faith

suhtemured on hetkega lahendatud!

Mõtlesite, et minusugune sureb vallalisena? Ei-ei, sõbrakesed, õnneks on Õhtuleht avaldanud Oprah’ flirdinipid – sest mis võiks minu heteroseksuaalsetes ettevõtmistes paremini edu tagada kui nõuanded naiselt, kes ise on väidetavalt lesbi või siis on juba aastakümneid Stedman Grahamiga suhtes olnud. Kummalgi juhul ei kujuta ette, et ta elu otsast otsani flirdiga täidetud oleks. Aga mina täidan kõiki eeskirju küll hispaanlastele omase aeglusega, aga see-eest siiski saksa täpsusega, nii et saan hakkama küll. Nii et läheb lahti:

KAVAL PEEGELDAMISTEHNIKA – kindlasti kasuta “peegeldamistehnikaid” mis panevad ta tundma, et sa tõesti kuulad teda (sa peaksidki seda tegelikult ka tegema!). Kui ta ütleb midagi, peegelda kohe see tagasi, öeldes näiteks:”Nii, et sulle tõesti meeldib uus Enya plaat?”. See muudab su tema jaoks eriti atraktiivseks.

See on õnneks lihtne.

“Ja vabal ajal käin ma jõusaalis.”

“Oo, nii et sulle meeldib jõusaalis käia?”

“Ei, lammas, vihkan ja käin, see on üks masohhismivorme.”

Tegelikult näitab minu elukogemus, et mehed tavaliselt ei vasta nii karmilt, vaid heidavad sulle pilgu (ma arvan miskipärast, et nad kalkuleerivad sel hetkel oma peas, kas sa näed piisavalt pandav välja, et su lollus välja kannatada, nii et lähme lühikese kleidiga), ohkavad, tellivad uue õlle ja vahetavad teemat.

OLE VALMIS EINESTAMA – Sinu eine ja viis kuidas sa seda sööd võib olla vägagi väljakutsuv. Sinu partner seostab head einet hea seksuaalse einega, nii et ära näkitse toitu nagu lind. Teiseks, süües kasuta sensuaalselt oma huuli, silmi, näppe ja suud. See toidab tema alateadvuslikke ihasid.

Ah, ÜKS ASI, mida ma oskan. See poisike on minu kõrval … poisike:

Omalt poolt soovitaks, et see on hea koht, kus ka oma erudeeritust näidata, et oleks selge, et sa pole mingi suvaline malts. Banaani süües võib näiteks tsiteerida välismaiseid autoreid ja käia silma pilgutades välja surematu tsitaadi:”My gag reflex is as absent as my father figure.

Banaanid on lisaks ka tunduvalt tervislikum alternatiiv tavalistele magustoitudele – mul on hetkel tervisliku toitumise periood, mis tähendab, et ma ei aja valimatult iga päev kooki sisse. Ainult ülepäeviti või nii. Siis, kui tasuta saab. Oot, kuidas tänapäeval on, kas kohtingute eest makstakse feministlikult pooleks või mees maksab? Peaks ikka äkki välja minema ühe jõukarihundiga, kes kutsub muudkui … Kuigi ma kardan, et seal saab magustoiduks ainult valgupulbrist tarretist vms, teate küll, millised need inimesed on. Kuigi iseenesest pole mul üllataval kombel mitte suhkruisu, vaid tahaks hoopis rasva – iga toidu sisse tahaks avokaadot toppida. Mis on taas üks põhjus MITTE selle jõukarihundiga välja minna, ta juba mainis ära, et kui meil kokkukolimiseks peaks minema, pean ma “ümber õppima”, sest no “tema kodus” (kas ma olen liiga feministlik, kui mind häirib see, et kui keegi naljaga räägib meie potentsiaalsest kokkukolimisest, räägib ta oma tulevasest kodust, mitte meie omast?) küll pasta sisse virsikut ei panda ja “halvaks läinud juustu” ei sööda. Aga see oli nüüd väike kõrvalepõige.

HÄÄL ÜTLEB SEDA – uuringud näitavad, et madalamat tooni ja aeglasemat kõnet peetakse flirtivaks ja atraktiivseks. Veendu, et närvid ei muuda sinu häält piiksuvaks!

Mulle meeldib see, et neid nõuandeid saab omavahel suurepäraselt kombineerida. Vaatad kaaslasele sügavalt silma. “Kas ma sain õigesti aru …” (banaan sensuaalselt kurku, järgneb üliaeglane mälumine, sest noh, kohting või mitte, 300 korda võiks ikka mäluda), “… et sulle meeldib …” (banaanietteaste kordub) “… jõusaalis käia?” (Ligineb baaridaam, kes lausub:”Vabandage, preili, aga meil oma banaanidega tegelikult sisse ei lubata.”)

Ma loodan, et väikevend tähistab homme baaris oma sünnipäeva, siis saab seda tema sõprade peal harjutada, pole väga häbi, kui nad mind hirmunud pilgul jõllitavad, sest ma ei pea nendega edaspidi igapäevaselt kohtuma. Eufemism oli see, ma mõtlesin, et “saan neid edaspidi elu lõpuni vältida”, aga ei tahtnud miskipärast nii otse öelda. Aga no eks te saite ise ka aru.

Suured teod ootavad!

sport

Ja mina arvasin, et olen tavaline inimene

654110bfcc22bd7bb214f47dbef9e331

Teate küll, mul on selline elu, mille kohta prantslased ütlevad métro-boulot-dodo, aga selle vahega, et metroo osa asendab jalgratas ja enne tudileminekut teen trenni ka, aga muidu on viis päeva nädalas sellised suhteliselt rutiinsed ja üllatustevaesed. Ma isegi ei häbene seda, vastupidi, mulle on teatud rutiin täitsa meeldima hakanud.

Aga nüüd sain teada, et ma olen tegelikult täielik mässaja. Miks ma olen mässaja? Avastasin üllatusega, et kui meile joogas öeldakse, et “selle poosi jaoks ei ole sa veel valmis”, ei tähenda see mitte ainult seda, et sa pole selle jaoks piisavalt tugev/painduv, vaid teatud inimeste meelest olevat joogas REEGEL. Ashtangas on tegelikult palju reegleid, muuhulgas näiteks see, et iga päev peaks mingi kannukesega ninasõõrmeid loputama ja mida kõike veel, sest see tagab õige hingamise ja õige hingamine võimaldab õnneliku elu, aga lisaks on ka REEGEL. Reegel näeb ette, et kui on ette nähtud teatud harjutuste järjestus ja sa jõuad millenigi, millega sa hakkama ei saa, jääbki see sinu viimaseks poosiks (st pärast seda siirdud iga kord otse lõpuasendite juurde) ja sellele järgnevaid poose saadki proovida alles siis, kui sellest kasvõi mingi lihtsustatud versiooni ära teed. Väidetavalt on selle taga oma loogika, sest poosid minevat järk-järgult raskemaks ja seega valmistab iga poos sind järgmiseks ette. Ma ei tea, ehk on kuskil tõesti mingi tabula rasa, kes tuleb tundi täpselt ühtviisi paindumatu ja nõrgana, aga mul on raske seda uskuda, sest üldiselt on kõik inimesed enne seda elu jooksul juba teinud mingit trenni, mis arendab tavalist painduvust (st üldiselt mitte puusade oma) ja annab mingeid lihaseid. Nii et mina olen nüüd siis mässaja, sest ma olen täieliku südamerahuga ja selle peale hetkekski mõtlemata lihtsalt jätnud vahele need asendid, millel ma praegu isegi algasendit võtta ei suudaks (ehk siis need asendid, mis eeldavad kas lootoseasendit või jala kaela taha panekut), ja kõik järgnevad endale siiski kodus interneti vahendusel selgeks teinud. Sest minu loogika ütleb, et kui nende järgnevate hulka kuulub näiteks puusade venitamisele suunatud asend, siis selle abil jõuan ma lähemale tolle vahelejäetud asendile, n’est-ce pas? No ja nüüd sain siis teada, et ma olen ANARHIST. Mis mul muud üle jääb, eks ma siis olen.

Kui kedagi huvitab, siis mina olen hetkel jännis pildil oleva asendiga, milleks on bhujapidasana. Suudan võtta selle algasendi, aga mul ei ole veel selliseid kerelihaseid, et end niimoodi kallutada ja paigas hoida, et lõug kergelt maad puudutaks, aga sellele ei toetuks. Lõppeb see nii, et ajad samas asendis jalad laiali, seejärel paned põlved kaenla alla, jääd varesepoosi ja siis SEALT liigud kätekõverduseasendisse (ütleme ikka chaturanga, muidu mõeldakse, et me pole veel valgustatud). Ütleme tagasihoidlikult nii, et mina ei ole veel päris nii kaugel. Ilmselt ei saa veel niipea nii kaugel olema, et see korralikult ära teha. Sellele järgneb aga hulk asju, kus on vaja ainult painduvust ja veidi kerelihaseid, nagu näiteks:

faa

No ei ole ju tegu võrreldavate asjadega? Kusjuures guugeldades ei leidnud ma kuskilt seda, et ei tohiks järgnevaid asendeid varem teha, ainult soovitusi, et tehke asju õiges järjekorras, sest esimesed soojendavad lihased järgnevate jaoks üles jne. Nii et ma ei saa üldse aru, kust see seisukoht üldse tulnud on, ja kas see on mingi ühe imeliku ajutegevuse vili või ongi laiemalt jagatud seisukohaga. Nii et need, kes on kauem ashtangaga tegelenud, võivad lahkelt kommenteerida, kas nad on üldse iial midagi selle kohta kuulnud. Ma niipea ilmselt Ülle juurde ei jõua (kuigi tahaks talle selle ette näidata igaks juhuks, et oleks kindel, et ma ühel päeval kodus kogemata kaela ei murra), et temalt endalt küsida, aga loogiline tunduks eeldada, et alguses ei õpetata lihtsalt kõiki korraga, sest õpilased ei suuda neid korraga meelde jätta.

Ronimises ei pidanud vastu ja tellisin endale uued trennisussid, sest TRIOPitega nägid jalad välja juba nagu nendel Hiina kängitsetud jalgadega daamidel – kuigi ma ei saa ütlemata jätta, et ronida oli hea, jalavahetust jms teha oli ikka tunduvalt parem kui tavalistega. Nii et väikese huumoriga võib öelda, et mul on ka nüüd trennisussid ja sooritussussid. 😀 Ma olen lihtsalt päris mitu trenni eelkõige jala- ja kehatunnetuse harjutusi teinud – kehatunnetust arendavad harjutused on ka sellised, et neid tehes ronid sa aeglasemalt ja lähed sügavamale jala peale ja väänad oma puusa rohkem välja, nii et mul on jalalihased juba täiega valusad. Ma isegi ei mäleta, millal mul viimati ronimisest jalad valusad olid (üldiselt on ikka sõrmed või käed või kerelihased vms), nii et ilmselgelt läheb praegune trenn õigesse kohta, kui korralikult ronimine nii väsitav on. Nii et mu järgmise seitsme nädala treeningplaani aluseks on jätkuvalt see, et kogu aeg võiks ebamugav olla. Kui tore.