõeline Ema on muidugi ka siin raamatus olemas.

Varases teismeeas tuli Asimov ja muu ulmekirjandus, sest seda juhtus meil riiulites palju olema. Ulmekirjandus ON viimase ajani väga diskrimineeriv olnud, naisi kas on seal lugudes neli korda vähem või eksisteerivadki nad tõesti kogu aeg kas kellegi õrna armumiseobjektina või vambina, kes kasutab oma seksuaalsust, et eesmärke saavutada. Selles mõttes on viimase kümne aastaga kirjandus TOHUTULT arenenud. Kusjuures paljudel lugejatel on raske sammu pidada ja harjuda sellega, et ulmekirjandus ei diskrimineeri enam kõiki vähemusi. Alles eelmisel aastal kirjutasin ma sellest, kuidas üks rangelt anonüümseks jääv Eesti ulmekirjanik kires internetis, kuidas Iain Banks on teda alt vedanud, sest ta luges kaks kolmandikku “Mängurist” läbi, enne kui sai aru, et peategelane on mustanahaline – sest peategelane oli TEMA PEAS olnud valge mees! Ei saa ju inimest niimoodi ninapidi vedada, et ta pool raamatut elab enda arvates valgele mehele kaasa ja siis selgub ootamatult, et valesid on talle sisse söödetud. Hea, et vähemalt meessoost oli, muidu ei tahaks seda jõledust ettegi kujutada.

Kuidas on võimalik, et inimesed ei märka, et kuigi “Asum” oli väga hea raamat, siis naisi kujutatakse (kui neid üldse kujutatakse) seal hoopis teistmoodi kui tänapäeva kirjanduses?

Aga nii, et areng on aeglane ja inimesed ei märka, et maailmapilt muutub. Mõnel kindlasti ei muutugi (nagu Banksi näitest näha). Aga see suhtumine paistab välja ka sellest, et kui ma veel pidevalt joogast ei kirjutanud, öeldi mulle VÄGA tihti, et “Aa, ma arvasin, et sa oled mees, sest sul on nii mehelik kirjastiil”. See, et ma ütlen otse, mida ma arvan, EI ole mehelik kirjastiil. Ma olen naine, seega võib minu käitumine mitte kellegi naiselikkuse kuvandile vastata, aga see mu munasarju ära ei kaota. Mõne inimese puhul on arusaadav – kui näiteks mu vanaema küsib, kas üks mu otsekohese ütlemisega püsikommentaatoritest on mees, siis ma mõistan, kust see seisukoht tuleb, sest ta on pärit ajastust, mil peamiseks kasvatuspõhimõtteks oligi esmalt “laps räägib siis, kui kana pissib” ja seejärel “naise koht on vait”. Siis võib tõesti tunduda, et inimene väljendab ausalt ja keerutamata oma arvamust ja ei hakka poole pealt hoopis küünelakist rääkima -> peab vist mees olema. Aga kui seda sama ideed väljendavad minuvanused inimesed, siis ma tõesti leian, et teie oletegi probleemiks. Kui te loete võõrast juttu internetis selle pilguga, et “tundub arukas, ilmselt on autoriks mees” (ka nii on mulle öeldud), siis tähendab see seda, et kui igapäevaelus keegi rääkima hakkab, siis sõltub see, kuidas te seda juttu vastu võtate, küsija soost natuke rohkem, kui normaalne oleks. Te ei ole objektiivsed.

Mul oli näiteks endal mõne kuu eest kogemus, kus ma selgitasin pisikesele grupile, kuidas ühes arvutiprogrammis üht probleemi lahendada. Ja üks mees katkestas mu jutu ja ütles väga enesekindlalt, et nii EI OLE VÕIMALIK teha.

“Miks ei ole?”

“Ma proovisin seda enne, ei hakanud tööle.”

Ma ei osanud ka enam kuidagi viisakamalt öelda seda, ütlesingi võimalikult lahke hääletooniga, et see, et sina midagi tööle ei saa, ei tähenda, et mina sellega hakkama ei saaks. Ja ta vaatas mind sellise näoga, et oli selge, et ta pole mitte isegi solvunud, vaid lihtsalt konkreetselt segaduses, sest ta ei suuda uskuda, et ma võiksin teha midagi, milles tema ebaõnnestus. Kusjuures olgu öeldud, et tema näppis seda programmi esmakordselt ja ta teadis, et mina olen sellega varem kokku puutunud – seega võiks ju eeldada, et ma tean paremini, mida ma teen. Asi ei pruugi siin muidugi üldse soos olla, äkki ma lihtsalt naeran liiga palju või ei kanna oma prille välja ja jätan seega keskmisele eestlasele natuke rumala mulje. Või olid tal humanitaaride suhtes eelarvamused. Aga ikka on vahel ette tulnud seda, et ma selgitan midagi, mis on natuke tehnilisem kui korrutustabel, ja näen, kuidas inimesel silmad üllatusest suureks lähevad. Ja seda, et inimesed leiavad mu kirjastiili põhjal, et ma olen mees. Või et ma näen, kuidas naisspetsialistile öeldakse, et mis teil viga ilusa välimuse abil elus edasi liikuda.

Teie ise konstrueerite oma reaalsust. Ja selle suhtumisega ei pea te poolt inimkonda päris inimesteks, vaid infantiilseteks nukkudeks. Iga kord, kui te ütlete minusugusele, et ma olen eriline, alavääristate te kõiki teisi naisi, kellest suuremale osale pole te ilmselt lihtsalt andnud võimalustki oma mõtteid väljendada. Mitte et suur osa inimesi ei olekski alalheitlikud ja kergelt kohtlased, aga soos see nüüd küll kinni ei ole. Nii et võib-olla peaksite oma suhtumist muutma.

Mina. Mina peaksin suuremad prillid ostma. Ja kontorikostüümi.

Success!

Minu tänane edusamm seisneb selles, et ma sain aru, milles ma täpselt ebaõnnestunud olen. 😀 Ehk siis ma sain lõpuks ometi aru, mida ma täpselt joogas valesti olen teinud. Õigemini, ma teen kindlasti miljonit asja veel valesti, aga taipasin, mis on need kaks asja, mida annab paremini teha, nii et need õlga ei tapaks, ja KUIDAS neid paremini teha. See tähendab, et ma saan päriselt aktiivselt olukorda parandama hakata.

Esiteks, sain juba eelmises trennis aru, et üks probleem on ülesvaatavast koerast allavaatavasse koera minekuga, sest selle ajal käib vahepeal paremas õlas raks, nii et ma tunnen, et seal midagi toimub ka, mitte niisama ei raksu. Trennis öeldi mulle, et “ära analüüsi üle, tee tunde järgi”. Ahah, aitäh. Nii et appi tõttas taas kord Kino (video algab just sellest kohast, mis minu seisukohast oluline on, seal on näha, kuidas ta õlad liiguvad, kui ta asendisse läheb):

Kogu saladus peitus selles, et ülesvaatavast koerast üles liikudes tuleb oma õlad välja keerata – nii tagasi liikudes ei raksu mu õlad kas üldse või raksuvad tunduvalt vähem. Nii väike asi, aga nii palju luges.

Teine probleem. Ma ei tea, kas te olete märganud, aga mul on jõudu vahepeal rohkem kui mõistust. (Rahvas saalist: “Eiiiiiiiiii!”) Mitte et ma loll oleksin (“muidugi mitte!”), vaid mul on lihtsalt jõudu väga-väga palju. Vahepeal rohkem kui tervislik oleks. Ja istuvate venitusasendite vahele käib harjutus, mille nimi on vinyasa, kus sa tuled rätsepaistesse, paned käed reite kõrvale maha, tõstad oma tagumiku õhku ja viid keha käte vahelt läbi tagasi planku. Selleks on vaja tugevaid kerelihaseid, et põlved korralikult vastu rinda suruda ja neid seal hoida, kuni sa end aeglaselt ja kontrollitult liigutad. Mul NII tugevaid kerelihaseid ei olnud, küll aga oli mul natuke kerelihaseid ja piisavalt tugev õlavööde, et jõuga oma keha pm tagasi visata (ehk siis ma tõesti hüppasin samal ajal kätele toetudes, nii et see ei olnud just kõige kontrollitum liigutus). Piisavalt tugev, et sellega hakkama saada, aga ilmselt mitte piisavalt tugev, et seda miljon korda teha. Kino õpetab, et kuni sellega hakkama saad, ei tohi päris niisama suvaliselt ka taha astuda, vaid tuleb kogu aeg siis vaikselt lohistada end ikka isteasendist, et enese kokkupakkimisvõime areneks, lisaks on hulk harjutusi, millega seda niisama arendada saab. Nii et ka siin on kuldne kesktee igati olemas. Suurepärane.

Iseasi on muidugi see, et konkreetne liigutus on jätkuvalt mulle keerulisem kui parema ahviindeksiga inimestele (inimestele, kelle käed on keha suhtes pikemad), kelleks on umbkaudu KÕIK, aga elu on juba kord natuke ebaõiglane. Nemad peavad olema piisavalt tugevad, et jalad tagumiku juurest põlvedega vastu rinda suruda ja neid seal ilma välise abita hoida, mina pean olema piisavalt tugev, et lihasjõuga ka oma puusad ja tagumik sinna otsa kringlina üles suruda. Ehk siis nüüd kerelihaste teenimiseks korralikult lisamotivatsiooni – ja kerelihased kuluvad seina peal ka VÄGA ära, nii et see on mitmes mõttes kasulik üritus.

on pühapäev tore päev, tore päev

Karmile trennipäevale järgneb traditsiooniliselt aeglane ja uimane tiksumispäev. Kõik võtab neli korda rohkem aega, kui peaks, ja jalutamas ning poes käimine oli juba täielik saavutus. Nii ma siin siis nüüd istun.

Hea uudis on see, et AbFabile (kelle jalanr on minu omast ca poole numbri jagu suurem) on mu uued sussid TÄPSELT parajad ja tal oli parajasti mingeid tavalisi trennisusse vaja, nii et ta ostis minu omad ära. Nii et mina saan nüüd natuke mõelda ja mingid muud (soovitatavalt parajad) jalatsid hankida. Vampiirikad näiteks, kui millessegi muusse ei armu.

Aga mõtlesin enne seda, et teen huvi pärast pilti ja mõõdan siit-sealt. Pildil siis kaks paari TRIOP-eid, mõlemad number 37. Pöiaosa laius on võrdne, aga kollased sussid on umbes ühe sentimeetri võrra pikemad – TERVE sentimeetri. Pole ime, et ühed on tiba väikesed ja teised tiba suured (ma pole väikeseid veel venitamiseks kingsepa juurde viia proovinud, tuli meelde, et see võimalus on ju tegelikult ka – ma häguselt mäletan, et keegi ütles, et ronimissusse ei tohi, aga ma ei mäleta, miks, või ega ma seda ometi ette ei kujuta). Ma TÕESTI ei saa aru, mille alusel neid suurusnumbreid jalatsitele pannakse, kui isegi sama brändi piires võib suurus nii palju erineda.

Ja teise teemasse – USAs on ajad muutunud. Ameeriklased on siiani VÄGA võimsuse ja jõu kesksed olnud, nii et juba pea kümme aastat oli troonil oma jõu poolest tuntud Alex Puccio, kelle üle ad kõik väga uhked olid ja keda võistlustel pidevalt LOOMAKS nimetati. Noh, nüüd on 26aastane muldvana staar troonilt tõugatud, sest esimeseks on pürginud hoopis peatselt 15aastaseks saav Ashima, kel küll jõudu palju ei ole (= meist kõigist ainult paar korda rohkem), aga kes see-eest suudab oma jala esmalt kõrva kõrgusele tõsta ja seejärel selle peale püsti tõusta (ja hüppab tõesti nagu noor ahv). Tahaks näha kohe, kuidas kõik need väsimatult campust ja jõukarit vaheldumisi tegevad ameeriklased sellele paradigmamuutusele nüüd reageerivad. Kel huvi on, võib ka videost vaadata, kuidas kümneaastase vanusevahega staarid erinevaid radu ronisid: