Käisime täna esimest korda sel kevadel päris kivi peal. Sellest ei ole mul suurt midagi rääkida, sest teised tegid ägedaid asju ja mina hulga vähem ägedaid (aga ägedamaid kui eelmisel suvel, nii et asi seegi, kuigi toda korda pole eriti raske ületada), nii et sellest pole ühtki pilti.
Räägin hoopis sellest, et tagasiteel otsustasime läbi astuda ühest Piibe maantee ääres asuvast ökokohvikust. Kohvik oli nii öko, et väljas oli kuivkäimla sildiga “PELDIK”. Selline tõeline peldik, kus oli auk ja kaks tellist, linnainimesele ikka hirmus kogemus. Toas ütlesime, et tahaks pärast katsumusi käsi pesta, ja selgus, et tegelikult oli neil toas ka tualettruum täitsa olemas. Sama hipster.
Tegelikult. Ütleme teistmoodi. Seal EI olnud midagi, mis polnuks hipsterlik. Isegi kohvitass oli selline:
Ja istusin ma sellise laua ääres, sellisel taustal:
Ja mulle avanes selline vaade (teeselge, et udusus on kunstipärane, igatahes meenus mulle kamina pildiga kohe lätlaste eepos):
Ja kuna meil raha ei olnud, kirjutati mulle hiljem selline arve:
Täitsa tõsiselt, selline arve ongi (teisel pool on kontonr ja nimi) – ja väidetavalt maksvat kõik ikka alati kenasti ära ka. Eks ma olen ka osa neist kõigist, nii et tundub, et neil on õigus.
Toit oli muidu täitsa okei, selline kodune. Mis aga sugugi polnud okei, on eestlaste suhtumine alkoholi ja sõitmisesse. Sel ajal, kui meie seal olime, tuli kamp ATV-dega tegelasi, kõigil vastav varustus seljas (põhimõtteliselt mootorrattuririietus, ei ole võimalik aru saada, et nad masinaga tulid). KÕIK ostsid toidu kõrvale õlut ja kõigile seda lahke naeratusega ka müüdi, kuigi oli selge, et pärast sööki nad ei lahku paralleeluniversumisse, vaid istuvad nende samade ATV-de peale ja sõidavad nendega minema. Mulle ei meeldi see, mul savi, kas nad sõidavad tänaval või soos või metsa all, ja kas nad võtavad ühe õlle või ühe viina – ma lihtsalt ei saa aru, milleks seda vaja on. Miks ei saaks nad rahulikult edasi sõita ilma selle ühe õlleta? Miks mingisugune motosport üldse õllega käsikäes peab käima? Ma ei saa aru, miks inimesed sellised tropid peavad olema.
Aga ma ei hakka sellega hetkel oma tuju rikkuma. Või noh, see juba on, nagu ta on, kui ma sellistele inimestele mõtlen, nii et enam ei mõtle. Elan oma mullis edasi ja teesklen, et neid pole olemas.
Pärdikute päevaraamat 