Käisin oma suguvõsa head nime määrimas

Tahaks nüüd kogu nädalavahetust kokku võtta, nii et lihtsam oleks see vist raamatuna välja anda. Ei paindu sõrmed hästi trükkimagi nii pikalt. Palju pilte on ka, nii et panen joone alla, et need, kel kehv internet ja puudub huvi spordi- ja reisikirjelduste vastu, saaksid seda vältida.

Eellugu

Käisin Sirgiga reede õhtul väljas. Kuna muuhulgas tahtsin ka väikevennale tere öelda, leppisime kokku, et jooks ühe … tee. Edisonis. Talle meeldivad sellised hipsterikohad. Ei teagi kohe, miks või mispärast, sest ise näeb ta ikka inimese moodi välja. Aga väga tore oli seal istuda ja inimesi vaadata. Muuhulgas seisin üle viie minuti baarijärjekorras, sest minu ees oli kolm inimest, kes kõik tahtsid selliseid keerulisi kokteile nagu “üks õlu”, ja leti taga oli ometi ainult kaks teenindajat (vahepeal käis ka kolmas neile telefonist mingeid pilte näitamas). Mõtlesin endamisi, et slaava boogu, ei ole ometi olemas sellist teenindust. Tagantjärele tahaks neiusid tervitada ja neid tänada selle eest, et nad vaatasid meile kõigile silma, naeratasid, ütlesid “tere” ja “palun” ja olid üldse kenad. Oskan teid nüüd hulga rohkem hinnata!

Laupäev

Laupäeva hommikul startisime juba 7.30, et piisavalt vara Riiga jõuda, sest seal toimus iga-aastane bouldervõistlus, mis on ALATI megaäge. Sel aastal oli neil amatööride kategooria, nii et loomulikult olime ka meie end kirja pannud ja väga põnevil. Noh, ma ei hakka siin väga pinget kruttima, olgu öeldud, et ilmselgelt lätlased EI TEA, mida sõna amatöör tähendama peaks ja olid radadega täiesti puusse pannud. Kokku oli alguses kaheksa rada ja minu kahel trennikaaslasel (Reedal ja Anul) piisas finaali saamiseks sellest, et kumbki ronis ühe raja ära (amatööride parim ronis kas kaks või kolm). Nagu siit arvata võib, ei roninud mina ühtki, ainult ühe boonuse sain. Kaks rada olid sellised, et oleks olnud aega ja hea päev ja tuul õigelt poolt ja Kuu Kaljukitses, oleks need võinud ära ronida. Ehk. Kõik ülejäänud olid täiesti üle pea. Korraldajad vaatasid tulemusi ja … keerasid finaaliks veel raskemad rajad. Nii rasked, et mitte ükski finalist ei roninud ühtki rada ära. Võitja otsustati boonuste põhjal (boonus – teatud erimärgistusega nukk rajal, mida peab “funktsionaalselt kasutama”, st korralikult sealt kinni saama, et see kirja läheks). Ja see oli amatöörides, suurtel tüdrukutel olid ka suurte tüdrukute rajad, väike näide (joon märgib seda, et seina ei tohi kasutada, muidu oleks ometi liiga lihtne):

Ma ei taha sellest rohkem rääkida, ütlen ainult, et inglased ütleksid, et see on väga humbling experience. Sain aru, et mul on veel väga palju arenemisruumi. Järgmisel aastal jälle, soovitatavalt paremini.

Aga seda ütlen küll, et väga äge oli vaadata, kuidas need parimad ronijad on nagu kuradima bullterjerid. Said küünte ja hammastega mingist pisikesest asjast kinni ja lihtsalt ei lasknud enam lahti. Nad ei andnud järele. Seal oli üks tüüp, kes on selle spordi jaoks ilmselgelt pisut liiga lühike, ca minupikkune (mis meestel pidurdab päris korralikult, sest radu keeravad keskmist kasvu mehed enda kasvu silmas pidades), ja oli üks rada, kus pikemat kasvu mehed ulatasid jala vastasseina panna. Tema pidi täiesti olematu nuki peal seistes kontrollitult vastasseina kukkuma ja seal tasakaalus püsima, et edasi minna. Ja ta proovis seda järjest vähemalt 20 korda. Lihtsalt proovis ja proovis ja proovis ja proovis. Ja lõpuks sai hakkama – ja selgus, et ta IKKA lihtsalt ei ulata sinna ja see ei olnud selline koht, kust hüpata saaks. St kindlasti saaks, maailma parimad ronijad kindlasti hüppaks või teeks mingeid imetrikke, aga see ei olnud selline koht, kus üks lihtsalt väga hea ronija seda tegema hakkaks. Ma oleks tahtnud talle lihtsalt järjekindluse eest mingit auhinda anda. Eriauhinda vist ei saanud, aga finaali jõudis ta küll. Meeste finaalis otsustati ilmselgelt, et nukke pole tegelikult üldse vaja:

Riia ööelu

Õhtul otsustasime, et läheks kuskile sööma – ja avastasime, et Riias on päriselt selline koht nagu Pelmeni XL. Kesklinnas! See oli meie meelest lausa hüsteeriliselt naljakas, nii et otsustasime ühiselt sinna sööma minna (ainult Reet vingus, et meiega muud ei olegi, kui glamuur ja sära). Toit oli täpselt selline, nagu arvata oli, ei midagi üllatavat. Odav ja enamvähem söödav. Õunapirukas maitses ka täpselt nii, nagu ühelt nõukaaegselt kohvikust ootaks (ärge minge järele proovima), ja ma arvan, et söögi ajal ei tulnud keegi lauda räpase lapiga pühkima ainult selle pärast, et keegi ei viitsinud. Tüdruk, kes letis töötas, oli selline, et ma mõtlesin, et ma ei ole sellist klienditeenindust veel näinud. Ma ütlesin ikka püüdlikult liels paldies ja muid selliseid viisakaid asju, aga tädi ei öelnud MITTE ÜHTKI SÕNA. Tõsiselt, mitte ühtki sõna, mitte üheski keeles. Hiljem kuulsin, et Tarmole olla ikka inglise keeles tere öelnud, nii et nelja inimese peale sai üks temalt suisa tervituse kätte. Nägu oli ka selline, et oleks tahtnud talle mingi abiliini telefoninumbri pihku pista. Teate küll, et kui enesetapumõtted ja must masendus, siis helistage.

Aga pärast seda käisime see-eest Kuuba baaris, kus sai ämbriga kokteile osta, nii et see oli päris tore.

Pühapäevane trenn

Pühapäeva hommikul ei viitsinud ma enam võistlusi vaatama minna, sest mulle meeldib ise ronida hulga rohkem kui teisi ronijaid vaadata. Nii et läksin hoopis ühe Läti sõbraga Falkorsi keskusesse ronima. Tema kusjuures sai finaali, aga leidis, et miks minna finaali, kus pole võiduvõimalust, ja ronida seal nelja rada, kui on võimalik minna trenni ja ronida rahulikult 20. Eksisin tee peal muidugi ära, selgus, et sõber ei valetanud, kui ütles, et “kui sulle tundub, et sa oled täiesti vales kohas, sest sinu ümber on täielik geto, okastraat ja lagunenud aiad, siis tule julgelt edasi, sest oled õigel teel”. Aga ronimiskeskus ise oli vahva, mitte väga suur, aga piisavalt. Mitte et mul oleks väga palju energiat üle olnud, lihased olid ikka veel valusad sellest, et eelmisel päeval üsna külmalt liiga raskete radade peal tund aega punnitatud said, aga väga äge oli, üht-teist ikka jaksasin teha.

Ma oleksin saalist ka pilti teinud, aga ei saanud, sest seal ronisid palja ülakehaga teismelised poisid ja imelik oleks olnud seal neid klõpsima hakata. Isegi minul. Muidu olid karmid poisid, esmalt tegid tunnise jõusessiooni ja siis kukkusid seina peal mürama. See seletab, miks nad Lätis kõik nii hästi ronivad.

Kuna pidin teisi ootama ja aega parajaks tegema, tegin ülakorrusel ka venitus- ja joogasessiooni (see on selline tore koht, kus on redelid ja köied ja kangid ja matid ja kõik muu sihuke vajalik ka olemas) – ja kui ma muud seal tripil ka ei saavutanud, siis jääb igaveseks kirja, et see oli esimene kord, mil ma suutsin suvalises kohas ruumi keskel korralikult pea peale tõusta, oma kümme hingetõmmet pea peal seistes ära teha ja end ilma kuskile vajumata jälle korralikult alla lasta.

Pärast seda testisin ära ka ühe akrojoogat tegeva sõbranna soovituse, et hulga lihtsam on pea peale tõusta, kui jalad on algusest peale (st kohe maast lahti lükkamise hetkest) koos – on tõesti, kuigi seda tundub alguses raske uskuda. Kusjuures see läheb jälle kokku selle jutuga teemal “kes kellelt nõuandeid vastu suudab võtta”. Nimelt on meie juhendaja mulle vähemalt kaks korda möödaminnes maininud, et “Reena, jalad kokku”, aga ma eeldasin, et see tähendab, et “jalad peavad koos olema”, sest iga harjutuse jaoks on korrektne vorm, kuidas seda ideaalis tehakse. Ma ei tulnud selle pealegi, et see võiks tähendada hoopis “Reena, usu mind, kergem on, kui sa jalgu algusest peale koos hoiad”, seda enam, et ma olin vaadanud Kino õppevideot ja tema soovitas algajatel esmalt üks jalg õhku tõsta. Nii et ka mina ise pole sellest patust puhas, et lihtsalt ei suuda infot alati vastu võtta – kui õpilane valmis ei ole, pole õpetaja mulinast midagi kasu.

Ja samas kirjutas Murca just sellest, kuidas vahepeal tulevad täiega head nõuanded hetkedel, kui seda üldse oodata ei oska. Ja ongi hiljem kasu. Viimasel ajal olen ma hakanud näiteks aru saama nõuandest “aga ole tugevam!” Seda muidugi tuleb ka uksest ja aknast, nii meie trenni Serjoožalt, kes treenib suht nagu Rocky (ma ütlesin talle pärast võistlust, kus tal ka hästi ei läinud, et nii rasked rajad olid, ja tema vastas täiesti tõsiselt:”Ei, rajad olid väga head. Ise peab tugevam olema.”), kui ka Ameerikamaa kuulsatelt noortelt joogidelt, aga see ei ole tegelikult sugugi selline ülevalt alla “ära siis ole selline möku”, vaid see ongi igati hea nõuanne. Me oleme oma harjumuste kogumid – tugevam olemine on pikas perspektiivis üsna hea harjumus.

Kodutee ja enne seda

Kuna võistlus sai läbi alles viie paiku, otsustasime enne kojusõitu Alfa keskuses söömas käia, sest sealt pidid nad mu nagunii peale korjama. Ja täitsa tõsiselt, mitte kellelgi meist polnud mitte kunagi nii kohutavat teeninduskogemust olnud, kui sealses Aasia restoranis Gan Bei – istusime suvalisse kohta maha, tuli mingi üsna umbkeelne teenindaja ja viis meid teise lauda. Ja siis lihtsalt jättis meid sinna! 15 minuti pärast hakkasime tavapärasest innukamalt mööduvate teenindajatega silmsidet püüdma. Ikka mitte midagi. Lõpuks läksin leti äärde ja küsisin baaridaamilt, kas ma võin ehk temalt tellida, sest ilmselgelt meie teenindaja ignob meid – ta vaatas selle peale minu kõrval olevale kelnerile otsa ja hakkas temaga läti keeles vadistama. Mitte ühtki sõna, mis näitaks, et ta minust aru sai või tahaks saada, mitte mingit katset vene keeles rääkida proovida vms. Kannatlikud, nagu me oleme, istusime veel lootusrikkalt viis minutit, ja läksime lõpuks lihtsalt minema. Nad võiksid vähemalt mingi sildi siis üles panna, et igasugused välismaalased ja muud pagulased pole neile oodatud. Õnneks oli seal lähedal mingi teine koht, kus tädi ka inglise keelt ei rääkinud, aga näitasime näpuga ja kõik jutud said kenasti aetud.

Koduteel mängisime sellist mängu nagu “What the fruit”. Täitsa tõsiselt, me peaksime kuskile mälumängu minema, me olime kamba peale täiega kõvad. Üks loomaarst, üks lihtsalt arst, üks geograafiadoktorant, üks antropoloog ja üks natukene nagu molekulaarbioloog moodustavad ikka hea meeskonna.

Ja et kõik oleks ikka täiuslik, lõpetasime õhtu pauguga. Üks meist pidi kella kümneks öisesse vahetusse tööle minema. Nii et tõeliste sõpradena viisime ta loomulikult kummivilinal otse peaukse ette kohale. Ja loomulikult suutis ta pagasiluugi avada nii, et selle grand entrance’i vääriliseks lõpetuseks lendas sealt õllepudel klirinaga maha puruks. Selle omanik ütles selle peale ainult rõõmsalt, et pole midagi, ta ostiski ühe ekstra, juhuks kui mõni peaks katki minema. Vat see on planeerimine!