Leina seitse faasi

jooga

Kas te teate leina seitset faasi? Šokk, eitus, viha, enda ja teiste süüdistamine, depressioon, leppimine, ellu tagasipöördumine. Mina jätsin hiljutiste KOHUTAVATE sündmustega šokiseisundi vahele ja läksin kohe eitusesse – mu õlal ei ole midagi viga, ma võin rahulikult trenni edasi teha. See ei andnud väga häid tulemusi, nüüd on päris kehvasti. Nii et liikusin edasi järgmisesse kahte faasi (rööprähklemine!) ja olen nüüd vihane ja süüdistan ennast ja teisi, sest kui tõesti peaks juhtuma, et ma kuus kuud ronida ei saa, pean ma uue hobi leidma ja saan ilmselt poole aasta pärast juba Nobeli preemia.

Nimelt hakkasin ma internetist infot otsima. Kes otsib, see leiab. “Nowadays almost every yoga class includes a series of sun salutations, yet these classes hardly ever take the time to explain how to practice sun salutations safely. When done incorrectly, sun salutations can ruin your shoulders.

Meil olid alguses lisaks joogaharjutuste tundidele ka teooriatunnid. Teooriatundides räägiti jooga ajaloost ja sellest, et meie treener vist ikka ei pane oma last lasteaeda. Muuhulgas räägiti ka sellest, et ideaalis peaks joogat tegema kuus korda nädalas, aga no alguses on raske aega leida, tehke siis alguses kaks või kolm ja hakake vähehaaval lisama. Selle kohta, et alguses EI PEAKS IGATAHES seda rohkem kui kolm korda tegema, sest see võib füüsiliselt liiga kurnav olla, ei mainitud mitte kordagi – ja ma saan aru, et see võiks ilmselge olla, aga uskuge mind, inimesele, kes on harjunud päris trenniga, tundub igasugune jooga, isegi ashtanga, selline 90-minutiline venitusharjutuste seeria.

Ma ei olnud kunagi pärast trenni päriselt väsinud, mul ei ole seal kunagi olnud tunnet, et ma end päriselt PINGUTAKSIN. Seega, kuna ei ole tunnet, et ma pingutaks, ei ole otse loomulikult ka tunnet, et ehk ma pingutan üle. Ja kuna pärast joogat ON väga mõnus olla, siis tahad ise seda tihedamini teha, kui parajasti vähegi aega on. Nii et minu meelest oleks elementaarne, et alguses hoiatatakse inimesi, et kui tahate tihedamini teha, siis tehke alguses vähemalt vähem päikesetervitusi ja vähem vinyasa‘sid, sest chaturanga paneb õlgadele ja randmetele suurema koormuse. Ma olen normaalses füüsilises vormis inimene, ma teen tavaliselt hommikul üles ärkamiseks paarkümmend kätekõverdust, nii et ma tõesti ei osanud midagi karta. Ja okei, ma tunnistan ausalt, et mul pole tegelikult õrna aimugi, kas ma tegin õlale liiga ronides või joogas, sest ühel hetkel see lihtsalt valutas, aga kui ma ronimistrennis ütlesin, et õlg on valus, ütles treener, et “kao koju, loll”, kui ma ütlesin viimases joogatrennis, et teen täna hästi ettevaatlikult ja aeglaselt ja jätan osad vinyasa‘d vahele, sest õlg valutab, oleks treener pidanud ütlema, et ära chaturanga‘sid üldse tee, mine otse allavaatavasse koera, sest tema on spetsialist, mina ei tea, mida ja kuidas seal vahele jätta. Samuti õpetati meile alguses kõiki harjutusi nii, et näidati ette ja siis meie tegime neid tunde järgi järele. Ei räägitud kõiki neid asju, mida ma hiljem olen netist juurde lugenud, kasvõi seda, et chaturanga‘s ei tohi kunagi madalamale minna küünaruki 90-kraadisest nurgast ja et käelabad peavad täpselt õlgade all olema (mis on õnneks üsna loogiline) ja et targem on liigutada võimalikult aeglaselt (minusugune läheb automaatselt hüppega igas kohas, kus on võimalik hüppega minna). Rääkimata kõigist neist nippidest, mida siin tutvustatakse. Kui me räägime millestki, mis on füüsiliselt ohtlik, on selline tutvustus elementaarne.

Puhh, sain oma pahurdamised pahurdatud ja teised hoiatatud. Panen nüüd ühe temaatilise laulu ka, kellele siis Johnny Cash ei meeldiks:

Nüüd on vinguga ühel pool ja saan hakata oma tegemiste ja otsuste eest jälle ise vastutust võtma. Aga vaadake, selliste asjad tõttu ongi meil inimesed, keda arstid ja treenerid vihkavad, sest nad on kõike kodus guugeldanud ja kipuvad vaidlema ja tülikaid küsimusi esitama. Meil ei oleks sellist kommet, kui elu oleks näidanud, et inimesed, kellega me kokku puutume jagavad meile piisaval hulgal usaldusväärset infot.

13 kommentaari

  1. Kas valitud muusikalapala pealkiri on mingit sorti vihje?

    Sobilikum oleks tegelt https://www.youtube.com/watch?v=o22eIJDtKho.

  2. Tundub, et tõlk oleks vajalik…
    Ei. tundub, et soovitus oleks vajalik.
    Ütle esimese lausega ära mida sul öelda on.
    Ja siis hakka veeretama oma narrraatiiiiiiivi…
    Johnny Cash my ass ja Tartu vangla on need meeleolud?

    • Aga istu sisse oma seisukoht ja loe midagi, mis rohkem su vajadustele vastab?

  3. Ebakompetentne või süüdimatu treener on täielik õudukas. /Ma ei ütle midagi su joogatreeneri kohta, sest ma pole teda ju näinudki, aga see kõlab nagu eeldataks treenijatelt veidi liiga palju iseseisvat lähenemist andmata koduseid teoreetilisi ülesandeid või kasvõi vihjeid/ Isegi koeraspordis võib juhtuda mitte just kõige paremini kõige uuega ja erinevate meetoditega kursis olevaid treenereid ja seal tuleb muidugi ka füüsilisi vigastusi ette, aga koera ja koerajuhi jaoks on traumaatilisem motivatsiooni häirimine ning võib-olla koguni sel põhjusel treeningute katkestamine liigsete nõudmiste tõttu või nõudmiste koerajuhile ebapiisavalt selgeks tegemise tõttu, mistõttu ta ei saa aru, miks ja mida ta koeraga tglt tegema peaks. Kui koerajuht lihtsalt kopeerib asjasse süvenemata ettenäidatut, siis ei vii see mitte kuskile või viib ummikusse ühelt maalt.

    Ent mis- või kesiganes seal kusagil olgu kiidetud, et isegi Pilateses kui ma ütlesin treenerile, et mul üks õlg on traumaga, siis ta ise tuli iga kord ja rabas mul hantli käest või keelas kätekõverdused ära või üldse hoolitses mu eest, kes ma ise muidugi tahtsin valu talumise piiri peal kõike teha. See on tglt treeneri ülesanne, sest algajad trenniskäijad on lihtsalt jobud ja tapaks enda vahel täiega ära või muudaksid eluks ajaks sandiks.😛

  4. Kusjuures kui ma ise sinna joogatama läksin, vaatasin suure imestusega, kuidas 40+ inimesed alustavad täiskoormusel päikesetervitustega, sest paraku on selles eas vigastused kergemad tekkima ja erinevalt noortest, ei kipu need ka üldse enam paranema. Ja kui veel lõpuni aus olla, siis “bioloogiline” vanadus algab üleüldse 30. eluaastast ja igasugu uute hullude spordialade vallutamisel peaks veits tähelepanelikum olema (heaks näiteks sobivad erinevad trenni ja kaalukaotusblogid, mis reeglina aasta jooksul liigesvigastusega lõppevad). Aga ma vist ei julgeks seal tunnis nende minust poole paremas vormis olevate 30-aastastega õiendama minna, et kuulge, vanurid, võtke rahulikult!

    Mulle tundus ka veider, et seal eriti ei seletatud, aga kuna mul on paariaastane hatha jooga taust, mida sai ülima ettevaatlikusega praktiseeritud, siis oskasin rohkem end tähele panna ja teadlikult “viilisin” jupp aega päikesetervitustes. Ma olen kuulnud ühelt Londoni kiropraktikult ka sellist lauset nagu “I wouldn’t have a job if people didn’t practice ashtanga”, mis omakorda sundis veidi tähelepanelikumaks.
    Ma ise olen sattunud nende juures sellisesse loengusse, milles juhendaja rääkis, kuidas valu pole takistus harjutuse tegemiseks. Selle all ta mõtles eelkõige seda lihaste ülekoormusest ja piimhappe kuhjumisest tekkivat valu alguses, mis aegapidi ära kaob. Ta tõi näiteks ka olukordi, kus ta ise peale väikest traumat oli kohe joogat tegema hakanud, lõpuks siiski nentis, et enam vist nii ei teeks. Olen suga sama meelt, et neile kuluks keegi, kes asjale natuke rohkem läbimõeldumalt läheneks. Selle asemel, et liigutuste biomehhaanikale ja tehnikale tähelepanu pöörata, tuleb nende poolt vahel selline “harjutus on mõeldud su meele treenimiseks ja kui see saab puhtaks, siis hakkab ka harjutus välja tulema” sein ette.

    Kokkuvõttes olen ma ise rohkem selline tegemise, mitte jutustamise inimene ja mulle täitsa sobib see iseenda sisetunde järgi tegemise metoodika (meditsiinitaust + hatha jooga kogemus aitavad ka🙂 ).

    • Mulle üldiselt sobib ka selle sisetunde järgi tegemine, aga õlaga oligi nüüd nii, et ei olnud konkreetset vigastuse hetke, ühel hetkel lihtsalt avastasin kodus, et nüüd on pahasti. Põhimõtteliselt nagu hammastega, sa võid iga päev raudlatte süüa, hamba murrad sa lõpuks piimasupiga.😀 Selle pärast ma kardangi, et on liiges, sest lihase puhul tavaliselt ikka tunned, kui ära tõmbad, sõrmeliigestega on sama teema, et ei pruugi seda hetke märgatagi, aga siis ravid mitu kuud või isegi pool aastat. Selle pärast ma tahakski, et targem inimene räägiks sellest, millega ei tohi üle pingutada, et raskemaid harjutusi harjutataks eraldi, mitte ei öeldaks lihtsalt, et “kui sa oled varesepoosiks/kätelseisuks vaimselt valmis, küll ta siis välja tuleb” jne. See “valgustatusega tuleb ka leviteerimisoskus” on minu jaoks natuke liiga kauge teema.

      P.S. Ise oled vana.

      • Igaks juhuks märgin, et me oleme umbes sama vanad (passiaastates). Bioloogilise vanaduse all ma pidasin silmas kudede regeneratsioonipotentsiaali, millega on kahekümnendateni väga hästi, siis enam-vähem ja edaspidi läheb aina allamäge ehk siis võib küll hakata ekstreemsportlaseks, aga alustada rahulikumalt ja ka edaspidi vigastustesse (mis on tihedalt seotud ülekoormusega eks) tõsiselt suhtuma. Sa oled ilmselt kursis sellega.
        Ülepingutamise ja piimhappevalu juurde tahtsin veel lisada, et targad inimesed on leidnud, et liiga suure koormusega trenn tekitab lihasesse mikrotraumasid ja kui lihasel puhkusega taastuda ei lasta, paranevad kahjustused armistumisega ehk lihase asemel kasvatatakse hoopis sidekude – see on aga rabe ja altim rebenema, nii see ring seal käib.

        • JAH! Mitte ei pea krt kolm trenni päevas tegema ja siis järgmine päev seletama, et “ma teen puhkepäeva, ainult joogat teen.”

          AbFab teab, AbFab hakkas ka vanuigi ronima, ja lõhkus ennast alguses mis kole. AbFab on nüüd targem. Vigastusi esineb tunduvalt harvemini😀

        • Ma olin kusjuures täitsa unustanud, et sul olid ju ka alguses vigastused järjest iga natukese aja tagant tõesti.

        • Jaa, ma tegelikult ei mõelnud üldse tõsiselt seda postscriptumit. Ja seda, et keha puhkust vajab, teadsin ma ka – lihtsalt ühest trennist teisega puhata on suht okei, kui erinevaid lihasgruppe kasutatakse. Vanus muidugi mõjutab, 20aastane saab paratamatult enamasti rohkem trenni teha kui 30aastane. Aga noh, eks ma nüüd paranen ja siis olen jälle elukogemuse võrra rikkam.

  5. Mingi “avalik kiri Sven Lõhmusele” vilkus siin äsja, kuhu see on kadunud? Päris naljakas oli lugeda isegi kommentaare.

    Sven Lõhmus (1972) on kunagi ka ise lauljaleiba maitsnud (Black Velvet), seetõttu teab poprocki läbilöögi-nüansse läbi ja lõhki. Laurale kirjutas ta aastaid tagasi paar rumbarütmilist lugu, mis edetabeleis läbi lõid. Aga kutt orienteerub edasi – soulrock. Hoidku jumal, kes jaksab ta ideedega sammu pidada! Seni on selleks vaid Laura.

  6. Eesti keeles on ilmunud William J. Broadi raamat “Jooga ohud ja võimalused” ja seal on kirjas, et “vigastusoht on joogasse sisse kodeeritud” ja et “tänapäeva joogas on kuhjunud palju riski suurendavaid tegureid”. Seal on päris hirmsaid asju kirjas, alustades rebestustes ja närvikahjustustest ning lõpetades insuldiga.

    • Mina oma sportlaseajuga ei tulnud selle pealegi, et enne trenni minekut kohustuslikku kirjandust lugeda.😦


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid