Kadunud riided tulid välja – Emori küsitleja nimelt käis külas ja järgisin tema kuskile pidama jäänud pilku. Täiesti nähtavas kohas olid hunnikus, nüüd said siis ka mulle nähtavaks. Kenasti raamatute vahele riiulisse ära pakitud. Häbi hajub, aga riided jäävad, nagu öeldakse. Õnneks tuleb juurde ka – eile käisin väikevennaga šoppamas, ta on maailma kõige efektiivsem ostleja. Pooleteise tunniga saime mõlemale hulgim vajalikke asju. Siis tuli Sirgi külla ja sain Marie Underi saapad ka (st selle aja stiilis, mitte tema kangestunud jalgade otsast ära sikutatud). Nüüd ei sobi jälle vähemalt paar kuud vinguda, et midagi pole selga panna.
Homme saab esimest korda välja päris kivi peale. Jee!
Midagi öelda mul ei olnud, tahtsingi ainult algava nädalavahetuse rõõmu jagada. Päeva laulu panen ka selle puhul (Peter Fox, “Alles neu”, mis on üks äärmiselt motiveeriv lugu):
Pärdikute päevaraamat 