sport

Success!

kino

Minu tänane edusamm seisneb selles, et ma sain aru, milles ma täpselt ebaõnnestunud olen. 😀 Ehk siis ma sain lõpuks ometi aru, mida ma täpselt joogas valesti olen teinud. Õigemini, ma teen kindlasti miljonit asja veel valesti, aga taipasin, mis on need kaks asja, mida annab paremini teha, nii et need õlga ei tapaks, ja KUIDAS neid paremini teha. See tähendab, et ma saan päriselt aktiivselt olukorda parandama hakata.

Esiteks, sain juba eelmises trennis aru, et üks probleem on ülesvaatavast koerast allavaatavasse koera minekuga, sest selle ajal käib vahepeal paremas õlas raks, nii et ma tunnen, et seal midagi toimub ka, mitte niisama ei raksu. Trennis öeldi mulle, et “ära analüüsi üle, tee tunde järgi”. Ahah, aitäh. Nii et appi tõttas taas kord Kino (video algab just sellest kohast, mis minu seisukohast oluline on, seal on näha, kuidas ta õlad liiguvad, kui ta asendisse läheb):

Kogu saladus peitus selles, et ülesvaatavast koerast üles liikudes tuleb oma õlad välja keerata – nii tagasi liikudes ei raksu mu õlad kas üldse või raksuvad tunduvalt vähem. Nii väike asi, aga nii palju luges.

Teine probleem. Ma ei tea, kas te olete märganud, aga mul on jõudu vahepeal rohkem kui mõistust. (Rahvas saalist: “Eiiiiiiiiii!”) Mitte et ma loll oleksin (“muidugi mitte!”), vaid mul on lihtsalt jõudu väga-väga palju. Vahepeal rohkem kui tervislik oleks. Ja istuvate venitusasendite vahele käib harjutus, mille nimi on vinyasa, kus sa tuled rätsepaistesse, paned käed reite kõrvale maha, tõstad oma tagumiku õhku ja viid keha käte vahelt läbi tagasi planku. Selleks on vaja tugevaid kerelihaseid, et põlved korralikult vastu rinda suruda ja neid seal hoida, kuni sa end aeglaselt ja kontrollitult liigutad. Mul NII tugevaid kerelihaseid ei olnud, küll aga oli mul natuke kerelihaseid ja piisavalt tugev õlavööde, et jõuga oma keha pm tagasi visata (ehk siis ma tõesti hüppasin samal ajal kätele toetudes, nii et see ei olnud just kõige kontrollitum liigutus). Piisavalt tugev, et sellega hakkama saada, aga ilmselt mitte piisavalt tugev, et seda miljon korda teha. Kino õpetab, et kuni sellega hakkama saad, ei tohi päris niisama suvaliselt ka taha astuda, vaid tuleb kogu aeg siis vaikselt lohistada end ikka isteasendist, et enese kokkupakkimisvõime areneks, lisaks on hulk harjutusi, millega seda niisama arendada saab. Nii et ka siin on kuldne kesktee igati olemas. Suurepärane.

Iseasi on muidugi see, et konkreetne liigutus on jätkuvalt mulle keerulisem kui parema ahviindeksiga inimestele (inimestele, kelle käed on keha suhtes pikemad), kelleks on umbkaudu KÕIK, aga elu on juba kord natuke ebaõiglane. Nemad peavad olema piisavalt tugevad, et jalad tagumiku juurest põlvedega vastu rinda suruda ja neid seal ilma välise abita hoida, mina pean olema piisavalt tugev, et lihasjõuga ka oma puusad ja tagumik sinna otsa kringlina üles suruda. Ehk siis nüüd kerelihaste teenimiseks korralikult lisamotivatsiooni – ja kerelihased kuluvad seina peal ka VÄGA ära, nii et see on mitmes mõttes kasulik üritus.