Ma hakkan juba ära harjuma selle trennivaba eluga. Kui üldse kurdaks, siis seda, et kui oled harjunud igapäevaselt trenni tegema, siis ilma selleta ei tule õhtuti und. Muidu on elu lill. Päriselt ilukirjandust lugeda, see on ikka metsik luksus. Ja mitte ainult, esmaspäeval oli mul isegi aega üks kaltsukatiir teha. Leidsin sealt maailma kõige lahedama kleidi. Sellest ma ei viitsinud pilti teha (seda enam, et mu enekad kipuvad sellised udused ja mõistatuslikud olema), küll aga püüdsin pildile maailma kõige lahedamad kingad. Ma oleks need loomulikult ära ostnud (mis sellest, et mu jalanr on 36/37 ja need olid 38 ja ma sellest hoolimata need vaevu jalga sain, sest see kalle oli nii haige ja liist nii kitsas), ma ei kujuta ette, mis oleks ühele talvisele peole ägedamad kui need, aga need olid vist ainsad kingad, mida ma kunagi proovinud olen, millega ma isegi SEISTA ei suutnud. Nii et nende kandmiseks on vaja kas palju osavust või tugevat kaaslast, kes ei pane pahaks seda, et sa 90% oma kaalust tema käsivarrele toetad või end lihtsalt kätel kanda lased. Amost näiteks:
Mmm, mmm, mmm, võtame nüüd hetke, et seda pilti korralikult nautida.
See oli meeldiv. Lähme edasi.
Ma ei oska oma õla kohta midagi öelda. Vahepeal nagu paraneb, vahepeal käivad ikka suvalisel hetkel liigutades valusööstud sees. Arvestades seda, et ma pole nüüdseks kuus päeva trenni teinud, võib julgelt öelda, et lihasvaluga meil siin tegu ei ole. Naistepäeval tegin paar lõuatõmmet, et näha, mis tunne on. Tunne on selline, et mu õlga ei huvita need lõuatõmbed. Need on ju suhteliselt kontrollitud üles-alla liigutused, tundub, et teda häirib pigem õla roteerimine (näiteks riiete selga ja seljast ära saamine on siiani vaevaline, nii et kui näed välja nagu mees pildil, võid abi pakkuda) ja rinna poolt tulev surve (planguasendit ikka võtta ei taha). See on halb, sest elada ei saa hästi, aga samas on see väga hea, sest see tähendab, et kui ma ka joogat teha ei saa, saan ma ilmselt järgmisel nädalal igatahes ronimisega jälle vaikselt pihta hakata. Täna oli päev otsa normaalne, nüüd aga terve õlg tuikab. Miks tema tuikab? Mina ei tea. Perearst arvas, et see on müofastsiaalne valu. Nii et esimese hooga panin omale lihtsalt massaažiaja, füsioterapeudi juurde saamiseks peaks nagunii paar kuud ootama ja selle aja peale oleks ta niigi korras või paranemas.
Eile olin asjalik, koristasin jne. Täna plaanisin lihtsalt naabrite kassi nunnutada, sest ta on nädalaks ajaks minu hoolde jäetud, aga ei taha väga külas olla, sest talle ei meeldi eriti vist koerte seltskond. Tuli siia ja sõi koerakrõbinaid ja kanaliha (sest kõik on parem, kui see liha, mis tal oma kausis on) ja küsis tunnikese pärast jälle oma koju. Ta on üldse nõudlik. Kui ta tahab kana, siis ta karjub. Kui ma seda talle ei anna, hakkab käpaga mulle jala peale koputama, et ma aru saaksin, mis ta tahab. Aga mul on temast ikkagi päris kahju juba, pool nädalat ilma oma inimesteta on ühele kassile pikk aeg. Õnneks tulevad ta omanikud paari päeva pärast.
Pärdikute päevaraamat 
mul läks pool aastat ja ortopeedi süst, enne kui külmunud õla sündroom leebuma hakkas. nüüd on üle aasta möödas, aga päris korras ei ole ikka.
st see ei pea olema sama asi, aga võib.
“Füsioterapeudi juurde saamiseks peaks nagunii paar kuud ootama ja selle aja peale oleks ta niigi korras või paranemas.”
1) Ei pruugi olla.
2) Era-füsio juurde saad pmst nii, et võtad raha näppu ja lähed.
Ma paneks rahus selle füsio aja kirja. Mis sul kaotada? Kui on korras, siis on korras ja ütled “pole vaja”. Kui ei ole korras, oled endale tänulik.
Õigemini mitte füsio, sest sinna perearst sind ei suuna, perekas saadab su taastusravi (mistahes nime all) arsti juurde ja SEE valib füsio, kelle juurde edasi. Aga mul pole ka see riiklik protseduur iial paari kuud võtnud.
Nojah, aga kui ma olen õla ära tõmmanud, siis olen mina tema ära tõmmanud, ega see füsio seal ju midagi ei tee. Ikka vana hea “aeg parandab kõik haavad”. Külmunud õla sündroom on väga ebatõenäoline, sest õlg liigub sama palju kui ikka, lihtsalt mõni asend on ebamugav. Erakast võiks ju isegi läbi astuda, aga ma isegi ei kujuta ette, kus seda Tartus teha – guugeldades näitab füsioteraapiat ainult Elites, aga seal on see rasedatele mõeldud.
ma sain guugeldades ka selle Maarjamõisa:
http://www.kliinikum.ee/taastusravi/ambulatoorse-taastusravi-osakond
(pakutava nimekiri oli “kardioloogiline taastusravi, füsioteraapia, vesiravi, massaaž, nõelravi, elektriravi, laserravi, ultraheliravi, parafiinravi, lokaalne mudaravi”)
Ma käisin seal kunagi seljavaludega, aga sinna oli kõigepealt ortopeedi saatekirja vaja. Vähemalt ravivõimlemisse polnud üldse järjekorda, mine, millal tahad.
http://www.aspa.ee/massaaz/ – massaaži all on füsioteraapia hinnad. Järjekord on kah ainult paari päeva ringis.
Aitäh, ma tsekin selle auti.
Mina olen arusaanud, et seda olukorda ravitakse valuvaigstavate tablettidega(need on ka põletikuvastu, ei maksa ju valu kannatada), kui midagi hullemat, siis pannakse soendus madalsagedus või ultraheli juurde.
Ei olnud sellist valu, mida vaigistada, aga põletiku vastu hakkasin nüüd võtma, teen väikese kümnepäevase kuuri.
olen käinud siin: http://tammetervis.ee/teenused/
400mg ibupofeeni 2 korda päevas 7-10 päeva. Mittesteroidne põletikuvastane vahend ja ei ole ainult valu vaigistamiseks.
Ei ole bakteriaalse põletiku vastu nagu on antibiootikumid.
Kui nüüd norima hakata, siis bakteriaalset PÕLETIKKU ei ravi ka antimikroobsed ained mitte, need ravivad infektsiooni ikkagi, mis selle põletikuga saab, on teiste ravimite ja organismi teha. :p
Hiina massaaži ei taha minna? Ma tean Tartus üht head taastusravi-nõelravi arsti, kui soovid, võin kontakte jagada.
Mallukas ka korraldas mingit massaaži-värki.
Ütle, kui näen Sind linnas koera jalutamas ja astun ligi ning ütlen, et mäletan sind koertekoja aegadest, siis kas see läheb kohustusliku võõraga tutvumisena arvesse?
Haha, ilmselt küll, aga ega mul ka peaaegututtavatega tutvumise vastu midagi pole.