Nii et proovigem siis sedapidi.
Mu Facebooki chat ei tööta juba teist päeva, nii et ma ei saa teatud inimestega suhelda ning kohati olen juba nii madalale laskunud, et HELISTAN inimestele või saadan neile sms-e, nagu mingi eelajalooline olend. Ei tea, milles asi, sest testisin täna töö juures – ka seal ei näe ma ei vanu ega ka uusi kirju, nii et pole asi ei konkreetses arvutis ega konkreetses võrguühenduses. Tänu sellele saab aga vabal ajal hulga rohkem asju tehtud, kirjutangi parajasti kerjakirju sponsorlustaotlusi seoses meie maikuise ronimisvõistlusega. Kui kujutate ette, kes oleks valmis ronisporti mingi pisikraamiga toetama, võite julgelt mulle teada anda.
Atul on mingi kõhutõbi kallal. Pidin öösel temaga kaks korda väljas käima (kummalgi korral juhtus esimene õnnetus juba toas, aga oli ka väljas veel tegemist). Orgunnisin sõbra temaga päeval väljas käima, et ta ka päeval välja saaks – ja sellest hoolimata ootas mind töölt tulles kodus neli (loe: NELI) uut kingitust. Aga positiivse poole pealt – põrand tahtiski pesemist, pole ammu (kui üldse kunagi) seda nii põhjalikult nühkinud. Tunnen kohe, et ma oleks nagu mingi auhinna ära teeninud.
Ja eks tegelikult oli korterit ka vaja juba ammu tuulutada. Plaanisin küll seda järgmisel nädalal plusskraadidega teha, sest tark ei torma, aga samas pidi varajane kana teri leidma ja tänased toimetused pidid homse varna kergesti ära murdma jne. Vahepeal käisin poes ja ostsin 30-liitriseid prügikotte – Atu paneb ebameeldiva kõhutunde lähenedes jooksuga ukse juurde, nii et kleebin kilekotid maha, on vähemalt hea lihtne kogu see kraam prügikotti keerata. Esimene samm MacGyveri ameti ülevõtmise poole. 😀
Küll see maailm on üks tore paik.
Pärdikute päevaraamat 