Elame meie alles avalikul ajastul

Kaja Kallas kirjutab oma blogis nimeliselt eriti jubedast prantsuse keele õpetajast, kes tal terveks eluks rääkimisjulguse ära võttis – kui ma ei eksi, on samast õpetajast samas toonis kirjutanud ka kõige naisem naine, nii et ilmselt on juba tegu olukorraga, kus lisaks suitsule ka tiba tuld on. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, et kuskil on üks õpetaja, kes vist ei sobi oma ametisse – selliseid inimesi on maailmas miljoneid. Mul endalgi oli selline nädal, et mõtlesin, et saadan McDonaldsisse avalduse, aga siis tuli meelde, et ma ülikooli alguses proovisin ja nad ei tahtnud mind, sest mul on tätoveering, nii et pean ikka erialast tööd edasi tegema. 😀

Aga mind kõnetas just see hirm rääkida. Minu meelest on meie kandis (põhimõtteliselt kogu Baltimaades + Soomes) see kõigile probleemiks, et piisab ühest inimesest, kes korra su aktsendi üle nalja teeb, ja inimesel on suu kinni ja ta ei taha iial seda keelt enam rääkida. Selle pärast ma nii karmilt reageeringi, kui mu tutvusringkonna inimesed esitavad küsimusi teemal “Miks sa ÜLDSE vene keelt rääkida üritad, kui see sul nii koledasti välja tuleb?” EI, ma saan aru, et sa oled poolautistist eestlane, aga selliseid asju ei öelda, sest muidu on sul järjekordne rahvuskaaslane, kel suu igat välismaalast nähes automaatselt kriipsuks tõmbab, nii et mitte üht sõna sealt üheski keeles välja ei tule.

Ma olen endast selle väga karmilt välja harjutanud, aga näiteks Prantsusmaal oli mul lõpuks ikka selline seis, et tavaliselt rääkisin prantsuse keeles, aga kui jutt lepingutingimustele vms olulistele asjadele läks, üritasin automaatselt inglise keelele üle minna, et olulised asjad tuttavamas keeles selgeks saaks räägitud. Prantslased on õnneks tõprad ja tõmbasid sellisele asjale kohe pidurit, nii et olin sunnitud ikka kõike “õiges keeles” arutama ja kõik jutud said räägitud ka, aga selline loobumine on niivõrd kerge tulema ja seda on nii raske vältida, et ma saan täiesti aru, miks need reeded Kajale nii rasked olid. Ja saan aru, miks on raske end sundida.

Nii et tuletan inimestele meelde, et ärge teie olge nõmedad. Olge toetavad ja tunnustavad. Ja … Ja ärge minge ise kohe vene või inglise keelele üle, kui tuttavad venelased üritavad kulm pingutusest kipras eesti keelt rääkida.

Pilt on lihtsalt vahva.

Plaksutamismuusika!

Avastasime Reedaga, et me oleme ikka lihtsakoelised inimesed – huvitaval kombel meeldivad meile alati rohkem laulud, kus muuhulgas kaasa saab plaksutada. Mõtlesin, et panen kohe mõned näited üles, sest sellist küünalt ei saa ometi vaka all hoida. 😀

Päev 7 ja 8 ja pool üheksandast

ÜLIPÕNEV. Saapad käisid paranduses. Mulle ikka täiega meeldib see Fortuuna tänava onu. Vaatab neid saapaid, mis mingi ime läbi on kuidagi jõudnud aastasse 2016 (vanasti ei olnud mul raha, et uusi osta, nüüd ei ole aega ega viitsimist, et uusi tellida, ideaalis peaks selleks Tallinnasse kohale minema ja laskma neil mu seksikaid jalalabasid siit ja sealt mõõta), ohkab, nagu ma oleksin teda pussitanud, ja ütleb: “No siia paneme siis paiga … ja siia … No ja eks siis paneme ühe siia ka, mis meil üle jääb …” See siis oli minu neljapäeva põnevaim hetk. Muidu käisin tööl ja siis töötasin natuke veel ja siis veel töötasin enne magamaminekut.

Reedel mõtlesin, et pole nädal aega trenni saanud, isegi ühtki sinikat ei ole enam kuskil, nii et maksin viimases hädas ühele tüübile, et ta mind natuke väänaks. Meeldib mulle juba kord see tough love. Esimest korda elus pidin mehele maksma, et ta mind katsuks, aga no eks vanus on ka juba sealmaal, tuleb hakata leppima sellega. Ja ütleme nii, et ikka päris imelik oli, kui mingi tüüp minuga pehme häälega juttu ajas, samal ajal mind igasugu valusatesse asenditesse väänates, nii et ma suutsin ainult “mhmh, mhmh, AIIII” vastu öelda, aga päris ammu pole nii head tunnet olnud. Tai massaaž on imeline asi, praegu on õlga TUNDA, aga ta ei valuta. Nii et imet tegi see mees, väga mõnus on olla.

Läksin selle peale kohe otse trenni ja kuna ma ronida veel teoreetiliselt ei tohiks (ja ega ei tahaks ka Tarmolt bitchslappi saada), harjutasin hoopis pea peal seismist. Ei olnud valus ja kui vöö peale panna, ei vaju isegi kleit alla. Geniaalne. Täna, muide, oli see päev, mil ma esimest korda läksin asendisse ilma vahepeal kordagi jalgu vastu seina panemata. Arengutee on käänuline ja vahel tuleb kaks sammu tagasi astuda, aga olemas tema on. Mõtlesin küll, et homme ja ülehomme ka veel ei treeni, aga ei, homme lähen ja proovin ikka natuke, vaikselt ja rahulikult ja malbelt, nagu ikka.

Ahjaa, eile käisin väljas ka. Tore oli, kuigi mu geisõber suutis kõik inimesed eemale peletada. Ma täitsa tõsiselt IGA KORD üllatusin, kui mõni neist noormeestest, kellele ta käe tagumikule asetas, talle rusikaga kõhtu ei andnud. Sõbralik ja tolerantne on see pealekasvav põlvkond. Ja õhtul koju tulles sattusin naabrite juurde peole, sest neil oli koridoris kuulutus üleval, et kõik on oodatud. Sotsiaalne on see pealekasvav põlvkond. Trepikoda haiseb küll kanepi järele (vabameelne on see pealekasvav põlvkond), aga ehk ei ole noorus siiski PÄRIS hukas.

No ja täna passin niisama ja kuulan lapsepõlve lemmiklaule: