Kaja Kallas kirjutab oma blogis nimeliselt eriti jubedast prantsuse keele õpetajast, kes tal terveks eluks rääkimisjulguse ära võttis – kui ma ei eksi, on samast õpetajast samas toonis kirjutanud ka kõige naisem naine, nii et ilmselt on juba tegu olukorraga, kus lisaks suitsule ka tiba tuld on. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, et kuskil on üks õpetaja, kes vist ei sobi oma ametisse – selliseid inimesi on maailmas miljoneid. Mul endalgi oli selline nädal, et mõtlesin, et saadan McDonaldsisse avalduse, aga siis tuli meelde, et ma ülikooli alguses proovisin ja nad ei tahtnud mind, sest mul on tätoveering, nii et pean ikka erialast tööd edasi tegema. 😀
Aga mind kõnetas just see hirm rääkida. Minu meelest on meie kandis (põhimõtteliselt kogu Baltimaades + Soomes) see kõigile probleemiks, et piisab ühest inimesest, kes korra su aktsendi üle nalja teeb, ja inimesel on suu kinni ja ta ei taha iial seda keelt enam rääkida. Selle pärast ma nii karmilt reageeringi, kui mu tutvusringkonna inimesed esitavad küsimusi teemal “Miks sa ÜLDSE vene keelt rääkida üritad, kui see sul nii koledasti välja tuleb?” EI, ma saan aru, et sa oled poolautistist eestlane, aga selliseid asju ei öelda, sest muidu on sul järjekordne rahvuskaaslane, kel suu igat välismaalast nähes automaatselt kriipsuks tõmbab, nii et mitte üht sõna sealt üheski keeles välja ei tule.
Ma olen endast selle väga karmilt välja harjutanud, aga näiteks Prantsusmaal oli mul lõpuks ikka selline seis, et tavaliselt rääkisin prantsuse keeles, aga kui jutt lepingutingimustele vms olulistele asjadele läks, üritasin automaatselt inglise keelele üle minna, et olulised asjad tuttavamas keeles selgeks saaks räägitud. Prantslased on õnneks tõprad ja tõmbasid sellisele asjale kohe pidurit, nii et olin sunnitud ikka kõike “õiges keeles” arutama ja kõik jutud said räägitud ka, aga selline loobumine on niivõrd kerge tulema ja seda on nii raske vältida, et ma saan täiesti aru, miks need reeded Kajale nii rasked olid. Ja saan aru, miks on raske end sundida.
Nii et tuletan inimestele meelde, et ärge teie olge nõmedad. Olge toetavad ja tunnustavad. Ja … Ja ärge minge ise kohe vene või inglise keelele üle, kui tuttavad venelased üritavad kulm pingutusest kipras eesti keelt rääkida.
Pilt on lihtsalt vahva.
Pärdikute päevaraamat 
Kallis Rents,
pöördun Sinu poole jälle suure palvega: kas Sa võiks panna oma blogisse lingid spordisüdmuste toimuse kohta reaalajas. Mul poleks probleemi, kui sellega mõne sendi teeniksid, aga oleksin tänulik, kui tänane intsident enam ei korduks. Kuulasin Sinu postitatud lugusid ja äkki avastasin, et magasin mängu alguse maha. Minu viga, ma tean, aga Sa võiks nii mõndagi propageerida. Muidugi ma ei soovita nt ronimse võistlusi siin propageerida, aga ilmselt kuulaksin hoolega, kui Sina ja R, oma asjatundlikke kommentaare lihtsurelikega jagaksid sellest tegevusest((spordi???)-alast).
No aga kui keegi hakkab rääkima mingis keeles, siis võiks ta esmalt mõelda sellele ka, et sõber, kellega ta hetkel koos on, tunneb end ka veidi imelikult, kui inimene, kellega rääkida üritatakse, vaatab talle paluvalt otsa, et mida see kena armas kommunikeeruda sooviv tulnukas öelda õige tahab. Sel kaasasoleval sõbral tuleb ju tunne nagu oleks ta ohutu ja nunnu, kuid veidralt käituva koera omanik. Või jalutaks oma armsat lillat saurusepojukest. Ründab kohusetunne olukord kuidagi mõlema poole jaoks võimalikult mittetapvalt lahendada. 🙂
Ja kui lahendus on ära olnud, siis tuleb ju pingemaandamishetk, mõistad? 😀 See käitumine ei ole isiklik. See on käituja frustratsiooni loomulik avaldumine. Sest samm edasi oleks olla TÕELINE eestlane ja üleüldse täiesti vait kõige peale. Krrt, s.o vist juba tõeline soomlane, aga ei, too hakkaks ilmast rääkima. 😀
S.t ma mõtlen ka, ei tohiks takistada rääkimast. Aga kui see hetk on käes, siis tuleb ju paanikaatakk. 😦
Minu kogemus ütleb, et eestlased on selle koha pealt nagu koerad – võib olla 10 positiivset kogemust, aga negatiivne nullib kohe kõik ära.