Meie igapäevaseid feminismipostitusi …

Korra sai siin juba mainitud, et diskrimineerimine ja erinevad ootused saavad alguse juba lapseeas. Tulemusi näeme me kõik – nädal aega juba arutatakse ajalehtedes jälle selle üle, kuidas haritud naisi on nii palju rohkem kui mehi ja et nad ei kipu omavahel paari heitma (mis toob kaasa selle, et lapsed sünnitatakse välismaale, kõrgharidusega rootslasele või lätlasele või sakslasele, ja gümnaasiumi pooleli jätnud eestlane saab õlleklaasi taga vihaselt öelda, et eestlannad on kõik litsid, kes  välismaale paksu rahakoti järele jooksid).

Minu peres oli haridus vist see ainus teema, kus valitses võrdsus ja mõlemalt tulemusi nõuti, aga kooliajast mäletan küll, et õpetajate suhtumine oli tüdrukutesse hoopis teine (nii heas kui halvas mõttes, nelja saanud poisil ei olnud võimalust see viieks nutta, mõni klassiõde kasutas seda võimalust veel aga põhikooli lõpuski). Hiljuti viidi sel teemal läbi uuring sellest, kuidas lapsed ise asja näevad, ja selgus, et noored saavad väga hästi aru, et suhtumine on täiesti erinev (mulle nii meeldib see Siim, kes kommentaariumis “NotAllMen!” karjub, probleemile üldse pihta saamata – aga eriti meeldib mulle Tiiu Kuurme, kes oli vaevunud ka selle artikli alla oma kommentaari jätma, see oli väga asjalik).

Tuttavate lastevanemate käest olen kuulnud jutte sellest, kuidas väike poiss tuleb lasteaiast koju ja räägib, et tal ei lubatud tüdrukutega söögitegemist mängida, kasvatajad olevat öelnud, et see on tüdrukute mängunurk, tema peab poiste omas olema – ehk siis ajal, mil pooled eestlased irvitavad rootslaste üle, kes on võtnud kasutusele neutraalse asesõna ja tahavad sellega sugusid ära kaotada!!! (kas need irvitajad ikka saavad aru, et meil pole eesti keeles neid kunagi olemas olnudki, aga nii bioloogiline sugu kui soorollid on ikka mingi ime läbi säilinud?), on Eestis ikka veel lasteaedu, kus poistel ei lubata “tüdrukute asjadega” mängida ja vastupidi. Nii minu onu kui mu vend mängisid vahepeal mu nukkudega (üldiselt küll pangaröövi jms, ei mäleta, et nad kedagi magama oleks äiutanud) ja kohutavad tulemused on selgelt näha – minu onust on saanud üks neist isadest, kes päriselt tegeleb oma lapsega. Nii kui tüdrukul jalad kandsid, oli vaja issiga jalgpalli õppima hakata. Kas sellist Eestit me tahtsimegi? Mina küll tahtsin, väga armas on vaadata, kuidas nad koos mängivad või kuidas tüdrukul võib maailma kõige pahuram nägu peas olla, aga kui isa küsib, mis jama see siis nüüd on, on lapsel kohe nägu naeru täis. Ja see muutub järjest tavalisemaks, aga see pole ikka veel norm. Meie ei saa veel ajalehest lugeda, kuidas meie president või peaminister oma lapse nabanööri läbi lõikas, sest võimupositsioonil oleva mehe isadusele keskendumine pole siin tavaks. Aga võiks ju olla.

Aga mina leian, et selles ja paljudes teemades on suurimaks probleemiks see, et meil ei õpetata naisi inimesi perse saatma, vaid igasugune vastuhakk tambitakse mutta. Mu enda suguvõsas oli mingi aja eest väike tüli, sest väike tüdruk ei tahtnud võõraid (st kedagi peale oma vanemate) kallistada ja kui mina ütlesin, et see peaks lapse enda asi olema, keda ja millal ta on valmis katsuma, vihastati minu peale – väikese poisi puhul poleks minu suguvõsas IIAL mingit survestamist olnud, kõik oleksid olnud nõus, et mehed ei peagi kallistama. Aga tegelikult on see, et tüdruk ja tulevane naine teaks, et just tema ja ainult tema otsustab selle üle, kes teda katsub, ju üks kõige olulisemaid asju üldse. Sellest saab alguse kogu tema suhtumine füüsilisse enesemääratlusõigusesse. Jah, ma saan aru, et sugulase kallistamine ei ole mitte mingis mõttes seksuaalne, aga sa EI TOHI lapsele õpetada, et ta peaks välja kannatama füüsiliselt talle ebameeldivaid asju, sest teine osapool saab sellest mingi emotsionaalse rahulduse (andes kohe ka signaali, et kõigi teiste rahulolu on olulisem kui sinu enda oma). Kui seda lauset selle mõttega lugeda, on kohe selge, MIKS see vale on, kas pole? Õnneks olid lapse vanemad sama meelt, aga väljendasid seda piisavalt diplomaatiliselt, ja nüüdseks on laps vanem ja kallistab ise kõiki ja kõik on rahul.

Mina olen kõige rohkem siin ilmas oma isale tänulik selle eest, et ta õpetas mulle varakult, et mul on alati võimalus kõik perse saata ja minema jalutada, kui ikka midagi ei meeldi. Võimalik, et ta on selle õpetamist kahetsenud, aga mina leian, et see on kõige väärtuslikum asi, mida sa oma lapsele saad õpetada – sul on alati võimalus minema jalutada ja ükskõik, kumma otsuse sa langetad, sellega kaasnevad teatud tagajärjed, mida sa pead sel juhul olema valmis kandma. Aga see on alati sinu enda otsus ja sul on täielik õigus seda otsust langetada. Ja ma harjutan seda mõtteviisi ja lähenemist ikka veel. Poistel tuleb see minu meelest loomulikumalt ja ühiskond isegi soodustab seda või vähemalt on see nende puhul normaliseeritud. Ja taas väga noorest east, tüdrukutelt oodatakse normidele vastamist, poistelt unistuste poole püüdlemist (sest neil võivad unistused olla – tüdrukutel võivad muidugi ka, unistus emaks saamisest näiteks). Õpetajate leht, kus täna sellest kirjutati, tõi kohe ka näite:

Hiljuti jõudis Eesti inimesteni hea uudis andeka noore sportlase Kelly Sildaru suurest võidust. Avalikkus sai lausa mitmest kanalist teada sedagi, et Kellyl on koolitükid ikka tehtud, hinded head ja et võistlustelgi on õpikud kaasas. Ühe sõnumi saime selle teatega aga veel. Nimelt, kas mäletab keegi, et mõne meessoost noorsportlase puhul oleks meedias kõneks olnud koolitükkide ärategemine ja koolihinded? Miks tundub see otse loomulik tütarlaste puhul ja mõjuks naljakalt poiste puhul?

Ja see läheb ülikooli ja ülejäänud ellu edasi. Bakas nõutakse hea laps olemist ja hinnatakse seda, et sa korralikult kodused tööd ära teed, magistris järsku tahetakse näha seda initsiatiivi, mida sinust 15 aastat välja on pekstud. Lisaks võin mina isegi kirjanduse erialalt rääkida meestest, keda hoiti nagu sitta pilpa peal, mis sellest, et nad järjest eksamitelt läbi kukkusid – mulle ei ole minu ülikoolielu jooksul kunagi keegi kirjutatud ja omal algatusel uut eksamivõimalust pakutud, ikka ise olen pidanud oma asju korraldama, nii mõneltki meessoost tuttavalt olen aga neid lugusid kuulnud. Ja mina olen humanitaar, aga meeste vähesus kummitab ju ka näiteks bioloogiat jms erialasid ja ma olen näinud seal stipendiumi peal selliseid inimesi, kelle puhul see stipendium saab AINULT peenisekompensatsioon olla (näide: tüüp, kelle jutt on selline, et hoia peast kinni, ja kelle keskmine hinne oli 1,8 – kui loll sa üldse olema pead, et sellist keskmist hinnet saavutada?) ja ühe sealse ülemuse suust tuli isegi ära lause teemal “no mehi on meil nii vähe ju”.

Ja võtame nüüd need läbi elu veetud lollpead (kas pean nüüd ka siia panema, et #notallmen, ikka ainult SELLISTEST räägin), laseme nad päris ellu lapsi tegema ja siis imestame paari aasta pärast, kui nad on pere juurest minema jalutanud, elatist ei maksa, võlad on kaelas ja nad ise leiavad, et kogu maailm on neile liiga teinud. Me ei ole kunagi neile vastutusevõtmist õpetanud, kuidas me seda neilt siis järsku oodata saame? Kui me laseme neil 25 aastat elada suhtumisega “no sul on ju peenis, istu sina rahulikult, küll tüdrukud sinu eest rühmatöö ära teevad ja sinu hiljem seda ette kandma valivad”, siis selle suhtumise tulemus meil ühiskonnas tooni andma hakkabki.

