faith

ainult tõsistel teemadel

masks1

Ilus ilm oli täna, mõtlesin, et lähen rattaga tööle. Läksin ka. Püksid kärisesid teel sinna lõhki, ikka korralikult, nii et istusin vaikselt oma arvuti taga, ei julgenud hästi vett toomaski käia, sest meil on küll vaba õhkkond ja riietus pole reglementeeritud, aga “kann paistab” on vist siiski veidi kohatu. Meil on selline ülemus ka, kes sellist faux pas’d iial märkamagi ei teeks (teate küll, nagu see tõeline džentelmen, kes vannitoas võõrast alasti daami märgates ütleb viisakalt:”Vabandage, härra, kas jätsin ehk oma prillid siia?”, ainult selle vahega, et mu ülemus on naine), aga ta ise on ALATI väga väljapeetult riides, ühtki kortsugi pole iial ta pluusil, rääkimata sellest, et riided oleksid lihtsalt seljas lõhki kärisenud. Ja mul ei oleks see isegi esimene kord end häbistada, eelmisel suvel läksin ka rattaga tööle ja alles õhtul enne kojuminekut avastasin, et mingi lind oli mulle midagi õlale jätnud. Ma olin rahulikult terve päeva istunud, kellegi seedekulgla sisu õlal. Keegi midagi ei öelnud ka (tahaks loota, et keegi ei märganud ja kui siia lugema ei satu, ei saa kunagi teada).

Pühapäevast ei räägi. Teeme nägu, et pole olnud. Ma unustan vahepeal ära, et mul on rohkem kui kolm lugejat. Panen siia hoopis päeva kommentaari (ja kui autor peaks siia lugema sattuma, siis ära muretse, sa oled juba ette targem kui nii mõnigi blogija – ja kui ka ei oleks, on meil kõigil võrdne õigus arvamust avaldada):

Kui veidi sellest huvituda, siis väikse uuringu järel võib teha järeldused, et enamus blogijatest on veidi vanemad inimesed. Kuskil alates 14-15 või midagi sarnast.

Ja teine tsitaat samast kohast:

Mulle ei meeldi kuulata virisemist, vaid mulle meeldib viriseda.

Aaaaamen, sista! Lõpuks ometi paneb keegi ausalt kirja selle, mida mina kogu aeg olen öelda tahtnud.

Muidu jätsin täna trenni vahele, et asjalikke asju teha. Kui see on täiskasvanuelu, on see tõsiselt ülehinnatud.

P.S. Ei tea, kas peaks homme juba burkas tööle minema, et uue korraga harjuma hakata, või ootame järgmise nädalani? No et seitse juba on, kaugel see seitse sada ja seitse tuhatki siin enam …