Otsustasin oma suured plaanid ikka tõsiselt ette võtta. Üleeile tõesti tutvusin võõraste inimestega ja veetsin kvaliteetaega mittevõõrastega. Kasutasin tutvusi ära, et ei peaks müts peos võhivõõraste juurde astuma – õhtul läksin juhuslikult väikevennaga peole luuleringi kaasa ja sain kahe tema sõbraga tuttavaks. Ei saa muidugi lubada, et nad mulle edaspidi tere ütleksid, suutsin kohe paar rõvedat nalja rääkida, nad vaatasid suurte silmadega. 
Aga see polnud sugugi kõik! Kirjandusega tutvumine venis pikale, nagu ikka, ja kui ma tükk aega pärast keskööd vennale baaris raamatukogus ütlesin, et mul on uute inimestega tutvumise quest, viis ta mind kohe seal oleva jaapanlasest stammkunde juurde ja ütles talle, et see peab nüüd tema õega tutvuma. Alvin oli viisakas poiss ja ajas minuga ikka viis minutit juttu enne äraminekut.
Eile õppisin rootsi keelt ja käisin sõprade juures “Vehklejat” vaatamas. Eesti film, kus ei näinud ei Mirtel Pohla rindu ega ega Eelmaa peenist? Aa, hoopis soomlaste tehtud, siis küll. Aga miks saunastseeni ei olnud? Pole ime, et auhind koju toomata jäi.
Täna lugesin läbi raamatu “Leviathan Wakes” – päris kindlasti parim raamat üle hulga aja. Kuigi tahaks irooniliselt öelda, et Rocinante on nende laevale täiesti ideaalne nimi, sest kaptenil on don Quijotega tõesti nii mõndagi ühist. Ja ustavad kannupoisid tajuvad reaalsust tihti tunduvalt paremini.
Aitab nagu küll sellest kultuuriprogrammist juba? Keha nõuab kangi tõstma. Õlg on ikka valus, nii et ei hakanud üldse trenni lolli mängima minema, kuigi alguses mõtlesin, et lähen ja jooksen siis natuke, aga kui vaba aeg, siis vaba aeg. Hakkasin hoopis mainitud raamatu teist osa lugema. 😀 Jätkuvalt hea. Mõnus kohe, kui lugemiseks ka aega on.
Pärdikute päevaraamat 