Ja samas tean ma ka mehi, kellelt pole samuti iial midagi nõutud, aga kes on sellest hoolimata ise kuidagi korjanud üles sellised väärtushinnangud nagu oma pere ja laste eest hoolitsemine, vastutuse võtmine jne. See on ju lausa imeline. Ehk teisisõnu harukordne. Aga võiks ju olla natuke tavalisem?

14 kommentaari

  1. Mulle tuli selle peale üks teine mõte pähe. Et loogiliselt võttes peaks läbi elu lohisejaid ja hakkajaid nii meeste kui naiste hulgas enamvähem proportsionaalselt olema ju.
    Ja kuidas siis nii, et kõrghariduses on nii palju järellohistatavaid mehi ja siiski kokku nii vähe mehi?
    Ja ma ise tean mitut hakkajat meest, kellel ei ole kõrgharidust v diplomeid aga ajumahtu on piisavalt, et need võiks olla.
    Ja kust see vahe tuleb?
    Et kas muidu hakkajad aga vahepeal natuke molutama jäänud mehed/poisid rullivad ennast kelgult maha kohe, kui lohistamiseks läheb või? Ja kelgule jäävadki need totaalmolutajad?

    loogiline järeldus peaks olema, et lohistamise lõpetamise peale peaks haridus ka poistele/meestele vastuvõetavaks muutuma jälle.

  2. (kerge trollmode ON, aga ainult kerge)

    Kas poisstundegile eksamivõimalust pakkunud õppejõud oli mees või naine?

    Otsisin Kelly Sildaru õppimist kajastanud ajakirjandust. Sain kaks nime. Anu Säärits, Piret Järvis. Kas need on mehed või naised?

    Kasvatajad, kes lasteaias poisse plikade juurest ära ajavad. On mehed või naised?

    Tüdrukutele haridussüsteemis nõudeid esitavad pedagoogid. Naised või mehed?

    Ehk, mu arust süüdistad sa naisi šovinismis. Jättes samas mulje, et kuidagi on mehed ka milleski süüdi.

    Ehk, see on šovinismi taastootev süsteem.

    Ei, ma ei tea, kuidas seda lahendada.

    • No väga lihtne lahendus on, Kaurid mingu kooli õpetajateks. loogish.

    • Ma arvan, et pole olulist vahet, kas ütleja/kirjutaja/saatja/kasvataja on naine või mees. Naised on vaikimisi võtnud omaks neile antud ühiskondliku rolli ning kannavad sama moodi edasi shovinistlikku sõnumit. Diskussiooni point on selles, et naistel on üsna raske antud rollist välja murda mitte ainult shovinistlike vaadete, vaid ka neile seatud ühiskondlike ootuste tõttu. Ühiskondlikud ootused (naised on vagurad ja kuulekad, kelle põhiväärtust ei mõõdeta pahatihti mitte professionaalsete saavutuste, vaid just nimelt “naisele sobilike” iseloomuomaduste ja/või saavutuste järgi) on aga paratamatult shovinismist kantud, kuna meestel on olnud aegade jooksul kandev roll. Me oleme esmakordselt inimkonna ajaloos seisus, kus naistel on meestega vähemalt võrdsed võimalused ühiskonnas tegutsemiseks. Nende võimaluste kasutamist aga ei tunnustata sugugi võrdselt ning ootused on praegu veel erinevad.

    • Kas Rents on kuskil spetsiifiliselt öelnud, et šovinistid on ainult mehed või et ta peab kõiges süüdlaseks mehi, mitte “inimesi” või “ühiskonda”?

      Troll mode indeed. Kas ma peaks nüüd vastu inisema, et huvitav, miks see troll mode just mehel aktiveerus?

      • Eee vist ei pea. Mu arust akadeemik vastas (üleliia) kenasti, õigesti ja trollimata juba ära.

        Kui aga siinne blogi välja jätta – kipub vist nii olema küll, et mehed tõesti arvavad, et feministid tõesti arvavad, et kõiges on süüdi mehed.

  3. Ma ei saa oma elukaaslase osade tuttavatega samas ruumis viibida kuna ma olevat ülbe ja õel mõrd. Põhjus lihtne- mind õpetati kodus, et inimene võib oma arvamust välja öelda ja vestluses osaleda aga mõned elukaaslase tuttavad teavad täpselt, et naisterahva asi on seltskonnas vait olla ja malbelt naeratada. Ja kõige hullem on see, et ma “sunnin” elukaaslast lapsega aega veetma. Lähen ise kas loengusse või poodi ja lapse jätan isaga koju. Nõrganärvilisematele ei hakka mainimagi, et poisslaps kokkab meil mänguköögis hoolega ja kärutab roosa nukk nukuvankris mööda tuba ringi.
    Lisaks sellele, et naisterahvad on otseloomulikult alam tõug, on seda muidugi ka noored üldiselt. Ei ole ju võimalik, et inimene 30-aastaselt teab mis värvi tapeeti ta oma koju soovib või keda endale külla kutsuda. Ikka tuleb vanema inimesega konsulteerida ja talitada vastavalt sellele kuidas “õige” on.
    Niimoodi oma igapäevaelu kürvalt vaadata on päris humoorikas aga seda elu igapäevaselt elada ja pidevalt erinevatele imestunud märkustele vastata on suhteliselt tüütu. Aga kahjuks on mul jätkuvalt komme ise arvata ja toimida vastavalt oma paremale äranägemisele.

    • Üks asi on see, mida teha. Teine asi, kuidas. Kindlasti on mehi, kes teavad, et naise koht on vait. Aga on ka naisi, kes ütlevad oma arvamust välja nagu tankid. Miks muidu levib malbemate meeste seas soovitus, et naistega pole mõtet vaielda, nad teavad kõiki sõnu. Siin ei ole toodud konkreetset situatsiooni, seega palun minu mõtet mitte kuidagi isiklikult võtta, aga ma omast kogemusest olen märganud, et kui nende matšodega rääkida viisakalt ja sõbralikult, mitte nagu ülbe ja õel mõrd, ning nende matšolikkusesse suhtuda nagu huumorikatsesse, siis see kasvatab nad mingil hetkel palju paremini ümber kui ülbus ja õelus. Jah, ma tean, et nüüd ütlevad kõik, et “miks ma pean rääkima meestega nagu lasteaiakasvataja” ja “miks mina pean mehi ümber kasvatama”, aga uskuge mind, kui me kõik räägiksime üksteisega sama viisakalt kui lasteaiakasvataja räägib lastega, siis oleks maailm lihtsalt parem paik. Ja miks ei võiks näiteks naised alustada? NB! Viisakus ei tähenda automaatselt alistumist, olete minuga nõus? Just nagu jõhkrus ei tähenda automaatselt seda, et minu võit.

      • Andestust, Rents, et ma ei kommenteeri Sinu blogikannet, vaid Nelli kommentaari! Väga ilus see minust ei ole, aga ära pane pahaks.

      • Viisakus on tõesti üks kena voorus, aga siin on jälle see sama erinevate ootuste teema mängus. Kui naine ütleb oma ausa ja tugeva arvamuse välja otsekoheselt ja keerutamata, siis on ta “tank”. Kui mees seejuures mulle seda ette heidab sõnadega “naise asi on vait olla ja püsida kodus pliidi ja rusika vahel”, siis see on “huumorikatse.” Minu kogemuse järgi võib need armsad huumorikatsed liigitada üldjuhul mitte sõna alla matsholus, vaid matslus. Meie erinevus seisnebki selles, et minu meelest sellisele käitumisele ei ole vabandust ning minu reaktsioon kõndida heal juhul sellise venna juurest minema ja halvemal juhul ta ka perse saata ei ole veel ülbus ega õelus, vaid lihtsalt inimlik ja loogiline asjade käik. Ehk et ebaadekvaatne pole mitte minu reaktsioon, vaid käitumine, mis selle tingis.
        Ja see ongi Rentsi postituse ja Nelli kommentaari mõte.
        Viisakuse ja alistumise vahele jääb veel käitumisvorme. Valikud on laiemad kui paar ekstreemsust.

        • Mind tõsiselt huvitab, kust need kõrgharidusega naised selliseid jopskeid leiavad? Ma ei tea oma tutvusringkonnast ühtegi meest, kes naistega selliselt räägiks (või isegi meesteseltskonnas mainiks, kuidas ta oma vanamoori jälle “paika pani”).
          Tuleb lihtsalt oma sõpru-tuttavaid valida ja näed, et mehed polegi nii hirmsad.🙂

  4. hea lugu, sellest, kuidas rentsist rentsson saanud on.

  5. Pärast Kölni paanikat šokeeris mind tõsiselt see, kuidas kõik kukkusid pröökama, et me peame hakkama naisi kaitsma. Mitte kuskilt ma ei lugenud, et peame hakkama naistele õpetama, kuhu suunata näpud ja kõrge konts, kui keegi käperdama tuleb. Niimoodi ei jõua eriti kuhugi, täiesti nõus postitusega.

  6. […] kui siin igav on, siis näiteks võib lugeda sellist naiste-meesteteemalist postitust. nii tore, et mu eest sellised asjad ära kirjutatakse […]


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid