Lihtne küsimus Madile

Sa oled siin umbes miljon aastat söögi peale ja söögi alla rääkinud sellest, kuidas naistel on üüratu tung lapsi saada (erinevalt meestest). Minu tutvusringkond seda väidet ei toeta (noorena tahavad kõik seksida, aga vastutada ei taha keegi, vahel lihtsalt juhtub ups, vanemana räägivad mehed täpselt sama moodi, et tahaks juba vaikselt lapsi saama hakata).

Aga esitaksin sellise küsimuse, et kui tung lapsi saada on naistele universaalselt omane, millega sa siis seletad seda, et sündivus langeb KOLINAL otsekohe, kui ühiskond muutub jõukamaks ja demokraatlikumaks ning naistel tekib võimalus a) ise oma viljakust kontrollida ja b) end muul viisil teostada? Ega ometi ei ole asi selles, et hoopis meestele (või mõlemale osapoolele) meeldis hirmsasti see TEGEMISE AKT, mitte niivõrd see tulemus?

P.S. Inimese väärtus sõltub ikka sellest, mida ta ära on teinud. Sinu väärtus ei sõltu sellest, mitu last sul on, vaid sellest, kas sa saadad oma päevad nende laste (või nende puudumise) kõrvalt mööda lihtsalt õlut juues ja internetti pahna pildudes või teed midagi asjalikumat. Suurem osa meist on nagunii biomass, me ei muuda maailma, lastesaamine mõjutab ainult meie ökoloogilist jalajälge, mitte seda, millise jälje me sellele maailmale jätame. Ma olen suvaline blogija (keeles, mida räägib miljon inimest, neist suurem osa kehvasti), sellest, kui raevukaid või armsaid postitusi ma kirjutan, kas ma teen trenni või lakin küüsi või kasvatan lapsi, ei sõltu MITTE KUI MIDAGI peale nende potentsiaalsete laste ja kümne (varieeruva) lugeja heaolu.

Advertisements

23 kommentaari

  1. Küsimusele vastamisest hoidun. Aga on nähtus nimega “titeisu”, mis minu arust on puhtalt naiste teema, meestel midagi sarnast mu teada ei esine, nii palju kui ma kirjeldusi olen lugenud.

    S.t. on vähemalt natuke asümmeetriline küll see laste saamise soov.

    • Äkki mehed ei räägi sellest omavahel? Mulle on küll mitu vallalist meest pihtinud (üldse mitte mulle ligi ajades), et tahaks juba peret ja lapsi.

      • Mehed muidugi tahavad lapsi, aga see konkreetne termin on paar kraadi kangem.

    • või siis ei ole Kaur juhtumisi ühegi sellise mehe tuttav.
      mina ka ei ole, aga mu lähemas tutvusringkonnas (mitte interneti omas, vaid selles va füüsilisemas) ei ole ka ühtegi naist, kellel (vähemalt minuteada) selline karmilt füsioloogiline titeisu oleks tulnud. kellel lapsed on, sellel on käinud kas seda rada, et hmm, päris toimiv kooselu, teeks sellest lastega pere, või siis on olnud “ups, juhtus” variant.

      üks-kaks vähem tuttavat on küll, kes hulluvad ka kõigi võõraste tittede peale. a ma ei ole isegi kindel, kas neil oli isiklik titeisu, omaenda tite järele. neid paistab õnnelikuks tegevat suvaline titt.

  2. Ei usu mina, et see “üüratu tung lapsi saada” või “titeisu” on kuidagi füsioloogiline, et just seepärast läheb ihu jampsi täis. On muidugi ka erandeid. Nagu näiteks väikesearvuline, kuid häälekad seksuaalvähemuslased Varru&Ko, kelledel ilmselt saab organ impulsi sõna “abielukohustus” mainimisel.

    Seda usun aga kindlasti, et sotsiaalsete olevustena soovivad lapsi saada nii naised kui mehed. Nii nagu lapsepõlve arengutes on ka selles naissugu pisut kiirema arenguga, mis aga ei tähenda, et meestel selline tunne olematu oleks.

    • Mingil piisavalt vanaks saamise hetkel tõenäoliselt tekib nii naistel kui ka meestel mõte, et – krrt! – kes mu ratastooli hakkab lükkama ja äkki on oma laps parem pika nokaga kannust kisselli kurku kallaja kui hooldekodu põetaja. Selline praktiline mõte, eks. 😀

  3. Tung lapsi saada ei ole tung kümneid lapsi saada.
    Sündivus lääneriikides langeb seetõttu, et oma tungi rahuldamiseks piisab ühest, mitte kümnest lapsest.

    Seejuures tuleks arvestada, et tung paljuneda ei ole samasugune intensiivne tunne nagu seksuaaltung ja -kirg. Laste saamise tung kerkib esile tavaliselt siis, kui elu on stabiilne ja lapsi on võimalik heades tingimustes kasvatada. Läänemaailmas tähendab stabiilne elu reeglina töökohta ja iseseisvat elupinga, sageli ka elukaaslast. Arengumaades ning “vanasti” aga oli stabiilne elu niipea, kui abielluti – lapsed on/olid tööjõud, paljud surid noorena ning hea elu kindlustamiseks tuligi neid palju saada.

    Bioloogiline tung lapsi saada on pea igas inimeses, selle üle ei ole mõtet vaielda. Küll aga on inimene õppinud seda tungi veidi kontrollima.

    • Bioloogiline tung ÜKS laps saada pole aga eriti kahjulik, kui kõigil see nii oleks, oleks rahvaarv jõudsas vähenemises, välja arvatud need kohad, kus rasestutaksegi peamiselt vägistamise tulemusena. Pealegi jutlustab Mad seda, et tung lapsi saada juhib kogu naise elu, tahad agu vvn, et kogu aeg oleks alla kolmene tatt kodus, muidu on imelikult kurb olla.

      • vvn-l on see äriprojekt, iga kord uus mees ja värske emapalk muidu ei ela ära

    • Mul näiteks pole bioloogilist tungi last saada. 30-aastane naiserajakas juba, võiks olla. Aga pole.

      Näiteks Perekoolis (just sealt on mulle tuttav mõiste “titeisu”, enne selle foorumi külastamist ei teadnud ma sellest mõistest midagi, on aga mõnel täiesti vastupandamatu soov saada uusi tittesid, olgugi endal juba kolm või neli kodus olemas. Räägivad, et tunne on kohe piinav, füüsiliselt ja emotsionaalselt piinav, kiskuvat suu nutule, kui tänaval beebit nähakse jne. Samal ajal siis töödeldakse kodus mehi, et tahaks veel lapsi ja kindlasti sooviks veel sünnitada, muidu on elu läbi. Nii et mingid sellised on olemas küll.

      • Justjust, ja see isu haarab ka siis, kui pole ei meest, kodu, raha ega võimalust. Ma meestel ei ole sarnast emotsiooni tuvastanud. Võimalik muidugi, et see on siiski olemas, mispuhul palun mind valgustada, maailmapildi avardumine on alati kasuks.

        • Jajah, üks kord elus olen Kauriga nõus. Mul ainuke tuttav, kelle käest ühe korra olen selle sõna ta endaga seotult mainimist kuulnud, on niigi paljulapseline ja kõige väärakama ekselukaaslasega, kes minu tutvuskonna inimestel üldse minu teada olnud on (vägivaldsega).

          Ma ei tea, kas see on just isikuomane. Ma olen mõelnud, et s.o vbl eneseväljendussoov näiteks. Et kui naine tunneb, et tal on maailm püsti ees ja tahaks kuidagi ennast rakendada või väljendada, siis tekibki selline raskesti mahasurutav füsioloogiline tung. Seda ei saa ju ükski mees muidu takistada ja maha tampida, kui ise samme astudes. Mida ometi see* mees ei tee, eks. 😀

          * Ma ei mõtle geneerilist meest, vaid just sellist meest, kellega suhte tõttu naist tabab enese realiseerimise kriis ükskõik kas mehe otsese surve tõttu või naise endale võetud kohustuste ja enesesisenduse paine tõttu. Vbl see ei ole isegi seotud meestega, vaid perekonna kui toimiva/mittetoimiva elukorraldusmudeliga. See survestav või enesesurvestust tekitav pool lihtsalt seetõttu on mees, et tavalised kooseluhetkel lapsi soetavad suhted kipuvad olema heteroseksuaalsed. Ühesõnaga – äkki see titekihk on stressivastus?

        • Mina olen sinuga küll kogu aeg nõus!

  4. ei jaksanud kõiki kommentaare päris läbi lugeda, aga ise mäletan täitsa hästi seda hetke, ca 30 aastat tagasi, kui mu nö bioloogiline emainstikt käivitus. Vanust oli mul siis nii 18-19 vahel, olime kinos, naissoost töökaaslasega. Filmis toimus rongiõnnetus, mille käigus tuli ilmale titt, kes muidugi ka titehäält tegi ja valjusti nuttis. Ja käiski minus tookord miski plõks ning lapsesaamismõte tundus järsku igati aktraktiivne olema. ( No nii mulle vähemalt meelde on jäänud). Varem ei olnud sugugi, mõte suure kõhuga ringikäimisest tundus ebameeldiv ja sisemine suhtumine oli hoopiski teistmoodi kuidagi. Ei, ise ma tookord veel lapseootel polnud, selleni kulus vast nii kuus kuud kuni aasta veel, pole nii täpselt ka seda kinoskäigu kuupäeva ju meeles. Ei ütle, et nii peabki või et teistel nii on, aga minul oli küll. Aga eks tollal ju vara sünnitati ka, tegelikult kuulsin isegi juba vanuses 19-20 pärimisi laadis, et “millal sa siis selle kõrvitsaseemne alla neelad” mida tänapäeval enam taolises vanuses noortele naistele enam vast ei esitatagi, vähemalt nö normaalsete inimeste poolt mitte.

  5. Ma olen juba varsti nii vana, et enam pole võimalik lapsi saada ja ausalt, ainuke kord, kui ma mõtlesin lapsesaamise peale, oli siis kui olin püsisuhtes ja mees vihjama hakkas. Õnneks läksime enne lahku kui lapsetegemiseks läks. Minu puhul on see olnud ikka rohkem ühiskonna surve, et “mees ja kolm last” (kolm sellepärast, et rahvastiku taastootmine, eks ole). Vajadust last süles hoida ja väntsutada pole kunagi tundnud, nüüd ma ei teagi, kas ma olen ikka päris naine või siis mitte.

  6. Tunnistan ausalt, et minul on olnud kolm korda tõsine piinav vajadus laps saada. Õnneks oli mul piisavalt mõistust, et olukorda reaalselt hinnata – mul poleks talle peale armastuse midagi pakkuda, lisaks on suur tõenäosus (geneetilised riskid vaimseks ebastabiilsuseks) mis nõuaks minult erilist tähelepanu ning tohutut tööd, et lapsest kasvaks inimene kes endaga toime tuleb. Seda ei saa ma teha kui olen ise vaimselt ebastabiilne.

    Aga tung oli ning aborti tehes (viimasel võimalikul hetkel) lapse ultraheli pildilt reaalselt tema sõrmi ja varbaid väga täpselt näha tekitas lausa agooniat. Peale aborti tundsin end aga vabanenuna liigsuurest koormast mis oleks võinud tol hetkel hävitada palju elusid. Meeste tung lapsi saada pole küll niivõrd tugev, kuid piisavalt tugev, et tohutu armastusega oodata omaenda ihuvilja, sellest unistada ja teha tulevikuplaane parimaks kasvatuseks. Oodata elevusega iga liigutust, iga teadaannet lapse tervise ja arengu asjus, kaitsta oma naist kõige ohtliku eest ning toetada teda kõiges, ka kõige ebaratsionaalsemate tunnete väljaelamises. Minu tolleaegne mees oli ainus mees, kes ootas kirugilist aborti tehes ukse taga ja tundis tohutut kurbust, kuigi ka tema teadis, et see on õige otsus. Ehk siis – kõik pole mustvalge.

  7. Ma pean nüüd hoolikalt kaaluma, mida öelda. Ei taha lahmida. Kõik ärrituvad mu peale. Kummaline. Mõtlesin, et eestis peab olema vähemalt keegi, kes mõtleb samuti.

    Valmistan paremini ette. Tahan öelda, et ma nutan alati naiste pärast. Kuidas nad raiskavad oma elu mõttetute laste (meeste) sünnitamise ja hoolitsemise peale.

    Tahan öelda – kurat võtaks! – et ma olen – tundub – ainuke tõeline feminist siin laudas. (AbFabil on ilus jutt aga lõpptulemus on sama mis teistel – saada omale mees-koer-hobune-laps.)

    Respekt Gudruni ja Ulrike ees!!!

    P.S. tegelt siin kommentaarid on huvitavad. Aga ei taha lahmida esimese emotsiooniga. Tahaks läbi mõelda. Ja siis rünnata teid – võlts-feministe!

    • Miks mulle meenus anekdoot maailma parimast menstruaatorist ?

