faith

Päev 4 ja 5 ja 6

20160307_174048.jpg

Ma hakkan juba ära harjuma selle trennivaba eluga. Kui üldse kurdaks, siis seda, et kui oled harjunud igapäevaselt trenni tegema, siis ilma selleta ei tule õhtuti und. Muidu on elu lill. Päriselt ilukirjandust lugeda, see on ikka metsik luksus. Ja mitte ainult, esmaspäeval oli mul isegi aega üks kaltsukatiir teha. Leidsin sealt maailma kõige lahedama kleidi. Sellest ma ei viitsinud pilti teha (seda enam, et mu enekad kipuvad sellised udused ja mõistatuslikud olema), küll aga püüdsin pildile maailma kõige lahedamad kingad. Ma oleks need loomulikult ära ostnud (mis sellest, et mu jalanr on 36/37 ja need olid 38 ja ma sellest hoolimata need vaevu jalga sain, sest see kalle oli nii haige ja liist nii kitsas), ma ei kujuta ette, mis oleks ühele talvisele peole ägedamad kui need, aga need olid vist ainsad kingad, mida ma kunagi proovinud olen, millega ma isegi SEISTA ei suutnud. Nii et nende kandmiseks on vaja kas palju osavust või tugevat kaaslast, kes ei pane pahaks seda, et sa 90% oma kaalust tema käsivarrele toetad või end lihtsalt kätel kanda lased. Amost näiteks:

amos

Mmm, mmm, mmm, võtame nüüd hetke, et seda pilti korralikult nautida.

See oli meeldiv. Lähme edasi.

Ma ei oska oma õla kohta midagi öelda. Vahepeal nagu paraneb, vahepeal käivad ikka suvalisel hetkel liigutades valusööstud sees. Arvestades seda, et ma pole nüüdseks kuus päeva trenni teinud, võib julgelt öelda, et lihasvaluga meil siin tegu ei ole. Naistepäeval tegin paar lõuatõmmet, et näha, mis tunne on. Tunne on selline, et mu õlga ei huvita need lõuatõmbed. Need on ju suhteliselt kontrollitud üles-alla liigutused, tundub, et teda häirib pigem õla roteerimine (näiteks riiete selga ja seljast ära saamine on siiani vaevaline, nii et kui näed välja nagu mees pildil, võid abi pakkuda) ja rinna poolt tulev surve (planguasendit ikka võtta ei taha). See on halb, sest elada ei saa hästi, aga samas on see väga hea, sest see tähendab, et kui ma ka joogat teha ei saa, saan ma ilmselt järgmisel nädalal igatahes ronimisega jälle vaikselt pihta hakata. Täna oli päev otsa normaalne, nüüd aga terve õlg tuikab. Miks tema tuikab? Mina ei tea. Perearst arvas, et see on müofastsiaalne valu. Nii et esimese hooga panin omale lihtsalt massaažiaja, füsioterapeudi juurde saamiseks peaks nagunii paar kuud ootama ja selle aja peale oleks ta niigi korras või paranemas.

Eile olin asjalik, koristasin jne. Täna plaanisin lihtsalt naabrite kassi nunnutada, sest ta on nädalaks ajaks minu hoolde jäetud, aga ei taha väga külas olla, sest talle ei meeldi eriti vist koerte seltskond. Tuli siia ja sõi koerakrõbinaid ja kanaliha (sest kõik on parem, kui see liha, mis tal oma kausis on) ja küsis tunnikese pärast jälle oma koju. Ta on üldse nõudlik. Kui ta tahab kana, siis ta karjub. Kui ma seda talle ei anna, hakkab käpaga mulle jala peale koputama, et ma aru saaksin, mis ta tahab. Aga mul on temast ikkagi päris kahju juba, pool nädalat ilma oma inimesteta on ühele kassile pikk aeg. Õnneks tulevad ta omanikud paari päeva pärast.