Sissejuhatus osalusvaatlusesse: trennivaba elu

viewer- OMO TRIBUE d'ETHIOPIE

Kuna asi on jõudnud nii kaugele, et ebamugavustunne (ja vahel ka väike raks) käib õlast läbi ka siis, kui ma näiteks võtan teekannu ja tassi vett valan või särki selga panen või seljast ära võtan või käe tooli käsitoelt hiirele asetan, otsustasin raske südamega, et teen kümme trennivaba päeva. Või noh, ei tee kümme päeva midagi, mis õlga koormaks, st ei mingit joogat, ei mingeid lõuatõmbeid ja ei mingit ronimist. Koera ujuda ilmselt tohib (konna vast ka?) ja eks näis, mis see ilm teeb, kas viitsin jooksmas käia vms. Hmm, ei tea, kas pea peal seismine koormab ka õlga? Seda tehes küll kunagi sihukest tunnet ei ole, rohkem on pinge ikka kerelihastes ja kätes. Ma lihtsalt lõpuks ometi suudan järjest kümme hingetõmmet kenasti ära seista, aga alguses pean ikka korraks seina toetama, enne kui stabiilse asendi leian, nii et kuidas ma jätan selle kümneks päevaks lihtsalt tegemata …

Igatahes eeldan ma ise, et kümne päeva pärast on mul rootsi keel selge nagu seebivesi, muudkui edasilükatud projektiga korralikult tegeletud, spagaat igat pidi maas, Tartu parima mälumänguri karikas kapi peal ja emale vähemalt kolm väimehekandidaati ette näidata. Või siis läheb nii nagu alati ja saab mõni uus sari ära vaadatud ja neli raamatut läbi loetud, üks kahest. Mul tegelikult ei ole varem sellist kogemust olnud, sest siiani olen ma võtnud trennivabu perioode, sest ma olen kas surmväsinud või on mul tapvalt palju tööd – ehk siis olukordades, kus ei teki seda ajaveetmise küsimust, sest ma lihtsalt töötan ja magan. Seekord on vaim valmis, aga liha nõder, nii et olen pealehakkamist täis.

Ahjaa, üks tõsine probleem on, millega ma pean tegelema. Mul on juuksed nii pikaks kasvanud, et nad on nii rasked, et kõrgele tehtud pats paneb suisa kaela valutama, kui sellega ringi vehkida. Nii et pean need kas lühemaks lõikama või välja mõtlema, et kui ma tahan seda sama patsi iseenda ümber krunniks/koogiks pähe keerata, millega ja kuidas inimesed seda asja siis pähe kinnitavad, et kinnitusvahendeid nähe ei jääks. Metallist juuksenõeltega? Pisikeste klambrikestega? Raske on ikka täiskasvanuna seda printsessindust õppida, ma hästi ei raatsi praegu lõigata neid, ilusad pikad on.

Ja kuna ma olen kindel, et ka teid painab küsimus, mida ometi need inimesed, kes ei tee kuut trenni nädalas, ÜLDSE oma vaba ajaga teevad, panen selle kohusetundlikult kirja – suures osas selle pärast, et üks neist asjadest, mida mina teen, on blogimine. Näete ise, et feminismipostitused juba tulevad, nii kui trenni ei ole, on aega ka ühiskondlikel teemadel kaasa mõelda. Üks plaan, mis mul on, on et võiks teha seda “räägi 30 päeva iga päev vähemalt ühe võõra inimesega” (ideaalis erinevatest vanuse- ja sotsiaalsetest gruppidest jne) katset, et näha, kas saan silmiavavaid kogemusi, aga kuna me elame Eestis, siis oleks see nii karmima raskusastmega mäng, et võiks vähemalt osadel päevadel selle vist asendada sellega, et “pea pikem vestlus mõne inimesega, kellega sa muidu ei räägi”. Mõtlen selle peale, sest see tähendab, et peaks iga päev pärast tööd ikka kuskile (raamatukogu, kohvik, botaanikaaed, SPORDIKLUBI) minema. Aga äkki oleks jälle huvitavaid kogemusi, millest blogida.

Igatahes on mul kindel plaan järgmised kümme päeva iga päev eelmisest päevast blogida. Te kõik saate seda kuulma!

5 kommentaari

  1. kui ikka ebamugavustunne muid tundeid ahistab, siis mine istu oja äärde maha,
    ja mõne aja pärast näed kuidas see ebamugavustunne allavoolu minema ujub…

    koht “Oja ääres” võiks olla Tartus kuskil Emajõe kaldal nagu
    Tallinnas “Vanaema juures” ehkki vanaema on tegelikult oja ääres…

  2. Hahaha, sa oled niii loll, ma oleks pakkunud, et kõigele lisaks see pea peal seismine sind ka haigeks tegi😀 See ja täiesti väsinud peast hilja õhtul hangboardimine, pakuks ma.

  3. Trennivaba elu võimlemiseta, feminismiõhtud võimlemisega? …Kuigi ma pole Rentsi ühtainumastki teksti kunagi lõpuni viitsinud lugeda, meeldib mulle tema boheemlus jätkuvalt. Sest vadin on sama armas ja kudrutav, nagu kassi nurrumine. Võibolla selle pärast tulen ma ikka ja jälle tema juurde tagasi? Midagi rääkimata, midagi kuulamata, lihtsalt silitades.

    Tegelikult on selline suhtumine perversne. Sest ei ole võimalik, et üks inimene teist üldse ei kuula ega loe. Ikka loeb, kasvõi põgusalt. Aga miks siis nii harva? Ju vist liiga kiire elu http://menu.err.ee/v/eestilaul/videod/19529442-4088-479c-83a0-f3cf116ac973/eesti-laul-2016-i-poolfinaal-laura-supersonic

  4. UH nüüd hakkab depresooni tulema.🙂

  5. ma pidasin selle ebamugavustunde all silmas lähenevat Naistepäeva😀
    kõik mõistlikud inimesed mu ümber (sh rents) on võtnud suusapuhkuse :D:D
    või trennipuhkuse, et vältida aasta kõige jubedamat päeva pärast Jõule :D:D.D


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid