Supilinna maffia ahistab mind

article-godfather2-0405

Ärkasin täna hommikul (mm, 10 tundi und, mmmm) ja mõtlesin välja jalutama minnes, et mul on ikka vedanud, et ma Tartus elan, nagu ma mõtlen iga kord, kui ma loen järjekordsest Tallinna blogijate omavahelisest skandaalist. Tartus on kuidagi hulga lebom see asi, ma arvan, et isegi kui ma läheksin VVN-ile või Murcale Facebookis ütlema, et nad on räiged kõõmad, saadaks nad mind pikalt, mitte ei ütleks mulle, et “õumaigaad, ma kirjutan nüüd oma blogis sellest, kui värdjas sa oled” (mille peale mina loomulikult vastaksin, et “ma kirjutan OMA blogis, kui palju suurem värdjas SINA oled”). Turundusnipina oleks muidugi kasulik, saaks nädala pärast kirjutada, kuidas me vastu ootusi ikka ära leppisime, paar ühisselfit üles panna ja siis varsti uuest ootamatust tülist kirjutada.

Ja täiesti teemaväliselt, üldse mitte blogijatega seoses ja KINDLASTI mitte seoses ühe teatud blogipostitusega, mis eile kibekähku jälle maha kustutati, lihtsalt teoretiseerin siin – kui üks 14aastane joodikute laps ka tõesti rasedaks jääb ja oma lapse lapsendamiseks annab, kas te ei leia siis, et ta on sellega vähemalt kolmele erinevale osapoolele heateo teinud? Üks lastetu pere saab väga õnnelikuks, üks pisike laps saab endale armastava pere, kus ta ei ole joodikutest vanavanemate mõjusfääris (sest 14aastane ema oleks kindlasti neist veel väga sõltuv), ning ei kasva näljas ja tema noorel emal on võimalus üritada sellest ringist välja murda ja endale parem elu rajada. Eeldusel muidugi, et see laps päriselt lapsendamiseks antakse ja ema hooldusõigusest loobub, mitte ei jäägi last elu lõpuni kummitama ja talle valesid lootusi andma. See ei ole kindlasti kerge otsus, aga mina ei mõista hukka ühtki noort naist, kes sellise otsuse langetab, seda enam, et antud hetkel oleks kogu isa abi rasestamisega piirdunud. Lisaks, on palju inimesi, kellega ma olen elu jooksul paremini läbi saanud kui täna, elu ikka viib vahel erinevaid radu, suhtumine muutub jne. Kui ka mõni mu endistest sõbrannadest Odini sõdalastega liituda otsustaks*, ei tuleks ma selle peale, et ähvardada ta mineviku vigu maailmaga jagama hakata. Me kõik võime vihastada, aga on mõned piirid, mida täiskasvanud inimene ei peaks enam ületama.

Aga algusesse tagasi pöördudes. Astun mina naeratades uksest välja, põhimõtteliselt löön vilet, kuulen ülevalt mingit kolinat ja … minu jalge ette potsatab maha kalapea. Saate aru, KALAPEA. See mind ei üllata, et mind kui üht 21. sajandi olulisimat arvamusliidrit ähvardustega vaigistada üritakse, ja ma saan neist vihjetest (“varsti magad kalakeste juures”) aru küll, aga traditsiooniliselt on olulistele inimestele ju ikka hobusepäid saadetud. Nii et taas kord üritatakse mind vaigistada ja alavääristada, isegi korralikku ähvardust ei saadetud.

Ahjaa, üks näide sellest, miks mul oleks vaja joogasõpra – no hulga parem on nii selliseid harjutusi teha, neist on hulga rohkem kasu ja arened hulga kiiremini. Kino on muidugi sammu veel kaugemale astunud ja joogiga abiellunud, aga no minu puhul ei ole see ju võimalik, kui see just üks ronijast joogi ei ole, sest prioriteedid. Ronimises on ronisõprade olemasolu veel tähtsam (belay bitch on ajutine lahendus). Meil on trennis hulk inimesi, kes lihtsalt tulevad kohale ja ronivad, kellega juhtub, aga minu jaoks on seal õige(-te) partneri(-te) olemasolu ERITI oluline, sest hea kaaslane ütleb sulle, kui sul mingi tüüpviga sisse kipub tulema, kui talle tundub, et sa raiskad oma aega kasutu beeta kümme korda tegemisele, selle asemel, et proovida paremat leida, jne. Ja üldse olen ma sotsiaalne inimene, jooga pole trenn (lähenemise mõttes, mitte füüsilises), aga kui ma teen trenni, on hulga toredam, kui saad kellegagi samal ajal valimatut möla ajada ja selle kõrvalt pisut kogemusi vahetada. Näiteks teen mina, siis teeb AbFab, siis teeb keegi teine, inimesed annavad üksteisele eeskuju, vahetavad mõtteid ja ideid, sõimavad neid, kes kohe üldse aru ei saa, mis parajasti toimub (sest alati on mingi tainas, kes tuleb jooksuga kohale, ütleb, et ta tahab ka proovida, ja siis küsib, et kus siin see algusnukk üldse on ja kuhu ta nüüd oma kätu panema peaks, et siis avastada, et ta unustas üldse sussid jalga panna jne). Koos on vahvam ja areng on kiirem.

P.S. Ma mõistan, et kalapeast rääkides eksisteerib ka teatav marginaalne võimalus, et katuse all läksid lihtsalt tuvid toidu pärast tülli, aga kuna sellel käsitlusel puudub kirjanduslik väärtus, ei peatu me sellel pikemalt. Aga faktina elust enesest olgu ära märgitud, et üks välielektrikuna töötav sõber ütles, et postide otsa ronides ikka leiab vahepeal poolikuid raipeid, mis keegi on kõrvale pannud, et oleks hiljem pärast pikka päeva hea näkitseda.

* Püherdasin täna hommikul mudas ja jõudsin Õhtulehe kaudu Delfi artiklit lugema (saab kohe jälle feminismiteema sisse tuua) – seal oli nimelt artikkel sellest, et Odini sõdalaste liikumise juht on jõhker naisepeksja. Just nii oli pealkiri sõnastatud. Artikkel rääkis ka põhiliselt sellest. Ja siis mainiti otsekui muuhulgas ära, et ahjaa, tegelikult on ta kedagi peo käigus ka PÕHJUSETA NÄKKU PUSSITANUD. Ehk on mul kuidagi kiivas väärtushinnangud, aga minu jaoks küll selline mees just naisepeksja ei ole, vaid lihtsalt igat pidi vägivaldne inimene, ja ma ei saa üldse aru, miks peaks meedia sellisest inimesest rääkides rõhutama just naiste vastu suunatud vägivalda. Selle pärast, et nad väidetavalt kaitsevad valgeid naisi? Mulle on jäänud mulje, et nad siiski enda arvates kogu ühiskonda kaitsevad. Kommenteerijad leiavad muidugi, et artikkel on kallutatud, ja et parem ikka tänavatel patrulliv korduvalt süüdi mõistetud vägivallatseja kui mingi tõmmu moslem. Delfi kommentaatori suust pead sina tõde kuulma.

8 kommentaari

  1. http://m.iltalehti.fi/uutiset/2016032421309567_uu.shtml

    Panin õhtulehes vastuseks väitele, et sellist uudist pole Soome ajakirjanduses olnud, ülaloleva lingi. Kõigepealt hakkas pasarahe, et niikuinii fabritseeritud ja kinnimakstud artikkel ja no inimene ikka ju parandab end etc, seejärel kustutati mu kommentaar kui Õhtulehe kommenteerimistingimustele mittevastav.
    Sobivaks on arvatud näiteks kommentaarid “Odini sõdalaseks ei sobigi hellasüdameline nännipunn. Kui mees lööb, siis ta lööb ja põhjusega. On naisi, kes oskavad nii küsida, et mitte ei saa andmata jätta” ja “Kas naine oligi soomlane? Kui polnud, siis milles küss”.

    Vajutan meeleheitlikult nuppu, mis peaks maakera peatama, et ma saaks maha minna….

  2. Oo, sind on perekoolis teistele blogijatele eeskujuks ära toodud :))

  3. Sa muide täie pasaga EI taha mitte mingisugust beeta arutamist, kui sa selle beeta peale just ise enne tulnud pole. Siis võib somehow arutada küll.

    • Ma olen öelnud ka (umbes miljon korda), et ma tahan ise natuke kõigepealt oma peaga mõelda ja kui ise välja ei mõtle, olen igati valmis arutama. Mis on kõigi ronimisartiklite ja raamatute kohaselt arenguks parim variant. Sulle ei meeldi see ainult selle pärast, et sul on kaasasündinud vajadus oma seisukohta alati otsekohe teistel kurgust alla suruda.

      • äge boyfriend sul!

        • Sa oleksid pidanud küsima, miks ma oma boyfriendiga musta pesu blogis pesen, mitte omavahel ei aruta.

        • Selle eidega ei saa midagi arutada.

          Teen oma blogi hoopis. raisk.

        • Las ma arvan, with blackjack and strippers. Hoorajäägrist joodik sa oled.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid