Kas te teate leina seitset faasi? Šokk, eitus, viha, enda ja teiste süüdistamine, depressioon, leppimine, ellu tagasipöördumine. Mina jätsin hiljutiste KOHUTAVATE sündmustega šokiseisundi vahele ja läksin kohe eitusesse – mu õlal ei ole midagi viga, ma võin rahulikult trenni edasi teha. See ei andnud väga häid tulemusi, nüüd on päris kehvasti. Nii et liikusin edasi järgmisesse kahte faasi (rööprähklemine!) ja olen nüüd vihane ja süüdistan ennast ja teisi, sest kui tõesti peaks juhtuma, et ma kuus kuud ronida ei saa, pean ma uue hobi leidma ja saan ilmselt poole aasta pärast juba Nobeli preemia.
Nimelt hakkasin ma internetist infot otsima. Kes otsib, see leiab. “Nowadays almost every yoga class includes a series of sun salutations, yet these classes hardly ever take the time to explain how to practice sun salutations safely. When done incorrectly, sun salutations can ruin your shoulders.“
Meil olid alguses lisaks joogaharjutuste tundidele ka teooriatunnid. Teooriatundides räägiti jooga ajaloost ja sellest, et meie treener vist ikka ei pane oma last lasteaeda. Muuhulgas räägiti ka sellest, et ideaalis peaks joogat tegema kuus korda nädalas, aga no alguses on raske aega leida, tehke siis alguses kaks või kolm ja hakake vähehaaval lisama. Selle kohta, et alguses EI PEAKS IGATAHES seda rohkem kui kolm korda tegema, sest see võib füüsiliselt liiga kurnav olla, ei mainitud mitte kordagi – ja ma saan aru, et see võiks ilmselge olla, aga uskuge mind, inimesele, kes on harjunud päris trenniga, tundub igasugune jooga, isegi ashtanga, selline 90-minutiline venitusharjutuste seeria.
Ma ei olnud kunagi pärast trenni päriselt väsinud, mul ei ole seal kunagi olnud tunnet, et ma end päriselt PINGUTAKSIN. Seega, kuna ei ole tunnet, et ma pingutaks, ei ole otse loomulikult ka tunnet, et ehk ma pingutan üle. Ja kuna pärast joogat ON väga mõnus olla, siis tahad ise seda tihedamini teha, kui parajasti vähegi aega on. Nii et minu meelest oleks elementaarne, et alguses hoiatatakse inimesi, et kui tahate tihedamini teha, siis tehke alguses vähemalt vähem päikesetervitusi ja vähem vinyasa‘sid, sest chaturanga paneb õlgadele ja randmetele suurema koormuse. Ma olen normaalses füüsilises vormis inimene, ma teen tavaliselt hommikul üles ärkamiseks paarkümmend kätekõverdust, nii et ma tõesti ei osanud midagi karta. Ja okei, ma tunnistan ausalt, et mul pole tegelikult õrna aimugi, kas ma tegin õlale liiga ronides või joogas, sest ühel hetkel see lihtsalt valutas, aga kui ma ronimistrennis ütlesin, et õlg on valus, ütles treener, et “kao koju, loll”, kui ma ütlesin viimases joogatrennis, et teen täna hästi ettevaatlikult ja aeglaselt ja jätan osad vinyasa’d vahele, sest õlg valutab, oleks treener pidanud ütlema, et ära chaturanga‘sid üldse tee, mine otse allavaatavasse koera, sest tema on spetsialist, mina ei tea, mida ja kuidas seal vahele jätta. Samuti õpetati meile alguses kõiki harjutusi nii, et näidati ette ja siis meie tegime neid tunde järgi järele. Ei räägitud kõiki neid asju, mida ma hiljem olen netist juurde lugenud, kasvõi seda, et chaturanga‘s ei tohi kunagi madalamale minna küünaruki 90-kraadisest nurgast ja et käelabad peavad täpselt õlgade all olema (mis on õnneks üsna loogiline) ja et targem on liigutada võimalikult aeglaselt (minusugune läheb automaatselt hüppega igas kohas, kus on võimalik hüppega minna). Rääkimata kõigist neist nippidest, mida siin tutvustatakse. Kui me räägime millestki, mis on füüsiliselt ohtlik, on selline tutvustus elementaarne.
Puhh, sain oma pahurdamised pahurdatud ja teised hoiatatud. Panen nüüd ühe temaatilise laulu ka, kellele siis Johnny Cash ei meeldiks:
Nüüd on vinguga ühel pool ja saan hakata oma tegemiste ja otsuste eest jälle ise vastutust võtma. Aga vaadake, selliste asjad tõttu ongi meil inimesed, keda arstid ja treenerid vihkavad, sest nad on kõike kodus guugeldanud ja kipuvad vaidlema ja tülikaid küsimusi esitama. Meil ei oleks sellist kommet, kui elu oleks näidanud, et inimesed, kellega me kokku puutume jagavad meile piisaval hulgal usaldusväärset infot.
Pärdikute päevaraamat 