Kaitstud: Tahan rahulikult parooli all rõvetseda

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Advertisements

Kuidas polkovniku lesk arstil käib

Mõtlesin, et peaks igaks juhuks füsioterapeudi juures ka ära käima, kuna pärast trenni olid õlad ikka väsinud ja üks õlg on ikka veel veits kinnine ja vähenenud liikuvusega (nagu ta oli juba enne vigastust). Nii et täna oli see päev, mil mina sina kohale jõudsin.

Terapeut ootas vist midagi muud, ütles mulle, et kui talle öeldakse telefonis “vähene liikuvus”, siis ta ootab tõesti vähenenud liikuvust, aga mul on võrreldes aru saada küll, et üks õlg liigub rohkem, aga ka kinnine õlg paindub vähemalt sama palju, kui tavainimese normaalne õlg. Ja kurtmine teemal, et “kui trenni teen, väsin ära”, oli vist natuke naljakas, ta arvas selle peale, et kui pärast trenni tunda annab, tuleb ehk veidi vähem trenni teha. Elementaarne, armas Watson.

Igatahes õla ta mul ära teipis ja asjalikke juhiseid jagas. Teip on päris tore, selline tunne, nagu keegi kogu aeg natuke sikutaks, hoiab teda lahtisemalt küll. Palju raha nad ka ei tahtnud.

Nii et odav, abivalmis asjalik, julgen teid ka Aleksandri tänavale saata küll, kui teil midagi kurta on.

ainult tõsistel teemadel

masks1

Ilus ilm oli täna, mõtlesin, et lähen rattaga tööle. Läksin ka. Püksid kärisesid teel sinna lõhki, ikka korralikult, nii et istusin vaikselt oma arvuti taga, ei julgenud hästi vett toomaski käia, sest meil on küll vaba õhkkond ja riietus pole reglementeeritud, aga “kann paistab” on vist siiski veidi kohatu. Meil on selline ülemus ka, kes sellist faux pas‘d iial märkamagi ei teeks (teate küll, nagu see tõeline džentelmen, kes vannitoas võõrast alasti daami märgates ütleb viisakalt:”Vabandage, härra, kas jätsin ehk oma prillid siia?”, ainult selle vahega, et mu ülemus on naine), aga ta ise on ALATI väga väljapeetult riides, ühtki kortsugi pole iial ta pluusil, rääkimata sellest, et riided oleksid lihtsalt seljas lõhki kärisenud. Ja mul ei oleks see isegi esimene kord end häbistada, eelmisel suvel läksin ka rattaga tööle ja alles õhtul enne kojuminekut avastasin, et mingi lind oli mulle midagi õlale jätnud. Ma olin rahulikult terve päeva istunud, kellegi seedekulgla sisu õlal. Keegi midagi ei öelnud ka (tahaks loota, et keegi ei märganud ja kui siia lugema ei satu, ei saa kunagi teada).

Pühapäevast ei räägi. Teeme nägu, et pole olnud. Ma unustan vahepeal ära, et mul on rohkem kui kolm lugejat. Panen siia hoopis päeva kommentaari (ja kui autor peaks siia lugema sattuma, siis ära muretse, sa oled juba ette targem kui nii mõnigi blogija – ja kui ka ei oleks, on meil kõigil võrdne õigus arvamust avaldada):

Kui veidi sellest huvituda, siis väikse uuringu järel võib teha järeldused, et enamus blogijatest on veidi vanemad inimesed. Kuskil alates 14-15 või midagi sarnast.

Ja teine tsitaat samast kohast:

Mulle ei meeldi kuulata virisemist, vaid mulle meeldib viriseda.

Aaaaamen, sista! Lõpuks ometi paneb keegi ausalt kirja selle, mida mina kogu aeg olen öelda tahtnud.

Muidu jätsin täna trenni vahele, et asjalikke asju teha. Kui see on täiskasvanuelu, on see tõsiselt ülehinnatud.

P.S. Ei tea, kas peaks homme juba burkas tööle minema, et uue korraga harjuma hakata, või ootame järgmise nädalani? No et seitse juba on, kaugel see seitse sada ja seitse tuhatki siin enam …

munadeta blogija

Kui kohutav, käisin ema sünnal, vanaema oli kõigile lastelastele üllatusmuna toonud ja MINA UNUSTASIN ENDA OMA MAHA. Nüüd olen munatu. Vend, kui sa seda loed, siis “kohale tuua, mitte hammustada!!!” Ja kui sa ei ole seda raamatut lugenud, siis sellel hiirel, kes komadest midagi ei jaganud ja vorstiviilu hammustas, ei läinud sugugi hästi. See ei olnud ähvardus ega midagi. Lihtsalt niisama räägin siin praegu lastekirjandusest.

Vähemalt ilm oli täna suurepärane. Sain Rohelise Välgu välja võtta ja Atuga mööda linna ringi kimada, kuni tal keel vesti peal oli. Ja akent saab nüüd päriselt lahti teha, ilma et külm hakkaks. Kevad ja kevad ja kevad. Lihtsalt teadmiseks teile.

Lihtne küsimus Madile

Sa oled siin umbes miljon aastat söögi peale ja söögi alla rääkinud sellest, kuidas naistel on üüratu tung lapsi saada (erinevalt meestest). Minu tutvusringkond seda väidet ei toeta (noorena tahavad kõik seksida, aga vastutada ei taha keegi, vahel lihtsalt juhtub ups, vanemana räägivad mehed täpselt sama moodi, et tahaks juba vaikselt lapsi saama hakata).

Aga esitaksin sellise küsimuse, et kui tung lapsi saada on naistele universaalselt omane, millega sa siis seletad seda, et sündivus langeb KOLINAL otsekohe, kui ühiskond muutub jõukamaks ja demokraatlikumaks ning naistel tekib võimalus a) ise oma viljakust kontrollida ja b) end muul viisil teostada? Ega ometi ei ole asi selles, et hoopis meestele (või mõlemale osapoolele) meeldis hirmsasti see TEGEMISE AKT, mitte niivõrd see tulemus?

P.S. Inimese väärtus sõltub ikka sellest, mida ta ära on teinud. Sinu väärtus ei sõltu sellest, mitu last sul on, vaid sellest, kas sa saadad oma päevad nende laste (või nende puudumise) kõrvalt mööda lihtsalt õlut juues ja internetti pahna pildudes või teed midagi asjalikumat. Suurem osa meist on nagunii biomass, me ei muuda maailma, lastesaamine mõjutab ainult meie ökoloogilist jalajälge, mitte seda, millise jälje me sellele maailmale jätame. Ma olen suvaline blogija (keeles, mida räägib miljon inimest, neist suurem osa kehvasti), sellest, kui raevukaid või armsaid postitusi ma kirjutan, kas ma teen trenni või lakin küüsi või kasvatan lapsi, ei sõltu MITTE KUI MIDAGI peale nende potentsiaalsete laste ja kümne (varieeruva) lugeja heaolu.

Supilinna maffia ahistab mind

article-godfather2-0405

Ärkasin täna hommikul (mm, 10 tundi und, mmmm) ja mõtlesin välja jalutama minnes, et mul on ikka vedanud, et ma Tartus elan, nagu ma mõtlen iga kord, kui ma loen järjekordsest Tallinna blogijate omavahelisest skandaalist. Tartus on kuidagi hulga lebom see asi, ma arvan, et isegi kui ma läheksin VVN-ile või Murcale Facebookis ütlema, et nad on räiged kõõmad, saadaks nad mind pikalt, mitte ei ütleks mulle, et “õumaigaad, ma kirjutan nüüd oma blogis sellest, kui värdjas sa oled” (mille peale mina loomulikult vastaksin, et “ma kirjutan OMA blogis, kui palju suurem värdjas SINA oled”). Turundusnipina oleks muidugi kasulik, saaks nädala pärast kirjutada, kuidas me vastu ootusi ikka ära leppisime, paar ühisselfit üles panna ja siis varsti uuest ootamatust tülist kirjutada.

Ja täiesti teemaväliselt, üldse mitte blogijatega seoses ja KINDLASTI mitte seoses ühe teatud blogipostitusega, mis eile kibekähku jälle maha kustutati, lihtsalt teoretiseerin siin – kui üks 14aastane joodikute laps ka tõesti rasedaks jääb ja oma lapse lapsendamiseks annab, kas te ei leia siis, et ta on sellega vähemalt kolmele erinevale osapoolele heateo teinud? Üks lastetu pere saab väga õnnelikuks, üks pisike laps saab endale armastava pere, kus ta ei ole joodikutest vanavanemate mõjusfääris (sest 14aastane ema oleks kindlasti neist veel väga sõltuv), ning ei kasva näljas ja tema noorel emal on võimalus üritada sellest ringist välja murda ja endale parem elu rajada. Eeldusel muidugi, et see laps päriselt lapsendamiseks antakse ja ema hooldusõigusest loobub, mitte ei jäägi last elu lõpuni kummitama ja talle valesid lootusi andma. See ei ole kindlasti kerge otsus, aga mina ei mõista hukka ühtki noort naist, kes sellise otsuse langetab, seda enam, et antud hetkel oleks kogu isa abi rasestamisega piirdunud. Lisaks, on palju inimesi, kellega ma olen elu jooksul paremini läbi saanud kui täna, elu ikka viib vahel erinevaid radu, suhtumine muutub jne. Kui ka mõni mu endistest sõbrannadest Odini sõdalastega liituda otsustaks*, ei tuleks ma selle peale, et ähvardada ta mineviku vigu maailmaga jagama hakata. Me kõik võime vihastada, aga on mõned piirid, mida täiskasvanud inimene ei peaks enam ületama.

Aga algusesse tagasi pöördudes. Astun mina naeratades uksest välja, põhimõtteliselt löön vilet, kuulen ülevalt mingit kolinat ja … minu jalge ette potsatab maha kalapea. Saate aru, KALAPEA. See mind ei üllata, et mind kui üht 21. sajandi olulisimat arvamusliidrit ähvardustega vaigistada üritakse, ja ma saan neist vihjetest (“varsti magad kalakeste juures”) aru küll, aga traditsiooniliselt on olulistele inimestele ju ikka hobusepäid saadetud. Nii et taas kord üritatakse mind vaigistada ja alavääristada, isegi korralikku ähvardust ei saadetud.

Ahjaa, üks näide sellest, miks mul oleks vaja joogasõpra – no hulga parem on nii selliseid harjutusi teha, neist on hulga rohkem kasu ja arened hulga kiiremini. Kino on muidugi sammu veel kaugemale astunud ja joogiga abiellunud, aga no minu puhul ei ole see ju võimalik, kui see just üks ronijast joogi ei ole, sest prioriteedid. Ronimises on ronisõprade olemasolu veel tähtsam (belay bitch on ajutine lahendus). Meil on trennis hulk inimesi, kes lihtsalt tulevad kohale ja ronivad, kellega juhtub, aga minu jaoks on seal õige(-te) partneri(-te) olemasolu ERITI oluline, sest hea kaaslane ütleb sulle, kui sul mingi tüüpviga sisse kipub tulema, kui talle tundub, et sa raiskad oma aega kasutu beeta kümme korda tegemisele, selle asemel, et proovida paremat leida, jne. Ja üldse olen ma sotsiaalne inimene, jooga pole trenn (lähenemise mõttes, mitte füüsilises), aga kui ma teen trenni, on hulga toredam, kui saad kellegagi samal ajal valimatut möla ajada ja selle kõrvalt pisut kogemusi vahetada. Näiteks teen mina, siis teeb AbFab, siis teeb keegi teine, inimesed annavad üksteisele eeskuju, vahetavad mõtteid ja ideid, sõimavad neid, kes kohe üldse aru ei saa, mis parajasti toimub (sest alati on mingi tainas, kes tuleb jooksuga kohale, ütleb, et ta tahab ka proovida, ja siis küsib, et kus siin see algusnukk üldse on ja kuhu ta nüüd oma kätu panema peaks, et siis avastada, et ta unustas üldse sussid jalga panna jne). Koos on vahvam ja areng on kiirem.

P.S. Ma mõistan, et kalapeast rääkides eksisteerib ka teatav marginaalne võimalus, et katuse all läksid lihtsalt tuvid toidu pärast tülli, aga kuna sellel käsitlusel puudub kirjanduslik väärtus, ei peatu me sellel pikemalt. Aga faktina elust enesest olgu ära märgitud, et üks välielektrikuna töötav sõber ütles, et postide otsa ronides ikka leiab vahepeal poolikuid raipeid, mis keegi on kõrvale pannud, et oleks hiljem pärast pikka päeva hea näkitseda.

* Püherdasin täna hommikul mudas ja jõudsin Õhtulehe kaudu Delfi artiklit lugema (saab kohe jälle feminismiteema sisse tuua) – seal oli nimelt artikkel sellest, et Odini sõdalaste liikumise juht on jõhker naisepeksja. Just nii oli pealkiri sõnastatud. Artikkel rääkis ka põhiliselt sellest. Ja siis mainiti otsekui muuhulgas ära, et ahjaa, tegelikult on ta kedagi peo käigus ka PÕHJUSETA NÄKKU PUSSITANUD. Ehk on mul kuidagi kiivas väärtushinnangud, aga minu jaoks küll selline mees just naisepeksja ei ole, vaid lihtsalt igat pidi vägivaldne inimene, ja ma ei saa üldse aru, miks peaks meedia sellisest inimesest rääkides rõhutama just naiste vastu suunatud vägivalda. Selle pärast, et nad väidetavalt kaitsevad valgeid naisi? Mulle on jäänud mulje, et nad siiski enda arvates kogu ühiskonda kaitsevad. Kommenteerijad leiavad muidugi, et artikkel on kallutatud, ja et parem ikka tänavatel patrulliv korduvalt süüdi mõistetud vägivallatseja kui mingi tõmmu moslem. Delfi kommentaatori suust pead sina tõde kuulma.

Positiivne suhtumine pidi elus abiks olema

Nii et proovigem siis sedapidi.

Mu Facebooki chat ei tööta juba teist päeva, nii et ma ei saa teatud inimestega suhelda ning kohati olen juba nii madalale laskunud, et HELISTAN inimestele või saadan neile sms-e, nagu mingi eelajalooline olend. Ei tea, milles asi, sest testisin täna töö juures – ka seal ei näe ma ei vanu ega ka uusi kirju, nii et pole asi ei konkreetses arvutis ega konkreetses võrguühenduses. Tänu sellele saab aga vabal ajal hulga rohkem asju tehtud, kirjutangi parajasti kerjakirju sponsorlustaotlusi seoses meie maikuise ronimisvõistlusega. Kui kujutate ette, kes oleks valmis ronisporti mingi pisikraamiga toetama, võite julgelt mulle teada anda.

Atul on mingi kõhutõbi kallal. Pidin öösel temaga kaks korda väljas käima (kummalgi korral juhtus esimene õnnetus juba toas, aga oli ka väljas veel tegemist). Orgunnisin sõbra temaga päeval väljas käima, et ta ka päeval välja saaks – ja sellest hoolimata ootas mind töölt tulles kodus neli (loe: NELI) uut kingitust. Aga positiivse poole pealt – põrand tahtiski pesemist, pole ammu (kui üldse kunagi) seda nii põhjalikult nühkinud. Tunnen kohe, et ma oleks nagu mingi auhinna ära teeninud.

Ja eks tegelikult oli korterit ka vaja juba ammu tuulutada. Plaanisin küll seda järgmisel nädalal plusskraadidega teha, sest tark ei torma, aga samas pidi varajane kana teri leidma ja tänased toimetused pidid homse varna kergesti ära murdma jne. Vahepeal käisin poes ja ostsin 30-liitriseid prügikotte – Atu paneb ebameeldiva kõhutunde lähenedes jooksuga ukse juurde, nii et kleebin kilekotid maha, on vähemalt hea lihtne kogu see kraam prügikotti keerata. Esimene samm MacGyveri ameti ülevõtmise poole. 😀

Küll see maailm on üks tore paik.

  • Kategooriad