    • Filmis on see muidugi romantiseeritud. Näiteks rünnak Saksamaa peaprokurörile (või kohtunikule), ei mäleta täpselt. Filmis on üks naisterahvas peategija, kes laseb maha nii eesmises kui järgnevas autos olevad turvad. Tegelikult võttis sellest rünnakust osa vähemalt 20 RAF liiget. Tahaks uskuda, et paljud olid neist naised aga tegelikult seda ei tea keegi.

      Saksamaa levitab negatiivset propagandat, NSVL levitas positiivset, et vat kus neil on kõrini. Tegelikkust ei tea. Mida teatakse, et Ulrike ja Gudrun olid naised, keda karta tuli:))

      Ma muidugi ülistan neid. Aga Andreas ja Holger ei olnud vähem tegijad – nende pärast piirati minu mäletamist mööda koguni terve südalinna kvartal soomukitega siise. Polizai karjus: “Andke alla!” Nemad vastasid: “Kuradi pask!” Läks räigeks tulistamiseks, aga mõlemad võeti elusalt, kuigi haavatuna, kinni.

      Gudrun võeti lõpuks vahele vist kusagil kaubamajas. Andis oma mantli müüja kätte ja see oli nii raske, et müüja vaatas – tal on ju mõlemas taskus püstolid:)) Niikaua, kui kabiinis uut outfiti proovis oli kogu kaubamaja ümber piiratud. (Pead ju armuma sellisesse gäli? Meeletult!)

      Ulrikele mindi ukse taha vist kui ma õigesti mäletan. Ta ise avas. Nägi erirühma. Ütles: “Astuge sisse, tõprad!” (Pead ju armuma sellisesse gäli? Meeletult!)

      Ega keegi ei tea, mis tegelt juhtus maailma valvatuimas Saksamaa vanglas kui nad ühe öö jooksul kõik end tapsid. Mehed lasuga kuklasse vist. Naised poosid end üles. Üks naine jäi ellu. RAFi noor põlvkond oli vandunud et päästab neid ja et nii see ei jää. Keeruline lugu. Igaühel on oma stoori. Mina olin Gudrunisse igatahes armunud:)) Maailma ilusaim tüdruk. Mantel, sõnaõigus ja püstolid. Keegi ei tea, mis tegelikult oli. Ma armastan Gudruni.

      • Laias laastus niimoodi see toimus aga mitte täpselt:))
        Igaüks teeb ajalugu endale sobivamaks. Ilus ikkagi.

        • Peamine kriitika oli, et turvaauto (tagumine) sõitis mugavuse mõttes liiga lähedal. Neil oli 3-4 marsruuti, mida nad vahetasid, aga eks igaüks läheb laisaks kui oma tööd iga päev teeb. Parandage mind, kui vaja, aga too tähtis prokurör oli mitu kuud RAFi juures kinni, enne, kui ta tapeti.

  8. Vastan küsimustele, mis esitatud Rentsi loos.
    Sündivus langeb valgete naiste hulgas, sest nad ju näevad, et see ei ole hea asi. Üksikul saarel elav aborigeen-naine ei tea miskit Galileost või Galileist ammugi sellest valgete vuntsidega tropist, kes on mitu korda oma asju parandanud (respekt muidugi selle “võibolla “kummituslik kaugmõju” on ikkagi olemas”). Aborigeen-naine tunneb ainult sedasama tungi, mis kõik loomad – järeleandmine.

    Valge tsikk aga hakkab järele mõtlema. See muudab teda sajandite jooksul. (Meie arvame, et muudatused peaks aset leidma 2-3 aastaga, aga – kamoon, tropid:))).

    Vastan Rentsi küsimusele – tung lapsi saada väheneb naiste hulgas aga see toimub sajandite jooksul. Näites juba 100 või 300 aasta pärast on laste sünnitamine ainult võibolla “prolede” teema. Neile makstakse, et teeks seda, mida mõistlik aadlidaam ei tee. Oleme praegu üleminekuperioodis, mida tulevikus kõik 12aastased naeravad: “Kuidas küll vanasti võisid naised nii lollid olla, et ise lapsi saada?”

    See, mida mina räägin on – laste saamine on naisele kahjulik! Ärge tehke seda naised. Laps on see, mis hävitab teie elu!

  9. “Ma olen siin ainuke feminist” on absoluutselt kõige lollim lause, eriti konteksti arvestades, mille sa siin avaldanud oled. See on juba muidugi saavutus iseeneses.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid