Mul on terve hulk sõpru, kes kalduvad depressiivsusele või on vähemalt hädas hooajalise depressiooniga. See on tõsine probleem ja eriti tõsine on see siis, kui see pole mitte sinu bioloogiline eripära, vaid selle avaldumisele on kõvasti kaasa aidanud ka see, et sa pole üles kasvanud just kõige toetavamas keskkonnas. Mul oli paari aasta eest juhus, kus sain aru, et üks tuttav on augus, ja kuna tunnen ka ta ema, võtsin emaga jutuks, et “kuule, su pojal on vist üsna raske praegu” – ja see ema, kes muidu tundub täiesti normaalne ja isegi rõõmsameelne inimene, kehitas lihtsalt õlgu ja ütles, et “kõigil on ju vahepeal raske, normaalne inimene võtab end kokku ja saab hakkama.” Nojah, ma ei teagi, ehk ta tõesti nii on, aga kui su oma poeg on ebanormaalseks osutunud, siis äkki võiks siiski üritada teda aidata? Ja tegu on praktilises mõttes väga ühtehoidva perega, koos ehitatakse, koos ostetakse hulgim asju jne, tehakse kõike, mis vähegi tegemist vajab, aga emotsionaalset poolt lihtsalt ignoreeritakse täielikult ja loodetakse, et ehk läheb ise üle.
Nii et seetõttu on minu meelest väga hea, et sel teemal on hakatud rohkem rääkima ja et näiteks Mallukas oma võitlusest depressiooniga avalikult kirjutab (kuigi see, et ta üldse depressiooniga maadleb, on muidugi väga kurb). Eile kirjutas Mallu asjadest, mille eest ta tänulik on – ja täna avaldas ta lugekirja, sest üks depressioonis lugeja oli selle kirjutise peale väga solvunud, sest temal ei ole neid konkreetseid asju. Ma leian, et see postitus peaks olema kohustuslik kõigile, kes ise depressiooniga kokku puutunud pole, et nad saaksid aru, kuidas need inimesed mõtlevad – ja ka kõigile, kel ehk parajasti rasked ajad on, sest Mallu vastus on suurepärane ja ta selgitab väga hästi, miks maailm siiski ei ole nii hirmus koht ja mida teha, et neist mustadest prillidest sellest üle pea tõmmatud mustast kotist lahti saada.
Esimene samm on muidugi arsti juurde minek. See ei tähenda ilmtingimata ravimeid, väga tihti piisab ainult teraapiast, aga kui arst arvab, et sulle on ravimeid vaja, siis usu mind, sulle ON ravimeid vaja. Nii et lugege Mallu postitust ja mõelge kaasa, Eesti asub sellises kohas, et kui te pole siiani mitte ühegi depressioonis inimesega kokku puutunud, on teil metsikult vedanud, ja ühel hetkel võib neid teadmisi ikka vaja minna.
Pärdikute päevaraamat 