Mis on ronimise juures kõige raskem?

Megapikk trennipostitus, annan teile võimaluse seda vältida – aga sellega jääte ka ilma videost, kus mind maa ja taeva vahel (väga pisikesel jupikesel, tõsi küll) kõlkumas näeb. Eks ise teate, on see nüüd pluss või miinus.

Kui mõtlesite, et ma nüüd jalatööst ja visualiseerimisest rääkima hakkan, siis eksite (kuigi ka neid on hädasti vaja, tegime täna ühe raja ronimisest video, sest selle eest sai tasuta vett ja teised ju tegid, sealt paistab ikka välja see, et arenguruumi on). Ronimistehnilised küsimused on väike mure. Kõige raskem on osta ronimissusse, mis täpselt parajalt haiget teeksid. Tõsiselt. Tartust ma neid osta ei saa, sest siin ei ole ju valikut (kuigi minu kõige esimesed ronimissussid ostsin ma just siit, La Sportiva Tarantulace’id, julgen neid algajatele soovitada küll, mõistlikud sussid mõistliku hinnaga). Tallinnast ostmisega on aga see probleem, et ma jõuan ju sinna alati hommikusel ajal, pärast 2,5 tundi autos istumist – ehk siis ma pean ostma susse selle arvestusega, et mu jalad on parajasti natuke väiksemad, kui nad trennis olema hakkavad, sest päeva jooksul lähevad inimeste jalad kergelt paiste ja õhtuti on meie kõigi jalad pool numbrit kuni terve numbri suuremad kui hommikul. Igatahes. Esimesed sussid olid mul 36,5. Alguses valusad, hiljem mõnusad (võtke teadmiseks, noored, La Sportivad venivad). Siis ostsin sussid, mis jäid liiga väikseks ja jäid lihtsalt seisma (tulen nende juurde kohe varsti tagasi). Siis tulid Vampiirikad (need, millega ma videos ka ronin) – ostsin 37 ja olin nendega megarahul, algusest peale täpselt nii tihkelt ümber, kui mulle meeldib, ja lõpuni välja. Nüüd on ninad veits katki juba (seitse kuud kestsid, minu jaoks piisavalt pikk aeg), aga sussid on ikka täpselt parajas suuruses. Ei ole liiga suvakad, mõnusad on. Poes müüja ka ütles, et inimesed kiidavad. Aga TRIOPeid ei julge ma vist iial osta enam. Eelmised olid nr 37 ja nagu ma siin kirusin, hommikul ostes tundusid parajad, aga tegelikult on õhtuses trennis liiga väikesed (polegi proovinud neid uuesti sisse kanda pärast seda, kui mingi alpinist neid veits trööpas, äkki on nüüd rohkem edu). Uued on 37, poes tundusid täpselt parajad, ja nüüd, nuta või naera, on mureks see, et need on jalas LIIGA mugavad, ehk siis tegelikult ca pool numbrit liiga suured – kui nad nii vabalt jalas istuvad, ei ole jalatöö piisavalt täpne (varbaosa on suurem kui hädavajalik, seega on see osa, mis nuki peale läheb, samuti hädavajalikust suurem) ja kujutan juba ette, et nendega ei saa ma mugavalt kanda kuskile taha haakida (võib hakata jalast ära libisema lihtsalt). Ja see selgus esimese 10 minutiga, nii et edaspidi ostaks või Ronimisministeeriumist jalatseid, sest seal saab seina peal kohe järele proovida ja nii õige numbri leida (+ seda saab teha PÄRAST ronimistrenni või selle keskel, kui jalad on juba selles suuruses, milles nad sul trenni ajal on), aga seal on ka suht väike valik. Reedal on trenniks Mad Rocki Drifterid, mis mulle nii hästi ei istu, muu on seal juba tiba kallimas hinnaklassis. Nii et häda ja viletsus on nende kuradima jalatsitega, kannan elu lõpuni Vampiire nüüd, testitud kvaliteet vähemalt.

Aga kuna trennis olen ma tubli tüdruk olnud ja tehnikaharjutusi teinud, võtsin täna vabalt ja lustisin jõulisematel radadel. Ronimisministeeriumis on parajasti selline kampaania, et kui ühe raja ronimisest video vastava hashtagiga üles paned, saad tasuks TERVE PUDELI VETT, nii et otse loomulikult me tegime neid suisa kaks. Olen väga uhke, kummastki videost ei kosta vandumist, aga minu oma on siis sihuke:

Tallinnas ronimas käimine kusjuures õpetab tõesti seda vaimset hetkes olemist (mindfulness’i siis) – sa saad iga kord ronida täpselt nii hästi, kui sa parajasti ronid, ja kui sa mõnda projekti ühe trenniga ära ei roni, ei tea sa iial, kas see ka järgmine kord alles on või mitte. Kõik mis sul on, on see, mida sa JUST PRAEGU teed. Kui sügavamõtteline.

Ja ma ei saa sinna midagi parata, jõuline trenn ajab mind täiega äksi täis. Kui ma teen sellist trenni, ilmub minu seest välja 150-kilone mustanahaline meessoost getoneeger, kes on ikka nii sügavalt hood’ist, et ükski kaamera pole seal käinudki. Ja siis peavad teised kannatama seda, kuidas ma end autos selliste laulude saatel edasi-tagasi õõtsutan ja täis suuga kaasa laulan, ise samal ajal näoli burgeris olles:

Kes pole seda oma silmaga näinud, pole elu näinud (ja on ilmselt selle eest tänulik, eks meil kõigil ole mälestusi, millest me parema meelega lahti ütleksime). Reet kannatab üsna stoiliselt, teised kipuvad rohkem või vähem facepalmima, eriti siis, kui ma laulma hakkan. Mu kallis ronipartner on väga kannatlik, kuni mu ideed liiga lennukaks ei lähe. Täna ütlesin, et peaks Eminemi romantilise suhteballaadi ikka ka trenni playlist‘i panema. Reet teatas, et see, et tema mul oma autos lubab räppi kuulata, ei tähenda, et teised seda välja kannataksid. Pfft, olge siis sellised

P.S. Feminismiteemadel. Kui sa oled naisronija, pead sa ära harjuma sellega, et iga mats jagab sulle beetat. Tartus, Tallinnas, Kuu peal. IGAL. POOL. Ja kui ma ütlen “iga mats”, siis ma mõtlengi seda, et kui näiteks Reet, kes on väga eneseanalüütiline ronija, proovib midagi, ilmub tema selja taha see uus tüüp meie trennist, kes on KAKS NÄDALAT trennis käinud, ja hakkab maailma kõige laiema naeratusega soovitusi jagama, ilma et ta ise üldse arugi saaks, kust näiteks rada algab või mida täpselt seal teha üritatakse. Sest meestele miskipärast tundub, et kui mingi naine kuskil midagi teeb, ükskõik kui enesekindlalt ta sellega tegeleb, siis on tal kindlasti JUST TEMA abi vaja, ükskõik kui vähe see mees ise asjast teab. Tal on ju peenis, seega ta on automaatselt ekspert! Ma olen näiteks ühe korra kuulnud nõuannet “sul oleks hulga lihtsam, kui sa seda sinist nukki ka võtaksid” – ma ei osanudki muud teha, kui lolli näoga vastu öelda, et oleks tõesti, aga siis see ei oleks enam PUNANE RADA, mida ma ronin. Abivalmis noormees lihtsalt ei olnud värviradade kontseptsiooniga veel tuttav, aga see-eest oli ta väga varmas nõu andma. Ja mitte et mul oleks heade nõuannete vastu midagi, aga a) esmalt tahan ma natuke ise pusida, kui ma hätta jään, siis olen ma heade nõuannete eest väga tänulik, ja b) rõhk oli sõnal HEADE.

Teine asi, mis silma torkab, on see, et algajad miskipärast arutavad omavahel, kuidas midagi teha, selle asemel, et vaadata, kuidas osavamad seda teevad. Meil on trennis näiteks üks punane rada, mida mina soojenduseks ronin tavaliselt. Uus poiss ronis selle reedel esimest korda korralikult ära (= nii, et väga kole vaadata ei olnud) – ja selle peale olid teised algajad tal parves ümber ja küsisid, kuidas ta OMETI viimast liigutust tegi. Kuigi, puhtteoreetiliselt. Ma olen naine, seega LOOMULIKULT olen ma kõigist universumis eksisteerivatest meestest nõrgem, eks. Seega, kui mina selle ära ronin, ronin ma selle ilmselt ära VÄHEM jõudu kulutaval viisil, sest mul lihtsalt ei ole seda jõudu, eks. Seega, taas puhtteoreetiliselt, oleks tunduvalt targem kopeerida mind, mitte tüüpi, kes pole veel aru saanud, et see ei ole siin redel, mida mööda me üles üritame minna.

AGA. Ei ole need hoiakud midagi nii kivisse raiutud. Täna oli esimene kord, kui üks mees päriselt küsis minu käest nõu, kuidas üht rada paremini ronida. Ma olin nii üllatunud, et esimese hooga pilgutasin silmi ja palusin tal küsimust korrata. EESTLANE ja tunnistab seda, et võõras naine võiks milleski talle nõu anda! Ma isegi ei mäleta, millal ma viimati sellist asja nägin. Veel üllatavamaks tegi selle see, et ta teadis seda, et me ronida oskame, sest ta vaatas, kuidas me mingit asja ronime (ja KUULIS, millised sõnad meie ebaõnnestumisi saadavad), ja tahtis kuuldust hoolimata meiega veel sõbralikul toonil vestelda. 😀 Ei julge nüüd kardinaid eest ära tõmmatagi, muidu mõni siga äkki lendab aknast sisse.

Advertisements

8 kommentaari

  1. “ja õhtuti on meie kõigi jalad pool numbrit kuni terve numbri suuremad kui õhtuti”
    Tautoloogia olgu su tautoloogia !

  2. Täitsa tubli oled, mina nii ei painduks ega jaksaks, aga kiusu pärast panen sulle lingi ühst ronimise videost. Isegi kui juba näinud oled, vaatad kindlasti hea meelega veel korra 😉

    • Nad panevad viimasel ajal väga palju dünaamilisele liikumisele rõhku, jah.

  3. Sa oled ikka sigahea, ka, eriti, ronides 😀

    • ERITI ronides? Ma arvan, et niisama olen ma ikka VEEL parem. 😀

      • Sa kasutasid jälle seda f-sõna oma postituses, mis pani mul tulukese põlema.
        Meil ole neegreid, aga sa tõestad iga kord oma tekstis, et sa ei ole neeger.
        Siis ma taipasingi lõpuks, et feministid ongi meie ühiskonna neegrid 😀

  4. […] feminismijutud on alati nii lõbusad ja ta suudab neid kenasti isegi ronimisjuttude sisse põimida, et mul tekkis tahtmine oma viimane meesterahvaga võrdsõigusliku suhtlemise katse ka […]


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid