näha ja jäädvustada

pukk

Mäletate, me tegime mõnda aega tagasi koos ERMi ja Valga muuseumi ja Annika Haasiga fotonäituse Eesti mustlastest? Noh, Annika ei ole sugugi käed rüpes istunud, vaid teeb usinalt muudkui pilte juurde, nii et näitus on juba üsna suureks kasvanud (ja läheb varsti Saksamaalt Prantsusmaale ja siis Tšehhi ja kes teab, millal see ükskord tagasi Eestisse jõuab).

Lisaks on Annikal sellega seoses parajasti uus projekt käsil. Ta jagas üle Eesti mustlaslastele fotoaparaate ja huvitavamad pildid saavad lõpuks raamatusse. Neist mõned on juba praegu internetis näha. Põnev on vaadata, mis nende endi jaoks jäädvustamist väärt on, ja mõnel on täiega hea silm.

Täna käisime Lõuna-Eestis kohalikega vestlemas. Üks Vana-Roosa mustlaspere, kellega me vanasti kontaktis olime, oli vahepeal ära kolinud, nii et saime neid otsides ringi seigelda (jah, kui keegi silmatorkav kuskilt külast ära kolib, on täiesti võimalik nende uus kodu väikese detektiivitööga üles leida). Minu jaoks oli täiesti uskumatu, et päriselt on olemas kohad, kus jätkuvalt on võti kodust ära minnes ukse ette jäetud või uks lihtsalt lahti ja luud seal ees, et kõik teaksid, et pererahvast pole. Ja nii oli, kahe sellise maja juures käisime. Muuhulgas leidsime oma eksirännakutel ka sellise arvutiga piimapuki, tahtsin kohe teistelegi näidata, kui kaugele tehnika on arenenud.

Igatahes üles me nad leidsime ja lastele fotokad jätsime. Täiesti uskumatu pere on see. Nad on põhimõtteliselt Läti mustlased, aga lapsed on kõik Eestis sündinud, nii et nad on juba ca 15 aastat Eestis elanud (nende endi jaoks ei ole väga vahet, kui on vaja linna minna, minnakse ikka Riiga, mitte Tallinnasse, sest see on ju lähemal ja suurem, mingite riigipiiride peale nad väga ei mõtle, mõlemad keeled on ka suus + muidugi vene keel). Ja lapsi on neli, aga kuidagi on läinud nii, et kolm last on nii tagasihoidlikuid, kui üldse olla saab, ja kogu võimalik elevus ja edevus on kõige pisemasse tüdrukutirtsu kokku pandud. Ta jõudis mulle järjest näidata enda joonistatud pilte (“täitsa rumal, see ei ole ükssarvik – SEE SIIN on ükssarvik, TOO on lihtsalt sarvega poni!”), joosta mööda õue kaameraga ringi, et jooksu pealt koerast pilti teha, ja kapi otsast alla hüpata, samal ajal karjudes, et ta õde temast pilti teeks. Okei, ma tunnistan, et need viimased pildid olid tõesti väga ägedad ka. Ema oli temaga täitsa hädas, sest ega see, et ta toast õue ja tagasi tahtis joosta, ei tähendanud ometi, et ta oleks end vahepeal soojemalt riidesse tahtnud panna. Aga täiesti uskumatu, kuidas mõni lapsuke on nii armas, et ta võib käituda nagu pisike metslane, ja ikka mõtled ainult, et no küll on armas laps. Ma jõudsin talle muidugi halbu kombeid õpetada, mulle ei meeldi niisama kaamera ees olla, nii et proovisime võidu keelega nina katsuda jms, kuni viieaastane mulle tõsiselt teatas, et ma pean õppima pildi peal normaalselt naeratama ka. Nagu ta esimene oleks, kes seda mulle ütleb!

romad09Uusi pilte mul neist ei ole, nii et näitan paari aasta tagust – selles mõttes pole midagi muutunud, et täpselt sama moodi üritavad rahulikumad Milanat kantseldada ja kõige häbelikum laps, tüdrukute vanem vend, on teise tuppa põgenenud. Kusjuures tegu pole mitte ainult andeka spordipoisiga, vaid ta valiti koolis ka klassi kõige ilusamaks poisiks, nii et kahju kohe, et ma tema pilti teiega jagada ei saa, aga mis sa ära teed, mõni inimene on lihtsalt tagasihoidlik.

Sealt läksime Võrru, sest mul oli seal omast ajast üks väga äge informant, üks vanem naisterahvas, kes jutustas väga huvitavalt. Kahjuks oli ta juba eelmine kord, kui me kohtusime, väga haige ja nüüdseks oli elu omad korrektuurid teinud. Kurb, see pole esimene võimas ja tore naine, kes kogukonnast viimasel ajal lahkunud on. Teiste kohalikega ei õnnestunud ka jutule saada. Ei teagi, miks, aga juba näituse suhtes olid Võru inimesed väga tõrjuvalt meelestatud, erinevalt näiteks Tallinna, Kohila ja Tartu omadest. Valga on seekord veel külastamata, peaks sinna ka jälle minema. Aga Eesti on huvitavaid inimesi täis, nii äge, et keegi seda kõike ka jäädvustab.

Advertisements

4 kommentaari

  1. Seda juttu oli tore lugeda, kuidagi südmalik ja armas.

  2. Mhmh. Pole üldse vaidlema kutsuv, lihtsalt ehe ja südamlik.

  3. Mhmh.
    Lisaks ka
    http://positiiv.ee/positiivi-galerii-esimene-naitus-on-annika-haasi-lennukivaatlejad/

    • See olin mina, kaur, ausalt, ei taht olla anonüümne.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid