Korra sai siin juba mainitud, et diskrimineerimine ja erinevad ootused saavad alguse juba lapseeas. Tulemusi näeme me kõik – nädal aega juba arutatakse ajalehtedes jälle selle üle, kuidas haritud naisi on nii palju rohkem kui mehi ja et nad ei kipu omavahel paari heitma (mis toob kaasa selle, et lapsed sünnitatakse välismaale, kõrgharidusega rootslasele või lätlasele või sakslasele, ja gümnaasiumi pooleli jätnud eestlane saab õlleklaasi taga vihaselt öelda, et eestlannad on kõik litsid, kes välismaale paksu rahakoti järele jooksid).
Minu peres oli haridus vist see ainus teema, kus valitses võrdsus ja mõlemalt tulemusi nõuti, aga kooliajast mäletan küll, et õpetajate suhtumine oli tüdrukutesse hoopis teine (nii heas kui halvas mõttes, nelja saanud poisil ei olnud võimalust see viieks nutta, mõni klassiõde kasutas seda võimalust veel aga põhikooli lõpuski). Hiljuti viidi sel teemal läbi uuring sellest, kuidas lapsed ise asja näevad, ja selgus, et noored saavad väga hästi aru, et suhtumine on täiesti erinev (mulle nii meeldib see Siim, kes kommentaariumis “NotAllMen!” karjub, probleemile üldse pihta saamata – aga eriti meeldib mulle Tiiu Kuurme, kes oli vaevunud ka selle artikli alla oma kommentaari jätma, see oli väga asjalik).
Tuttavate lastevanemate käest olen kuulnud jutte sellest, kuidas väike poiss tuleb lasteaiast koju ja räägib, et tal ei lubatud tüdrukutega söögitegemist mängida, kasvatajad olevat öelnud, et see on tüdrukute mängunurk, tema peab poiste omas olema – ehk siis ajal, mil pooled eestlased irvitavad rootslaste üle, kes on võtnud kasutusele neutraalse asesõna ja tahavad sellega sugusid ära kaotada!!! (kas need irvitajad ikka saavad aru, et meil pole eesti keeles neid kunagi olemas olnudki, aga nii bioloogiline sugu kui soorollid on ikka mingi ime läbi säilinud?), on Eestis ikka veel lasteaedu, kus poistel ei lubata “tüdrukute asjadega” mängida ja vastupidi. Nii minu onu kui mu vend mängisid vahepeal mu nukkudega (üldiselt küll pangaröövi jms, ei mäleta, et nad kedagi magama oleks äiutanud) ja kohutavad tulemused on selgelt näha – minu onust on saanud üks neist isadest, kes päriselt tegeleb oma lapsega. Nii kui tüdrukul jalad kandsid, oli vaja issiga jalgpalli õppima hakata. Kas sellist Eestit me tahtsimegi? Mina küll tahtsin, väga armas on vaadata, kuidas nad koos mängivad või kuidas tüdrukul võib maailma kõige pahuram nägu peas olla, aga kui isa küsib, mis jama see siis nüüd on, on lapsel kohe nägu naeru täis. Ja see muutub järjest tavalisemaks, aga see pole ikka veel norm. Meie ei saa veel ajalehest lugeda, kuidas meie president või peaminister oma lapse nabanööri läbi lõikas, sest võimupositsioonil oleva mehe isadusele keskendumine pole siin tavaks. Aga võiks ju olla.
Aga mina leian, et selles ja paljudes teemades on suurimaks probleemiks see, et meil ei õpetata naisi inimesi perse saatma, vaid igasugune vastuhakk tambitakse mutta. Mu enda suguvõsas oli mingi aja eest väike tüli, sest väike tüdruk ei tahtnud võõraid (st kedagi peale oma vanemate) kallistada ja kui mina ütlesin, et see peaks lapse enda asi olema, keda ja millal ta on valmis katsuma, vihastati minu peale – väikese poisi puhul poleks minu suguvõsas IIAL mingit survestamist olnud, kõik oleksid olnud nõus, et mehed ei peagi kallistama. Aga tegelikult on see, et tüdruk ja tulevane naine teaks, et just tema ja ainult tema otsustab selle üle, kes teda katsub, ju üks kõige olulisemaid asju üldse. Sellest saab alguse kogu tema suhtumine füüsilisse enesemääratlusõigusesse. Jah, ma saan aru, et sugulase kallistamine ei ole mitte mingis mõttes seksuaalne, aga sa EI TOHI lapsele õpetada, et ta peaks välja kannatama füüsiliselt talle ebameeldivaid asju, sest teine osapool saab sellest mingi emotsionaalse rahulduse (andes kohe ka signaali, et kõigi teiste rahulolu on olulisem kui sinu enda oma). Kui seda lauset selle mõttega lugeda, on kohe selge, MIKS see vale on, kas pole? Õnneks olid lapse vanemad sama meelt, aga väljendasid seda piisavalt diplomaatiliselt, ja nüüdseks on laps vanem ja kallistab ise kõiki ja kõik on rahul.
Mina olen kõige rohkem siin ilmas oma isale tänulik selle eest, et ta õpetas mulle varakult, et mul on alati võimalus kõik perse saata ja minema jalutada, kui ikka midagi ei meeldi. Võimalik, et ta on selle õpetamist kahetsenud, aga mina leian, et see on kõige väärtuslikum asi, mida sa oma lapsele saad õpetada – sul on alati võimalus minema jalutada ja ükskõik, kumma otsuse sa langetad, sellega kaasnevad teatud tagajärjed, mida sa pead sel juhul olema valmis kandma. Aga see on alati sinu enda otsus ja sul on täielik õigus seda otsust langetada. Ja ma harjutan seda mõtteviisi ja lähenemist ikka veel. Poistel tuleb see minu meelest loomulikumalt ja ühiskond isegi soodustab seda või vähemalt on see nende puhul normaliseeritud. Ja taas väga noorest east, tüdrukutelt oodatakse normidele vastamist, poistelt unistuste poole püüdlemist (sest neil võivad unistused olla – tüdrukutel võivad muidugi ka, unistus emaks saamisest näiteks). Õpetajate leht, kus täna sellest kirjutati, tõi kohe ka näite:
Hiljuti jõudis Eesti inimesteni hea uudis andeka noore sportlase Kelly Sildaru suurest võidust. Avalikkus sai lausa mitmest kanalist teada sedagi, et Kellyl on koolitükid ikka tehtud, hinded head ja et võistlustelgi on õpikud kaasas. Ühe sõnumi saime selle teatega aga veel. Nimelt, kas mäletab keegi, et mõne meessoost noorsportlase puhul oleks meedias kõneks olnud koolitükkide ärategemine ja koolihinded? Miks tundub see otse loomulik tütarlaste puhul ja mõjuks naljakalt poiste puhul?
Ja see läheb ülikooli ja ülejäänud ellu edasi. Bakas nõutakse hea laps olemist ja hinnatakse seda, et sa korralikult kodused tööd ära teed, magistris järsku tahetakse näha seda initsiatiivi, mida sinust 15 aastat välja on pekstud. Lisaks võin mina isegi kirjanduse erialalt rääkida meestest, keda hoiti nagu sitta pilpa peal, mis sellest, et nad järjest eksamitelt läbi kukkusid – mulle ei ole minu ülikoolielu jooksul kunagi keegi kirjutatud ja omal algatusel uut eksamivõimalust pakutud, ikka ise olen pidanud oma asju korraldama, nii mõneltki meessoost tuttavalt olen aga neid lugusid kuulnud. Ja mina olen humanitaar, aga meeste vähesus kummitab ju ka näiteks bioloogiat jms erialasid ja ma olen näinud seal stipendiumi peal selliseid inimesi, kelle puhul see stipendium saab AINULT peenisekompensatsioon olla (näide: tüüp, kelle jutt on selline, et hoia peast kinni, ja kelle keskmine hinne oli 1,8 – kui loll sa üldse olema pead, et sellist keskmist hinnet saavutada?) ja ühe sealse ülemuse suust tuli isegi ära lause teemal “no mehi on meil nii vähe ju”.
Ja võtame nüüd need läbi elu veetud lollpead (kas pean nüüd ka siia panema, et #notallmen, ikka ainult SELLISTEST räägin), laseme nad päris ellu lapsi tegema ja siis imestame paari aasta pärast, kui nad on pere juurest minema jalutanud, elatist ei maksa, võlad on kaelas ja nad ise leiavad, et kogu maailm on neile liiga teinud. Me ei ole kunagi neile vastutusevõtmist õpetanud, kuidas me seda neilt siis järsku oodata saame? Kui me laseme neil 25 aastat elada suhtumisega “no sul on ju peenis, istu sina rahulikult, küll tüdrukud sinu eest rühmatöö ära teevad ja sinu hiljem seda ette kandma valivad”, siis selle suhtumise tulemus meil ühiskonnas tooni andma hakkabki.
Ja samas tean ma ka mehi, kellelt pole samuti iial midagi nõutud, aga kes on sellest hoolimata ise kuidagi korjanud üles sellised väärtushinnangud nagu oma pere ja laste eest hoolitsemine, vastutuse võtmine jne. See on ju lausa imeline. Ehk teisisõnu harukordne. Aga võiks ju olla natuke tavalisem?
Pärdikute päevaraamat 