Mmmmmmärts

Lugesin täna uuesti oma viimast postitust ja ise ka ei jõudnud ära imestada, kui palju vigu ühte lühikesse teksti mahub. Parandama ka ei hakka, see illustreerib suurepäraselt, KUI kehv tunne mul pühapäeval oli. 😀

Kui te olete siin mõelnud, et kuidas see areng siis täpsemalt käib, et alguses oled nagu normaalne inimene ja siis käid ühes tunnis ja juba ostadki joogahipi püksid ja siis peatselt hakkad kõiki armastava pilguga vaatama ja ei tahagi enam inimesi pikalt saata, kui nad sulle kesta peale käivad (sest keegi ei käi sulle enam kesta peale, sest maailm on armastust täis!), siis hetkel olen ma selles punktis, et ma ostsin oma joogamati jaoks Ganeshi pildiga koti, et oleks trendikam valgustuseni jõudmas käia. Piltidel on tal muide tihti köis käes, nii et sobib kenasti ronijate jumalaks ka – pealegi on ka ronimiseks parajalt mõistust vaja, nii et tarkusejumala töö juurest üks pisike sammuke ainult.

Kesta peale käivad inimesed mulle aga jätkuvalt, nagu nemad seda alati teinud on, kuigi ehk oskan ma neid nüüd natuke armastusväärsema naeratusega pikalt saata. Ilmselt siiski mitte, tänagi üritasin ma enda arust igati abivalmis olla ja ütlesin ühele trennikaaslasele, et “kui sa nii teed, võid pea vastu seina puruks kukkuda” ja jälle tuldi mulle ütlema, et see ei ole kõige konstruktiivsem lähenemine. Ma ikka ei tea, kuidas see ÕIGE eneseväljendus käib, eriti olukorras, kus tõesti on oluline, et see inimene aru saaks, et kui ta nii teeb, siis võibki ta kõva kolp vastu veel kõvemat kivi käia. “Tibulinnukene, pane see jalakene nüüd natuke ettevaatlikumalt siia teisele poole köit, me ei taha ometi, et su vavvu siia takerduks ja sa kukkudes siia kinni jääksid ja PEA EES VASTU SEDA KURADIMA KIVI …” ja juba läks jälle käest ära.

Namaste!