ÜLIPÕNEV. Saapad käisid paranduses. Mulle ikka täiega meeldib see Fortuuna tänava onu. Vaatab neid saapaid, mis mingi ime läbi on kuidagi jõudnud aastasse 2016 (vanasti ei olnud mul raha, et uusi osta, nüüd ei ole aega ega viitsimist, et uusi tellida, ideaalis peaks selleks Tallinnasse kohale minema ja laskma neil mu seksikaid jalalabasid siit ja sealt mõõta), ohkab, nagu ma oleksin teda pussitanud, ja ütleb: “No siia paneme siis paiga … ja siia … No ja eks siis paneme ühe siia ka, mis meil üle jääb …” See siis oli minu neljapäeva põnevaim hetk. Muidu käisin tööl ja siis töötasin natuke veel ja siis veel töötasin enne magamaminekut.
Reedel mõtlesin, et pole nädal aega trenni saanud, isegi ühtki sinikat ei ole enam kuskil, nii et maksin viimases hädas ühele tüübile, et ta mind natuke väänaks. Meeldib mulle juba kord see tough love. Esimest korda elus pidin mehele maksma, et ta mind katsuks, aga no eks vanus on ka juba sealmaal, tuleb hakata leppima sellega. Ja ütleme nii, et ikka päris imelik oli, kui mingi tüüp minuga pehme häälega juttu ajas, samal ajal mind igasugu valusatesse asenditesse väänates, nii et ma suutsin ainult “mhmh, mhmh, AIIII” vastu öelda, aga päris ammu pole nii head tunnet olnud. Tai massaaž on imeline asi, praegu on õlga TUNDA, aga ta ei valuta. Nii et imet tegi see mees, väga mõnus on olla.
Läksin selle peale kohe otse trenni ja kuna ma ronida veel teoreetiliselt ei tohiks (ja ega ei tahaks ka Tarmolt bitchslappi saada), harjutasin hoopis pea peal seismist. Ei olnud valus ja kui vöö peale panna, ei vaju isegi kleit alla. Geniaalne. Täna, muide, oli see päev, mil ma esimest korda läksin asendisse ilma vahepeal kordagi jalgu vastu seina panemata. Arengutee on käänuline ja vahel tuleb kaks sammu tagasi astuda, aga olemas tema on. Mõtlesin küll, et homme ja ülehomme ka veel ei treeni, aga ei, homme lähen ja proovin ikka natuke, vaikselt ja rahulikult ja malbelt, nagu ikka.
Ahjaa, eile käisin väljas ka. Tore oli, kuigi mu geisõber suutis kõik inimesed eemale peletada. Ma täitsa tõsiselt IGA KORD üllatusin, kui mõni neist noormeestest, kellele ta käe tagumikule asetas, talle rusikaga kõhtu ei andnud. Sõbralik ja tolerantne on see pealekasvav põlvkond. Ja õhtul koju tulles sattusin naabrite juurde peole, sest neil oli koridoris kuulutus üleval, et kõik on oodatud. Sotsiaalne on see pealekasvav põlvkond. Trepikoda haiseb küll kanepi järele (vabameelne on see pealekasvav põlvkond), aga ehk ei ole noorus siiski PÄRIS hukas.
No ja täna passin niisama ja kuulan lapsepõlve lemmiklaule:
Pärdikute päevaraamat 
aah, ooh, Fortuuna tänava kingsepp. *sulab vaimustunud loigukeseks*
(ma läkitasin tema juurde ühe oma trupi tantsija, kelle tantsukingadel olid augud sees ja mingi tavaline kingsepp (vrd “tavaline pesupulber”) oli öelnud, et neid ei saa enam parandada. Fortuuna tänava oma loomulikult sai.)
Kuule, aga su geisõber see-eest meelitas naisi ligi. M. käis vaatamas, kuidas ta “pepusid” patsutab. Ma tglt kahtlustan, et ta käis tolerantseid p–sid vaatamas ja kasutas spetsialisti abi õigete valimiseks. 😀
Minagi ju ei peletunud, vaid naassin lootuses, et tuleb veel pärleid ja kuulen enamgi vestlust stiilis nagu see -> otse sisseastunud tütarlapseele – Kas sul on olnud partnereid, kes tahavad liiga palju seksida? – Kuule, sa käisid minuga samas koolis, jah? Sa oled mul skaibis.” Tolerastia, paratamatu tolerastia, ausalt. 😀